Читать книгу Ilus ja neetu - F. Scott Fitzgerald - Страница 6

Laitmatu korter

Anthonyle näis, nagu oleksid Viies ja Kuues avenüü mingisuguse Washingtoni väljakult Central Parkini ulatuva hiidredeli püstlatid. Bussikatusel ülalinna, Viiekümne Teise tänava poole sõitmine tekitas temas alati säärase aistingu, nagu hiivaks ta end kätt käe kohale tõstes mööda ebakindlaid redelipulki ülespoole, ja kui buss tema pulga juures nõksatades seisma jäi, avastas ta, et tunneb ebamugavast metalltrepist kõnniteele laskudes midagi kergendusetaolist.

Pärast seda polnud tal enam vaja teha midagi muud kui üksnes raskepäraste pruunist liivakivist majade pesakonnast möödudes poole kvartalivahe jagu piki Viiekümne Teist tänavat alla kõndida – ja silmapilgu pärast viibiski ta oma suure tänavapoolse toa kõrge lae all. See pakkus täit rahuldust. Siin ju elu algaski. Siin ta magas, einestas, luges ja lahutas meelt.

Üheksakümnendate aastate lõpus ehitatud maja ise koosnes süngetoonilisest ainesest; vastusena kasvavale nõudmisele väikeste korterite järele olid kõik korrused põhjalikult ümber kujundatud ja eraldi välja üüritud. Anthony teisel korrusel paiknev eluase oli nelja korteri seast ihaldatuim.

Tänavapoolsel toal olid uhke kõrge lagi ja kolm meeldivalt Viiekümne Teise tänava kohal kõrguvat akent. Sisekujunduselt õnnestus toal täiesti puhtalt vältida ükskõik millisesse kindlasse ajajärku kuulumist; õnnestus vältida jäikust, umbsust, kõledust ja dekadentlikkust. Tuba ei lõhnanud ei suitsu ega viiruki järele; ta oli kõrge ja kahvatusinine. Toas oli pehmeimast pruunist nahast sügav istesohva, mille ümber hõljus uduvinena unisuse hõngu. Toas asetses kõrge sirm, mida kattis peamiselt geomeetrilisi kalureid ja jahimehi kujutav must-kuldne Hiina lakkmaal; sirmi taha moodustus nurgaalkoov oranži põrandalambi valvatud koguka tugitooli tarbeks. Sügaval kaminaseinas paiknes tumemustaks kõrbenud neljaväljaline vapikilp.

Söögitoast – Anthony sõi kodus ainult hommikueinet ja seetõttu kujutas see tuba endast pelgalt võluvat võimalusterohkust – möödudes ja mööda suhteliselt pikka koridori edasi minnes jõuti korteri südame ja tuumani: Anthony magamis- ja vannitoani.

Mõlemad olid päratu suured. Magamistoa lae all näis isegi suur baldahhiinvoodi omavat üksnes keskmiseid mõõtmeid. Põrandat kattev karmiinpunane sametvaip tundus ta paljastele jalgadele villakpehme. Vannituba oli kontrastina magamistoa üsnagi sügavtõsisele loomusele rõõmus, erk, äärmiselt mõnus ja isegi pisut lustakavõitu. Seintel paiknesid neli raamitud fotot tolle aja kuulsatest näitelavakaunitaridest: Julia Sanderson Päikesepaisteneiuna, Ina Claire Kveekeritüdrukuna, Billie Burke Ettevaatust-Värske-Värv-Tüdrukuna ning Hazel Dawn Roosa Leedina. Billie Burke’i ja Hazel Dawni vahel rippus trükipilt, millel kujutati suurt lumelahmakat koos selle kohal kõrguva külma ja hirmuäratava päikesega – Anthony väitel sümboliseeris pilt külma dušši.

Nutika ehitusega, raamatuhoidjaga varustatud vann oli madal ja avar. Selle kõrval paiknev seinakapp oli kolmele mehele piisavast pesuhulgast ning tervest lipsupõlvkonnast kummis. Põrandariideks polnud seal mingi üldlevinud käterätisiiluke – seda asendas magamistoa vaipa meenutav külluslik vaip, pehmuse ime, mis näis vannist tulevaid märgi jalgu otsekui masseerivat …

Üldiselt oli see väga tähendusrikas ruum – võis kergesti näha, et siin Anthony riietub, siin soeb ta oma laitmatuid juukseid, siin teeb ta tegelikult kõike peale magamise ja söömise. See vannituba oli tema uhkus. Talle tundus, et kui tal oleks armastatu, siis riputaks ta tolle pildi otse vanni vastasseina, et lebada rahustavatesse kuuma vee aurudesse mattunult, vaadata üles tema poole ning mõtiskleda hellalt ja meeleliselt ta ilu üle.

Ta ei pöörle siiski

Korteri puhtuse eest hoolitses inglasest teener, kes kandis harukordselt, peaaegu teatraalselt sobivat nime Bounds ja kelle tegutsemisstiili ainsaks puuduseks oli tõsiasi, et ta kandis pehmet kraed. Olnuks ta kõige täiega Anthony Bounds, oleks see defekt viivitamata välja ravitud, aga ta oli ühtlasi ka kahe teise sealtkandi härrasmehe Bounds. Hommikuti kaheksast üheteistkümneni oli ta tervenisti Anthony päralt. Ta tõi saabudes posti ja valmistas hommikueine. Kell üheksa kolmkümmend sikutas ta Anthony tekiserva ja lausus paar nappi sõna – Anthonyle ei jäänud ealeski selgesti meelde, mis sõnad need just olid, ning ta kahtlustas üksjagu, et need olid etteheitvad; seejärel serveeris ta tänavapoolse toa kaardilauale hommikusöögi, tegi voodi üles ja lahkus pärast seda, kui oli mõninga vaenulikkusega pärinud, ega midagi veel ole.

Vähemalt kord nädalas käis Anthony hommikuti kohtumas oma maakleriga. Ta sissetulek, emalt päritud raha intressid, oli pisut alla seitsme tuhande aastas. Omaenda poega alati väga ohtra taskurahaga varustanud vanaisa hinnangu kohaselt oli see summa noore Anthony vajaduste rahuldamiseks piisav. Igaks jõulupühaks saatis vanaisa talle viiesajadollarise obligatsiooni, mille Anthony tavaliselt võimaluse korral maha müüs, sest näpud oli tal alati pisut, ehkki küll mitte päris põhjas.

Maakleri juures käikude sisu ulatus poolseltskondlikest tühja-tähjajuttudest vaidlusteni Anthony kaheksaprotsendiliste investeeringute turvalisuse teemadel ja Anthonyle valmistasid need alati naudingut. Krediidikompanii kogukas hoone näis seostavat teda kindlalt nende suurte varandustega, mille huvide ühtsusest ta lugu pidas, ning kinnitavat talle, et finantshierarhia osutab temalegi vajalikul määral teejuhiteenuseid. Nendest ruttavatest meestest ammutas ta sedasama turvatunnet, mis valdas teda vanaisa rahade üle mõtiskelles – ja isegi veel suuremat turvatunnet, sest vanaisa varandus näis mingil ähmasel moel otsekui maailma nõudmiseni laen Adam Patchi moraalsele õigsusele, sest see rahakeskus siin paistis pigem olevat pihku haaratud ja pihus hoitud pelgalt taltsutamatu jõu ning tohutute tahteponnistustega; lisaks näis see siin selgepiirilisemalt ja üheselt mõistetavamalt … raha.

Ehkki Anthony kõndis oma sissetulekuga pidevalt hädavaevu toimetulemise noateral, pidas ta seda siiski piisavaks. Ühel kullakarvalisel päeval on tal muidugi hulganisti miljoneid; seniks oli teoreetiliselt ta raison d’être’iks renessansiajastu paavste käsitlevate esseede loomine, mis sai alguse kohe pärast Roomast naasmist toimunud jutuajamist vanaisaga.

Ta oli lootnud vanaisa surnuna eest leida, aga sai sadamakailt helistades teada, et Adam Patch on taas suhteliselt hea tervise juures; järgmisel päeval läks ta pettumust varjates Tarrytowni. Viie miili kaugusel raudteejaamast keeras takso krunti kaitsvate müüride ja traattarade päris ehtsa labürindi keskel looklevale hästi hooldatud sissesõiduteele – rahvasuu väitel olid need kaitsetõkked püstitatud seetõttu, et sotsialistide võimuletulekul oleks vana Tige-Patch kindla peale üks esimesi, kelle nad maha koksaksid.

Anthony jäi hiljaks ja auväärne filantroop ootas teda klaasseintega päikesesalongis, vaadates juba teist korda hommikulehti läbi. Tema sekretär, enne uuestisündi hasartmängija, trahteripidaja ja üleüldse üks hukkaläinud inimhing olnud Edward Shuttleworth, juhatas Anthony tuppa ning esitles oma lunastajat ja heategijat sealjuures nii, nagu demonstreeriks ta mingit hirmhinnalist aaret.

Nad surusid sügavtõsiselt kätt. „Mul on kohutavalt hea meel kuulda, et teie tervis on paremaks läinud,“ sõnas Anthony.

Patch-seenior tõmbas uuri välja säherduse ilmega, nagu näinuks ta pojapoega alles läinud nädalal.

„Kas rong hilines?“ küsis ta mahedalt.

Anthony ootamine oli ta närvi ajanud. Teda valdas pettekujutelm, nagu oleks ta mitte ainult ajanud oma noorpõlves kõiki asju äärmise pedantsusega ja ilmunud isegi kõikidele kokkulepitud kohtamistele punktipealt õigel ajal, vaid et selles seisnes ka tema edu otsene ja peamine põhjus.

„Sel kuul on see päris palju kordi hiljaks jäänud,“ märkis ta kergelt süüdistaval häälel – ja ütles siis pika ohke järel: „Võta istet.“

Anthony uuris vanaisa selle vaikse hämmeldusega, mille mehe nägemine temas alati esile kutsus. Tõsiasi, et nõdras, ebaintelligentses vanamehes leidub nii palju jõudu, et vaevalt elas White Plainsis mõni inimene, kelle hinge ta poleks suutnud otseselt või kaudselt ära osta, näis sama võimatu kui seegi, et kunagi oli ta olnud roosakasvalge imik.

Tema seitsekümmend viis eluaastat olid toiminud võlulõõtsana – esimene veerandsajand oli ta elu täis puhunud ning viimane selle taas tervenisti tagasi imenud. Imenud auku ta põsed ja rinna ning kõhnaks ta käsivarred ja jalad. Nõudnud hirmuvalitsejana ükshaaval endale kõik ta hambad, riputanud ta silmad tumesinistesse kotikestesse, kiskunud tutikaupa välja ta juuksed, muutnud ta siin-seal hallist valgeks, teisal aga jälle roosast kollaseks – käinud ta värvusega ümber maalikasti kallale eksperimenteerima pääsenud lapse tundetusega. Rünnanud seejärel keha ja hinge kaudu ta aju. Saatnud talle kaela öised hirmuhigid ja pisarad ja alusetud kartused. Lõhestanud ta jõurikka normaalsuse kergeusklikkuseks ja kahtlustavuseks. Lõiganud ta tarmukuse jämedakoelisest materjalist välja tosinate viisi vaguraid, kuid kapriisseid kinnisideid; ta energia oli taandarenenud hellitatud lapse tujutsemiseks ning ta tahtejõud oli asendunud rumala poisikeseliku igatsusega maapealse harfimängu ja psalmilaulmise riigi järele.

Pärast ettevaatlikku viisakuste vahetamist tundus Anthonyle, nagu oodataks talt tema kavatsuste väljaladumist – ja samal ajal hoiatas üks helk vanamehe silmis teda rääkimast esialgu oma igatsusest elada välismaal. Ta soovis, et Shuttleworthil – ta jälestas Shuttleworthi – oleks taktitunnet ruumist lahkuda, ent sekretär oli end süütul ilmel kiiktooli istuma sättinud ja jaotas oma luitunud silmade pilke kahe Patchi vahel.

„Nüüd, kui sa oled siin, peaksid sa midagi tegema,“ lausus vanaisa leebelt, „millegagi hakkama saama.“

Anthony ootas, kuni ta oli rääkinud „manalateele minnes endast millegi kordasaadetu maha jätmisest“. Seejärel pani ta ette:

„Ma arvasin … mulle näis, et kõige paremini sobiksin ma ehk kirjutama …“

Vaimusilmas pikkade juuste ja kolme armukesega perekonnapoeeti nägev Adam Patch võpatas.

„… ajaloost,“ lõpetas Anthony.

„Ajaloost? Mille ajaloost? Kodusõja? Revolutsiooni?“

„Mispärast … ei, söör. Keskaja ajaloost.“ Samal hetkel tärkas temas idee kirjutada renessansiajastu paavstide ajalugu nähtuna mingi uudse nurga alt. Ometigi oli ta rõõmus, et mainis keskaega.

„Keskaja? Miks mitte sinu enda kodumaa ajaloost? Millestki, mida sa tunned?“

„Vaadake, ma olen nii palju välismaal elanud …“

„Ma ei mõista, miks peaksid sa kirjutama keskajast. Meie nimetasime seda pimedaks ajaks. Keegi ei tea, mis siis juhtus, ja keegi ei tahagi teada midagi muud peale selle, et nüüd on see aeg möödas.“ Ta jätkas mõne minuti vältel juttu säherduse informatsiooni tarbetuse teemadel, puudutades sealjuures loomulikult Hispaania inkvisitsiooni ja „kloostrite moraalset allakäiku“. Seejärel:

„Kas sa oled enda arvates võimeline New Yorgis mingit tööd tegema – või kas sa üldse kavatsedki tööle hakata?“ See viimane tuli maheda, peaaegu tajumatu küünilisusega.

„Miks mitte, söör, jah, kavatsen küll.“

„Millal sa selle valmis saad?“

„Noh, vaadake, esialgu tuleb koostada põhiskeem – ja teha kõvasti ettevalmistavat lugemistööd.“

„Minu arust oled sa sellega juba piisavalt tegelnud.“

Vestlus arenes jõnkshaaval üsna järsu lõpu poole; aga siis tõusis Anthony püsti, vaatas kella ja tähendas, et on oma maakleriga pärastlõunaks kokkusaamise määranud. Ta oli kavatsenud mõneks päevaks vanaisa juurde jääda, ent sõit üle tormise ookeani oli teda väsitanud ja ta närviliseks teinud ning võtnud talt tahtmise taluda teravmeelitsevat ja võltsvagatsevat hinge peale käimist. Ta ütles, et tuleb mõne päeva pärast maale tagasi.

Ometigi sai just tänu sellele kohtumisele tollest tööst püsivalt ta elu saatev kinnismõte. Kohtumisest möödunud aasta jooksul oli ta koostanud mõned usaldusväärsete allikmaterjalide nimestikud, oli isegi eksperimenteerinud peatükkide pealkirjade ning teose perioodideks jaotamisega, kuid tegelikku kirjatööd polnud sel hetkel olemas veel mitte ridagi ja tundus tõenäoline, et ei saagi kunagi olema. Ta ei teinud mitte kui midagi – ja vastupidi üldtunnustatuima õpikuloogika seisukohtadele oskas ta ammutada sellest tegevusetusest paremat kui keskmist meelelahutust.