Читать книгу Ilus ja neetu - F. Scott Fitzgerald - Страница 10
2
Sireeni portree
ОглавлениеKuu aja pärast mähkus New York kargusesse, mis tõi endaga kaasa novembri, kolm tähtsat jalgpallimängu ja suure karusnahkade lehvitamise Viiendal avenüül. Ühtlasi tõi see linna mingi pingeaistingu ja vaoshoitud elevuse. Nüüd olid Anthony posti hulgas igal hommikul kutsekaardid. Kolm tosinat vooruslikku ülemklassi naisterahvast teatas avalikult oma sobivusest, kui isegi mitte erilisest valmidusest sünnitada lapsi kolmele tosinale miljonärile. Viis tosinat vooruslikku teise kihi naisterahvast teatas avalikult mitte ainult sellest sobivusest, vaid ka kohutavast, heidutamatust soovist saada hoopiski endale need eelmainitud kolm tosinat noormeest, kes olid loomulikult kutsutud kõigile üheksakümne kuuele peole – nagu olid sinna kutsutud ka iga noore daami perekonnasõprade rühmake, tuttavad, kolledžipojud ja innukad noorukid väljastpoolt. Peale nende oli olemas veel kolmaski, Newarki ja Jersey eeslinnadest kibestunud Connecticuti ning Long Islandi valimisõiguseta osadeni ulatuv linna servakiht – ja kahtlemata järgmisedki kihid kuni alla, linna kinganinadeni välja: juuditarid Riverside’ist Bronxini esitlesid end juudisoost meeste ja naiste seltskonnale lootusega mõnele noorele tõusuteel maaklerile või juveliirile ja koššerlaulatusele; iiri neiud heitsid silma – ja viimaks ometi oli neil lubatud seda teha – noortele Tammany poliitikutele, jumalakartlikele ettevõtjatele ja täiskasvanuks saanud kooripoistele.
Loomulikult nakatas seltskonda astumise haiguseidudest paks õhk ka linna: töölistüdrukud, tehastes seepi pakkivad või suurtes kaubamajades luksuskaupu demonstreerivad vaesed haledad hinged, unistasid sellest, et vahest õnnestub neil teha talve suurejoonelise elevuse keskel omaks ihaldatud isane – unistasid nii, nagu mõni saamatu taskuvaras arvab, et virvarritsevas karnevalisummas on tal suuremad võimalused. Ja korstnad hakkasid suitsu välja ajama ja metroo roppus sai puhtamaks võõbatud. Ja näitlejannad esitlesid end uutes lavastustes, kirjastajad esitlesid uusi raamatuid ning Castles esitles uusi tantse. Ja raudteed esitlesid uusi, igapäevareisijaile juba tuttavaks muutunud vigade asemel uusi vigu sisaldavaid sõiduplaane …
Linn esitles end!
Ühel pärastlõunal sattus Anthony terashalli taeva all mööda Neljakümne Teist tänavat jalutades kokku hotell Manhattani juuksurist väljuva Richard Carameliga. Oli külm, esimene kindla peale külm päev ning Caramelil oli seljas üks neid põlvini ulatuvaid lambanahkse palistusega kasukaid, mida olid juba ammust aega kandnud Kesk-Lääne tööinimesed ja mis hakkasid just parajasti moodi minema. Diskreetselt tumepruuni kaabu all lõõmas topaasina ta selge silm. Ta peatas Anthony entusiastlikult, patsutas pigem sooja saamiseks kui niisama lusti pärast ta käsivarsi ning kukkus pärast vältimatut käepigistust häälitsema.
„Kuradima külm – issand jumal, ma töötasin päev läbi nagu saatan, kuni mu tuba läks nii külmaks, et minu arust oli mul kopsupõletik juba käes. Kui ma olin pool tundi trepi peal lõuanud, tuli too kivisöe pealt kokku hoidev kuradima perenaine üles. Hakkas aga seletama, et miks ja mida. Jumaluke! Esmalt ajas ta mu hulluks, aga siis hakkasin mõtlema, et ta on ju omamoodi isiksus, ja panin ta jutu sellal, kui ta rääkis, kirja – tead küll, niiviisi, et ta ei näinud mind, nagu kirjutaksin ma midagi möödaminnes …“
Ta oli Anthonyl käsivarrest kinni haaranud ning kõndis koos temaga reipalt piki Madisoni avenüüd linna poole.
„Kuhu nüüd?“
„Konkreetselt ei kuhugi.“
„No mis mõttega siis?“ päris Anthony.
Nad jäid seisma ja jõllitasid teineteisele otsa ning Anthony tahtnuks teada, kas külm on muutnud tema näo sama eemaletõukavaks kui Dick Carameli oma, kelle nina oli karmiinpunane, punnis otsaesine sinine ning kollased kokkusobimatud silmad punased ja vesitsevate äärtega. Viivu pärast hakkasid nad taas kõndima.
„Olen romaani kallal tublisti tööd teinud.“ Dick vaatas kõnniteele ja vestles tollega tunderõhuliselt. „Aga aeg-ajalt pean ma väljas ka käima.“ Ta heitis Anthony poole vabandust paluva, otsekui julgustust luniva pilgu. „Ma pean rääkima. Oletan, et väga vähesed inimesed tegelevad tegelikult mõtlemisega – ma pean silmas seda, et nad istuvad maha ja murravad pead ja võtavad ideed järjekorras läbi. Mina mõtlen kirjutades või juttu ajades. Sul peab ju olema midagi, millest alustada, midagi, mida kaitsta või millele vastu vaielda … kas sinu meelest ei ole nii?“
Anthony mühatas ja tõmbas käsivarre õrnalt ära.
„Dick, sinu kandmise vastu pole mul midagi, aga koos selle kasukaga …“
„Ma pean silmas seda,“ jätkas Richard Caramel tõsiselt, „et esimeses lõigus, mille sa oled paberile pannud, sisaldub see idee, mida sa kavatsed hukka mõista või edasi arendada. Vesteldes on sul käepärast su vis-à-vis’ viimane väide – aga kui sa lihtsalt mõtiskled, noh, siis su ideed lihtsalt tulevad üksteise järel nagu projektsioonimasina pildid ja igaüks neist surub eelmise välja.“
Nad möödusid Viiekümne Viiendast tänavast ja võtsid pisut tempot maha. Mõlemad läitsid sigareti ning puhusid õhku tohutuid suitsu- ja külmunud hingeauru pilvi.
„Jalutame Plazasse ja teeme ühed munakokteilid,“ pani Anthony ette. „Teeb sulle head. Õhk toob selle nikotiininäru su kopsudest välja. Tule nüüd, ma luban sul terve tee oma raamatust rääkida.“
„Kui see sind tüütab, siis ma ei taha. See tähendab, et mulle meelehea tegemiseks ei pruugi sa seda lubada.“ Sõnad pudenesid rutuga ta suust ja ehkki ta püüdis nägu ükskõikse hoida, tõmbus see ebamääraseks grimassiks. Anthony oli sunnitud protesti avaldama: „Tüütab mind? Peaksin ütlema, et ega ikka ei tüüta küll!“
„Mul on üks täditütar …“ alustas Dick, kuid Anthony katkestas teda, ajas käed laiali ja lasi kuuldavale tasase rõõmuhüüatuse.
„Tore ilm!“ karjatas ta, „kas pole? Paneb mind ennast umbes kümnesena tundma. Ma tahan öelda, et paneb mind tundma seda, mida oleksin pidanud tundma siis, kui olin kümnene. Mõrtsukalik! Jumal küll! Ühel hetkel on see minu maailm ja järgmisel olen ma maailma tola. Täna on see minu maailm ja kõik on kerge, kerge. Isegi mittemiski on kerge!“
„Mul on Plazas täditütar. Mõnus plika. Me võime üles minna ja temaga kokku saada. Ta elab seal talviti – vähemalt viimasel ajal on elanud – koos ema ja isaga.“
„Ma ei teadnudki, et sul on New Yorgis täditütreid.“
„Tema nimi on Gloria. Ta on pärit Kansas Cityst. Tema ema on aktiivne bilfist ja isa üsna igav, aga täiuslik härrasmees.“
„Mis nad on? Kirjanduslik algmaterjal?“
„Püüavad olla. Vana muud ei teegi, kui räägib mulle, kuidas ta kohtus just äsja kõige imetabasema romaanikangelasega. Seejärel jutustab ta mulle mõnest oma idiootlikust sõbrast ja ütleb siis: „Vaat see alles on sulle üks kirjanduslik kuju. Miks sa teda kirja ei pane? Tema vastu tunneks igaüks huvi.“ Või siis räägib ta mulle Jaapanist või Pariisist või mõnest teisest niigi väga tuntud paigast: „Miks sa tollest kohast lugu ei kirjuta? See oleks loole suurepärane taust!““
„Mida sa tüdruku kohta ütled?“ uuris Anthony nagu muuseas, „Gloria … Gloria kelle?“
„Gilberti. Oh, sa oled temast kuulnud, Gloria Gilbertist. Käib kolledžites tantsimas … teeb kõiki sedasorti asju.“
„Tema nime olen kuulnud küll.“
„Kena välimusega, tegelikult neetult veetlev.“
Nad jõudsid Viiekümnenda tänavani ja keerasid ümber nurga avenüü poole.
„Üldiselt ma noortest tüdrukutest ei hooli,“ ütles Anthony laupa kortsutades.
Rangelt võttes polnud see päris tõsi. Ehkki talle näis, et keskmine seltskonda astuja veedab päeva kõik tunnid mõeldes ja rääkides sellest, mida on see suur maailm talle järgmiseks tunniks kavandanud, huvitas teda ükskõik milline otseselt iseenda ilust elatuv tütarlaps kohutavalt.
„Gloria on kuradima kena – peas aga mitte ajuraasukestki.“
Anthonylt kostis ühesilbiline naeruturtsatus.
„Sellega tahad sa öelda, et tal pole peas ridagi kirjanduslikku loba.“
„Ei, ei taha.“
„Dick, sa tead ju küll, keda sa ajudeta tütarlasteks pead. Tõsimeelseid neide, kes istuvad sinuga kusagil nurgas ja räägivad tõsimeeli elust. Sääraseid, kes vaidlesid kuueteistkümneselt tähtsate nägudega selle üle, kas musitamine on hea või halb – ja kas õllejoomine pole rebase jaoks mitte üks amoraalne tegu.“
Richard Caramel tundis end solvatult. Ta otsaesine tõmbus krimpsu nagu kokkukägardatud paber.
„Ei …“ alustas ta, ent Anthony katkestas teda halastamatult.
„Oi jaa; sääraseid, kes istuvad just praegu nurgas ja arutlevad viimase ingliskeelses tõlkes saadaval oleva Skandinaavia Dante üle.“
Dick pöördus tema poole, tervet ta nägu ilmestas kummaline rusutus. Ta küsimus oli peaaegu nagu palve.
„Mis sinu ja Mauryga lahti on? Mõnikord räägite minuga nii, nagu oleksin kuidagi alamat sorti inimene.“
Anthony sattus segadusse, aga kuna ta tundis ühtlasi külma ja kerget ebamugavust, siis otsis ta rünnakust pääsu.
„Dick, minu arust ei tule sinu ajud arvesse.“
„Muidugi tulevad!“ hüüatas Dick vihaselt. „Mida sa sellega öelda tahad? Miks nad ei tule arvesse?“
„Võib-olla tead sa oma sule jaoks liiga palju.“
„See ei saa võimalik olla.“
„Ma suudan ette kujutada,“ ajas Anthony visalt oma, „inimest, kes teab liiga palju selleks, et tema anne oleks võimeline seda väljendama. Nagu minagi. Mul on rohkem elutarkust ja vähem annet kui sinul. Selline olukord kipub mu suud sulgema. Sinuga on jälle vastupidi – sul on ämbri täitmiseks piisavalt palju vett ja vettpidav ämber.“
„Ma ei taba üldse su mõtet,“ kurtis Dick masendunud häälel. Näis, nagu hakkaks ta end ääretust nördimusest protesti mõttes punni ajama. Ta põrnitses pingsalt Anthonyt ja peletas käeviipega eemale terve rodu teda tuliste, põlglike pilkudega häbistavaid möödakäijaid.
„Ma tahan lihtsalt öelda, et Wellsi-sugune anne võib anda edasi mõne Spenceri intelligentsust. Madalamat sorti anne võib aga olla elegantne üksnes siis, kui ta kannab endas madalamat sorti ideid. Ja mida ahtama nurga all sa suudad mõnda asja vaadata, seda kütkestavamalt oskad seda esitada.“
Dick kaalus kuuldut ega suutnud täpselt otsustada, kui kriitiliselt olid Anthony märkused mõeldud. Kuid kõhnas näos hiilgavate tumedate silmade, kergitatud lõua, kõrgendatud hääle, tervenisti kergitatud olemusega Anthony jätkas tolle temast tihtilugu otsekui välja voogava ladususega:
„Öelgem, et ma olen uhke ja terve mõistusega ja tark – olen ateenlane kreeklaste seas. Noh, ma võin läbi põruda seal, kus mõni pisem mees edu saavutab. Tema suudab jäljendada, suudab ilutseda, suudab olla innukas, lootusrikkalt ülesehitav. Aga see hüpoteetiline mina oleks jäljendamiseks liiga uhke, innukas olemiseks liiga terve mõistusega, utopismiks liiga elukogenud, ilutsemiseks liiga kreekalik.“
„Kas sinu arust kunstnik ei töötagi siis mõistusest lähtudes?“
„Ei. Kui ta on selleks võimeline, parandab ta oma jäljendusi üha stiililisest küljest ja valib teda ümbritsevate asjade hulgast omaenda tõlgenduste kohaselt alusmaterjali. Ent lõppkokkuvõttes kirjutab iga kirjanik seepärast, et see on tema viis elamiseks. Ära tule mulle rääkima, et see kunstnikule jumalast antud ülesande värk on sulle meelt mööda.“
„Ma pole isegi harjunud ennast kunstnikuks nimetama.“
„Dick,“ sõnas Anthony teisel toonil. „Ma tahan sult andeks paluda.“
„Mille pärast?“
„Selle tiraadi pärast; ausõna, ma palun andeks. Ma rääkisin efektitsemise mõttes.“
Mingil määral rahunenud Dick kostis:
„Ma olen sageli öelnud, et oma südames oled sa üks kunstivaenulik tegelane.“
Ajaks, kui nad Plaza valge fassaadi alla jõudnult pikkamisi munakokteili vahtu ja kollast sitkust mekkisid, oli jõudnud kätte krõbekülm hämarik. Anthony vaatas kaaslast. Richard Carameli nina ja otsaesine hakkasid aegapidi ühte karva minema; ühest tegi minekut punane, teise jättis maha sinine. Pilku peeglisse heites avastas Anthony rõõmuga, et tema enda nahk pole jumet kaotanud. Otse vastupidi: ta palgeil oli süttinud nõrk kuma – enda arust polnud ta veel ealeski nii hea välja näinud.
„Mulle piisab,“ ütles Dick trenni tegeva jõumehe häälel. „Ma tahan üles minna ja Gilbertitega kokku saada. Kas tahad ka kaasa tulla?“
„Miks mitte, ikka tahan. Kui sa mind vanematele ei ohverda ja Doraga nurka ei torma.“
„Mitte Dora, vaid Gloriaga.“
Üks ametimees teatas telefonitsi nende tulekust ning, tõusnud kümnendale korrusele, astusid nad mööda kaarjat koridori edasi ja koputasid korteri nr 1088 uksele. Ukse avas keskealine daam – missis Gilbert ise.
„Tere.“ Ta kõneles Ameerika daamilike daamide konventsionaalses keeles. „Noh, mul on kohutavalt hea meel teid näha …“
Rutakad hüüatused Dickilt ning seejärel:
„Mister Pats? No tore, tulge sisse ja jätke mantel sinna.“ Ta osutas ühele toolile ja muutis keelekasutuse tillukeste õhuahmimistega pikitud vannutavaks naeruks. „See on tõesti armas, armas. No kuule, Richard, sa pole ju nii kaua siin käinud … ei! … ei!“ Viimased ühesilbilised sõnad olid mõeldud pooleldi vastuseks, pooleldi punkti panekuks Dicki paarile ebamäärasele katsele sõna saada. „Noh, võtke istet ja rääkige, mida te olete teinud.“
Jalgu ristati ja ristati ka teistpidi; seisti ja kummarduti üliväga viisakalt; pandi imeks, kas missis Gilbert ise ka üldse istet võtab – lõpuks libistati end toolile ja keskenduti meeldivale vestlusele.
„Küllap seepärast, et sa oled nii hõivatud olnud – nagu ka muud,“ naeratas missis Gilbert mõninga kahemõttelisusega. Seda „nagu ka muud“ kasutas ta kõikide logisema kippuvate lausete tasakaalustamiseks. Kaks väljendit oli tal veel: „vähemalt minule paistab nii“ ning „selge ja lihtne“ – nende kolme vaheldumisi kasutamise tõttu jäi igast ta ütlusest mulje, nagu oleks see üldine mõtisklus elu üle ja nagu oleks ta kõiki asju arvesse võtnud ning viimaks põhilisima välja valinud.
Anthony nägi, et Richard Carameli nägu oli nüüd päris normaalne. Laup ja põsed ihukarva, nina viisakalt silmatorkamatu. Erkkollase silma pilgu oli ta fikseerinud tädile, õnnistades teda tolle terava ja liialdatud tähelepanuga, mida on noortel meesisikutel kombeks pöörata kõigile kasutamiskõlbmatuks muutunud naisisikutele.
„Mister Pats, kas teie olete ka kirjanik? … Noh, vahest õnnestub meil kõigil end Richardi kuulsuse paistel soojendada.“ Leebe naer missis Gilberti juhatusel.
„Gloria on väljas,“ ütles ta säärase näoga, nagu paneks paika aksioomi, millest hakkab midagi tuletama. „Ta on kusagil tantsimas. Gloria käib-käib-käib. Ma ei mõista, kuidas ta sellele vastu peab. Ta tantsib terve pärastlõuna ja terve õhtu, kuni on minu arvates end lihtsalt varjuks kulutanud. Isa on tema pärast väga mures.“
Ta naeratas algul ühele, siis teisele. Mõlemad naeratasid vastu.
Anthony märkas, et koosneb poolringide ja paraboolide jadast nagu nood kujutisedki, mida anderikkam seltskond kirjutusmasinal valmis toksib: pea, käsivarred, rind, puusad, reied ja pahkluud moodustasid jahmatava ümaruste astangrea. Ta oli korras ja puhas, tema juuksed olid tehislikult sügavhallid, ta avar näolapp pakkus varjupaika elutormidest räsitud sinisilmadele ja seda kaunistasid üliõrnad vurruudemed.
„Ma ütlen ikka,“ tähendas ta Anthonyle, „et Richard on üks iidvana hing.“
Järgnenud pinget täis pausi ajal kaalutles Anthony võimalust kalambuuritseda – öelda midagi selle kohta, et Dicki peal on ka palju trambitud.
„Meil kõigil on eri eas hinged,“ jätkas missis Gilbert särades. „Vähemalt minule paistab nii.“
„Küllap vist,“ nõustus Anthony lootustäratavat mõtet takka ergutava inimese näoga. Hääl vulises edasi:
„Glorial on väga noor hing – vastutusvõimetu, nagu ka muud. Tal pole mingisugust vastutustunnet.“
„Tädi Catherine, ta on sädelev,“ sõnas Richard sõbralikult. „Vastutustunne rikuks ta ära. Ta on liiga kaunis.“
„Noh,“ pihtis missis Gilbert, „mina ei tea mitte midagi peale selle, et ta käib ja käib ja käib …“
Gloriat ebausaldatavaks muutvate käimiste arv läks mister Gilberti sisselaskmiseks pöörduva ukselingi lõginas kaotsi.
Ta oli lühike, silmatorkamatu, nina alla valge pilvekesena puhkama heitnud vuntsidega mees. Ta oli jõudnud sellesse etappi, kus ta väärtus ühiskondliku olendina võrdus üleni musta ja kaalutu fotonegatiivi omaga. Ta ideed olid kahekümne aasta tagused üldlevinud eksikujutelmad; tema mõistus roolis end vankuval ja verevaesel kursil piki päevalehtede juhtkirjade kiiluvett. Pärast ühe väikese, kuid jubedust äratava lääne ülikooli lõpetamist hakkas ta tegelema tselluloidi tootmisega ja kuna seal läks vaja ainult toda tal äritegevusse kaasa võtta olnud tibatillukest intelligentsuse määra, käis ta käsi mitme aasta vältel hästi – tegelikult isegi kuni 1911. aastani, kui ta hakkas asendama oma lepinguid kinomeestega sõlmitavate ebamääraste kokkulepetega. 1912. aasta paiku otsustas filmitööstus ta nahka pista ja sellest ajast peale oli ta nii-öelda iseenda keelega tasakaalu hoides noateral kõndinud. Kesk-Lääne Ühendatud Filmimaterjalide Kompanii tegevdirektorina veetis ta igast aastast kuus kuud New Yorgis ning ülejäänud aja Kansas Citys ja Saint Louisis. Ta oli kergeusklikult seda meelt, et teda ootab midagi head – ning seda arvas tema nainegi ja nii mõtles ka ta tütar.
Gloria käitumise mõistis ta hukka: tütar jäi koju tulemisega hiljapeale, ei söönud kunagi õigel ajal, oli alati millessegi segatud … kord oli ta Gloria vihale ajanud ja tütar oli kasutanud tema kohta sõnu, mida isa polnud küll tema sõnavarasse kuuluvaks pidanud. Abikaasaga läks tal hõlpsamini. Viisteist aastat kestnud lakkamatu partisanisõja järel oli ta naise alistanud – see oli korrastamata optimismi sõda organiseeritud tuimuse vastu ning võidu tõi talle miski, mis oli seotud nende jahhide arvuga, millega ta suutis vestlusi mürgitada.
„Jah-jah-jah-jah,“ oli tal kombeks öelda, „jah-jah-jah-jah. Las ma mõtlen. See oli – las ma mõtlen – kas üheksakümne esimese või üheksakümne teise suvel – jah-jah-jah-jah …“
Viisteist aastat jahhe oli missis Gilberti pehmeks teinud. Viisteist aastat lakkamatut mittejaatavat jaatamist, mida saatis igavene tuhaseente nähvimine kolmekümne kahe tuhande sigari otsast, oli ta murdnud. Ta andis sellele oma abikaasast isikule abielu vältel viimast korda järele ja see oli veel lõplikum, veel tagasipöördumatum järeleandmine kui esimene: ta kuulas oma meest. Ta ütles iseendale, et aastad on ta sallivamaks muutnud – tegelikult olid nad surmanud kogu tema moraalse söakuse piskukese, mida ta oli kunagi evinud.
Ta tutvustas meest Anthonyga.
„Mister Pats,“ ütles ta.
Noore ja vana mehe ihu puutusid kokku; mister Gilberti käsi oli pehme, kulunud millekski tühjaks pigistatud säsist greipi meenutavaks. Seejärel vahetasid tervitusi mees ja naine – mees teatas abikaasale, et väljas on külmemaks läinud; ta ütles, et oli kõndinud Neljakümne Neljanda tänava lehekioskisse Kansas City ajalehte ostma. Ta oli kavatsenud bussiga tagasi sõita, ent avastas, et bussis on liiga külm, jah, jah, jah, jah, liiga külm.
Missis Gilbert lisas mehe seiklustele vürtsi sellega, et laskis ta vapral kalkkülma õhu trotsimisel endale muljet avaldada.
„Noo, küll sa oled vahva,“ hüüatas ta imetlevalt. „Sa oled vahva. Mina poleks mitte mingi hinna eest välja läinud.“
Mister Gilbert eiras tõelise meheliku ükskõiksusega aukartust, mida ta oli naises äratanud. Ta pöördus kahe noormehe poole ja pinnis neid võidurõõmsalt ilma asjus. Richard Carameli ärgitati meenutama novembrikuud Kansases. Ometi õngitseti teema samal hetkel, kui see talle ette söödeti, jälle vägisi tagasi, et kõneaine väljapakkuja saaks ise selle kallal nämmutada, seda käperdada, pikemaks venitada ja elujõust purutühjaks imeda.
Edukalt võeti arutlusele iidvana väide mingist kohast, kus päevad on palavad, aga ööd väga mõnusad, ja nad jõudsid kokkuleppele kahe Dicki kogemata mainitud punkti täpses vahemaas piki mingit tundmatut raudteeliini. Anthony põrnitses ainiti mister Gilbertit ja langes avasilmiunne, millest tungis viivu pärast läbi missis Gilberti naeratav hääl:
„Paistab, et siin on rõskem külm – mulle näib, nagu sööks see end mulle kontidesse.“
Kuna see märkus oli olnud koos piisava hulga jahhitustega ka mister Gilberti keelel, ei tohiks üsna järsku kõneaine vahetust talle ette heita.
„Kus on Gloria?“
„Peaks iga hetk kohal olema.“
„Kas te, mister … olete mu tütrega kohtunud?“
„Seda rõõmu pole ma veel tundnud. Olen sageli kuulnud Dicki temast rääkimas.“
„Nad on Richardiga nõbud.“
„Jah?“ Anthony naeratas mõninga jõupingutusega. Ta polnud endast vanemate seltskonnaga harjunud ja ta suu oli liialdatud rõõmsameelsusest jäigaks jäänud. Mõte sellest, et Gloria ja Dick on nõbud, oli ju nii meeldiv. Järgmise minuti jooksul suutis ta heita sõbra poole piinatud pilgu.
Richard Caramel avaldas kartust, et nad peavad minema vantsima.
Missis Gilbertil oli kohutavalt kahju.
Mister Gilbertil oli samuti väga kahju.
Missis Gilbertil oli veel üks mõte varuks – midagi selle kohta, kui rõõmus ta nende tuleku üle ikkagi oli, ehkki nad olid kohtunud ainult ühe nendega flirtimiseks liiga eaka daamiga. Anthony ja Dick pidasid seda ilmselt kelmikaks teravmeelsuseks, sest nad naersid ühe takti kolm neljandikku rütmis.
Ehk tuleksid nad peagi uuesti?
„Jah, muidugi.“
Glorial on kohutavalt kahju!
„Head aega …“
„Head aega …“
Naeratused!
Naeratused!
Kolksti!
Kaks mööda Plaza kümnenda korruse koridori lifti poole kõndivat lohutamatut noormeest.