Читать книгу Ilus ja neetu - F. Scott Fitzgerald - Страница 5

Üheteistkümneselt sai ta tunda surma jubedust. Kuue muljetele vastuvõtliku eluaasta jooksul olid surnud ta vanemad ning ta vanaema oli peaaegu märkamatult hääbunud, kuni saavutaski esimest korda pärast abiellumist omaenda salongis üheks päevaks vastuvaieldamatult kõige tähtsama isiku positsiooni. Seega tähendas elu Anthony jaoks heitlust iga nurga taga ootava surmaga. Just nimelt mööndusena tema hüpohondrilisele kujutlusvõimele kujunes tal kombeks voodis lugeda – see rahustas ta närve. Ta luges seni, kuni väsis, ja tihti vajus ta tulesid põlema jättes une rüppe.

Kuni neljateistkümneseks saamiseni oli ta lemmikmeelelahutus tegeleda margikoguga; kogu oli päratu suur, peaaegu nii ammendav, kui ühe poisi kollektsioon üldse saabki olla – vanaisa arvas albil moel, et see õpetab talle geograafiat. Nii vahetaski Anthony kirju poole tosina margid-ja-mündid-firmaga ning ainult harvadel puhkudel ei toonud post talle uusi margiraamatuid või läikivaid marginäidiste poognaid – omandatud vara lõputult ühest albumist teise tõstmises peitus mingi müstiline veetlus. Tema margid olid ta suurim õnn ja ta kinkis kannatamatuid kulmukortsutusi ükskõik kellele, kes segas teda nendega mängimise ajal; margid panid nahka ta igakuise taskuraha ja õhtuti lebas ta ärkvel olles voodis ning mõtiskles väsimatult nende mitmekesisuse ja kireva toreduse üle.

Kuueteistkümneselt elas ta, sõnaaher, läbinisti ebaameerikalik ja oma kaasaegsete üle viisakat hämmeldust tundev poiss, peaaegu täielikult iseeneses. Kaks eelnenud aastat oli ta veetnud Euroopas koos eraõpetajaga, kes veenis teda visalt, et just nimelt Harvard on see õige koht; Harvard „avaks uksed“, tõstaks tohutul määral toonust, kingiks talle arvutul hulgal ennastohverdavaid ja andunud sõpru. Nii ta siis läkski Harvardisse – mis oligi ainus loogiline asi, mida ta sai ette võtta.

Sotsiaalset süsteemi eirates elas ta – sale, tõmmuvereline, keskmist kasvu ja ujeda meelelise suuga poiss – mõnda aega üksi ning mitte kellestki tagaotsituna ühes Beck Halli kõrge laega toas. Tema taskuraha oli rohkem kui külluslik. Kelleltki rändbibliofiililt Swinburne’i, Meredithi ja Hardy esmaväljaandeid ning Keatsi enda käega paberile pandud kolletanud kirja ostes – ja leides hiljem, et temalt nõutud hind oli hämmastavalt ülepakutud – rajas ta oma raamatukogu alusmüüre. Temast sai peen dändi, ta kuhjas kokku üsnagi liigutava siidpidžaamade, mustrilisest brokaadist hommikumantlite ja kandmiseks liiga silmipimestavate lipsude kollektsiooni; ta paradeeris selles salatoreduses omaenda toas peegli ees või lebaskles satääni riietunult aknaalusel istmel, vaatas alla õuele ning adus ähmaselt seda hingeldavat ja vahenditut lärmamist, mille osaks ei paistnud tema küll kunagi saavat.

Küllaltki kummalisel kombel avastas ta viimasel kolledžiaastal, et on omandanud oma kursusel mingisuguse positsiooni. Ta sai teada, et teda peetakse üsna romantiliseks kujuks, õpetlaseks, erakuks, eruditsiooni kantsiks. See valmistas talle nalja, kuid salamisi ka heameelt – ta hakkas väljas käima, esmalt vähehaaval, seejärel aga palju. Tegi kaotatud aega tasa. Jõi – vaikselt ja vastavuses sündsate traditsioonidega. Temast räägiti, et kui ta poleks tulnud kolledžisse nii noorena, võinuks ta „saavutada väga häid tulemusi“. 1909. aastal ülikooli lõpetades oli ta kõigest kakskümmend aastat vana.

Seejärel taas välismaale – seekord Rooma, kus ta flirtis vaheldumisi arhitektuuri ja maalimisega, harrastas viiulimängu ning kirjutas mõned jubedad itaaliakeelsed sonetid, mis pidanuks justkui kujutama endast kellegi kolmeteistkümnenda sajandi munga mõtisklusi sisevaatlustele pühendatud elu rõõmude üle. Tema lähimate Harvardi-sõprade seas muutus ta Roomas viibimine enesestmõistetavuseks ning tol aastal välismaale juhtunud sõbrad otsisid ta üles ja avastasid koos temaga arvukatel kuuvalgel ette võetud huviretkedel selle renessansist ja tegelikult isegi Ühendriikidest vanema linna kohta nii mõndagi. Maury Noble Philadelphiast näiteks jäi sinna kaheks kuuks ja nad tajusid üheskoos ladina naiste isepärast veetlust ning elasid väga noorte ja vabadena läbi väga vanas ja vabas tsivilisatsioonis viibimise rõõmuküllase tunde. Talle tegid visiite üsnagi paljud vanaisa tuttavad ning soovi korral võinuks ta olla persona grata diplomaatilise nomenklatuuri hulgas – ja ta avastas tõepoolest, et ta ihad käivad üha rohkem ja rohkem pidutsemise järele, aga ta käitumise määrasid siiski veel too pikaajaline puberteetlik eemaldumus ning sellest johtuv ujedus.

1912. aastal naasis ta ühe vanaisa ootamatu haigestumise tõttu Ameerikasse ja otsustas pärast ülimalt väsitavat jutuajamist selle ühtelugu taasterveneva vanamehega, et matab välismaal elamise mõtte vanaisa surmani alaliselt maha. Pikaleveninud otsingute tulemusel üüris ta endale Viiekümne Teisel tänaval korteri ja pani end sinna kõige järgi otsustades pikemaks ajaks paika.

1913. aastal oli Anthony Patchi maailmakõiksusega kohanemine lõppjärku jõudnud. Kehaliselt oli ta üliõpilaspõlvega võrreldes muutunud paremuse poole – ta oli küll endiselt ülearu kõhn, kuid õlgadest laiem ja tema tõmmult näolt oli kadunud seda rebaseaastal katnud ehmunud ilme. Ta oli salajane korraarmastaja ja pidas oma isiku triksis-traksis – sõbrad väitsid, et nad pole teda ealeski näinud sassis juustega. Ta nina oli ülemäära terav; tema suu oli üks neid õnnetuid meeleolu peegeldajaid, mille nurkadel on kalduvus norutunde hetkil märgatavalt ripakile vajuda, ent ta sinised silmad olid veetlevad ja kas erksalt intelligentsed või kurvameelsust väljendades poolsuletud.

Ehkki ta kuulus nende meeste hulka, kellel puudus indoeuroopa ideaalis oluliseks peetav näojoonte sümmeetria, peeti teda siin-seal siiski ilusaks – ja peale selle oli ta nii pealtnäha kui ka tegelikult väga puhas, ning see oli too eriline, ilu juurde kuuluv puhtus.