Читать книгу Ilus ja neetu - F. Scott Fitzgerald - Страница 8

Kella seitsme ajal istuvad Anthony ja tema sõber Maury Noble jahedal katusel nurgalauas. Kõige rohkem sarnaneb Maury Noble suure, saleda ja imposantse kassiga. Ta silmad on kitsad ning pilguvad vahetpidamata ja aeglaselt. Ta juuksed on siledad ning pead ligi, otsekui oleks neid lakkunud mingi – ja kui, siis herkuleslike mõõtmetega – emakass. Anthony Harvardi-aegadel peeti teda kursuse kõige omapärasemaks kujuks, kõige sädelevamaks, kõige originaalsemaks – nutikaks, tasaseks ja õndsate hulka kuuluvaks.

Selline on inimene, keda Anthony peab oma parimaks sõbraks. Selline on ainus inimene kogu ta tutvusringkonnas, keda ta imetleb ja keda ta ka kadestab enam, kui endale tunnistada tahaks.

Praegu on nad teineteisega kohtumise üle rõõmsad – nende pilgud on täis hellust, sest mõlemad tunnetavad lühikesele lahusolekule järgneva uudsuse täit efekti. Nad ammutavad teineteise kohalolekust lõõgastust ja uut hingerahu; Maury Noble lööb nonde peente ja absurdsuseni kassilike näojoonte taga peaaegu nurru. Ja virvatulukesena närviline, rahutu Anthony – tema on praegu rahulik.

Neil on parajasti käsil üks säherdustest napisõnalistest vestlustest, mida võivad endale lubada üksnes alla kolmekümnesed või siis suure pinge all olevad mehed.

ANTHONY: Kell on seitse. Kus on Caramel? (Kannatamatult) Soovin, et ta selle lõputu romaaniga lõpule jõuaks. Ma olen saatnud nälga tundes mööda rohkem aega, kui …

MAURY: Ta leidis sellele uue pealkirja. „Deemonlik armastaja“ – pole paha, mis?

ANTHONY (huvitatult): „Deemonlik armastaja“? Oo, „nutvad naised“ … Ei, pole sugugi paha! Üldse pole paha … mida sina arvad?

MAURY: Päris hea. Mis sa ütlesid kella olevat?

ANTHONY: Seitse.

MAURY (silmaavad ahenevad – mitte ebameeldivalt, vaid põgusa halvakspanu väljendamiseks): Ajas mu üleeile hulluks.

ANTHONY: Millega?

MAURY: Selle märkmete tegemise kombega.

ANTHONY: Minu ka. Paistab, et ma olin eelmisel õhtul öelnud midagi, mida ta oluliseks pidas, aga mille ta oli ära unustanud, ja nii ta siis võttiski mu läbi. Tema ütles: „Kas sa ei võiks siis proovida keskenduda?“ Ja mina ütlesin: „Sa tüütad mu nii ära, et mul tuleb nutt peale. Kust mina seda enam mäletan?“

(MAURY naerab hääletult, muutes nägu otsekui lahkelt ja lugupidavalt laiemaks.)

MAURY: Dick ei pruugigi ilmtingimata näha rohkem kui mõni teine. Ta lihtsalt oskab seda, mida näeb, suuremal määral kirja panna.

ANTHONY: See üsnagi muljet avaldav anne …

MAURY: Oo jaa. Muljet avaldav!

ANTHONY: Ja energia – ambitsioonikas, hästi kasutatud energia. Ta on nii huvitav … ta on nii kohutavalt ergutav ja põnev. Temaga koosolemine võtab sageli justkui hinge kinni.

MAURY: Oo jaa.

(Vaikus, ning seejärel)

ANTHONY (oma kõhna, teataval määral ebakindla näo võimalikult veendunud ilmel): Aga mitte ammendamatu energia. Kunagi haihtub see raashaaval ning koos sellega haihtub ka too üsnagi muljet avaldav anne ja järele jääb kõigest nõrganärviline, isekas ja lobisemishimuline mehetuust.

MAURY (naerdes): Siin me nüüd siis istume ja vannutame teineteist, et pisi-Dick ei näe asjade sisse nii sügavalt kui meie. Ning vean kihla, et tema meelest on teatav üleolek tema poolel – loov mõistus on pelgalt kriitilisest mõistusest üle ja kõik muu säherdune.

ANTHONY: Oo jaa. Aga ta eksib. Ta kaldub miljoni totra innustumise õnge minema. Kui ta poleks realismist sisse võetud ega sunnitud seetõttu küünikurõivaid selga tõmbama, siis oleks ta … ta oleks sama kergeusklik kui mõni kolledži usujuht. Ta on idealist. Oo jaa. Ta arvab küll, et kuna on kristluse tagasi lükanud, siis ei ole ta idealist. Kas sa teda kolledži ajast mäletad? Ta lihtsalt neelas kõik kirjanikud üksteise järel kõige täiega alla: ideed, tehnika, tegelaskujud, Chestertoni, Shaw’, Wellsi, ja kõik ühesuguse kergusega.

MAURY (ikka veel omaenda eelmise tähelepaneku teemal mõtiskelles): Ma mäletan.

ANTHONY: See on tõsi. Ta on sünnipärane fetišist. Võtame kasvõi kunstigi …

MAURY: Tellime ära. Ta on …

ANTHONY: Muidugi. Tellime. Ma ütlesin talle, et …

MAURY: Sealt ta tulebki. Vaata – nüüd põrkab ta selle kelneriga kokku. (Ta kergitab märguandeks sõrme – kergitab nii, nagu oleks see pehme ja sõbralik küünis.) Olge lahked, Caramel.

ÜKS UUS HÄÄL (ägedalt): Terekest, Maury. Terekest, Anthony Comstock Patch. Kuidas vana Adami pojapojal läheb? Kas seltskonda astujad peavad sulle ikka veel jahti, mis?

(Inimesena on RICHARD CARAMEL lühike ja blond – kolmekümne viieselt on ta kiilaspäine. Ta silmad on kollakad – üks neist on jahmatavalt selge, teine mudase tiigina läbipaistmatu – ning laup punnis nagu naljapiltide beebil. Punnis on ta ka teistest kohtadest: tulevikku ennustavalt punnis on ta vats, ta sõnadest jääb selline mulje, nagu punguksid need ta suust, isegi ta õhtukuue taskud on punnis, otsekui saanuksid nad temalt haigusidusid külge; taskuid pungitavad narmendavate sõiduplaanide kollektsioon, teatrikavad ja mitmesugused ajaleheväljalõiked – neile kirjutab ta ühtesobimatute kollasilmade usina vidutamise ja vaba vasaku käega vaikust nõudvate liigutuste sooritamise saatel oma märkmeid.

Laua juurde jõudnult surub ta ANTHONYL ja MAURYL kätt. Ta kuulub nende meeste hulka, kes suruvad vältimatult kätt isegi inimestel, kellega nad on tund aega tagasi juba korra kohtunud.)

ANTHONY: Terekest, Caramel. Tore, et sa siin oled. Meil oligi just koomilist vahepala vaja.

MAURY: Sa jäid hiljaks. Kas ajasid postiljoni mööda kvartalit taga? Me tegelesime siin sinu isiksuse kriipimisega.

DICK (särava silmaga innukalt ANTHONYT uurides): Mida sina ütleksid? Sina räägi ja mina panen kirja. Kärpisin tänase pärastlõuna jooksul esimesest osast kolm tuhat sõna välja.

MAURY: Õilis esteet. Ja mina kallasin veel alkoholi kõrist alla.

DICK: Selles ma ei kahtlegi. Vean kihla, et te olete siin tund aega istunud ja napsidest rääkinud.

ANTHONY: Meie, mu habemetu poisu, ei vaju kunagi ära.

MAURY: Me ei lähe kunagi jommispäi koos meile seltsiks sattunud daamidega koju.

ANTHONY: Lõppkokkuvõttes iseloomustab kõiki meie pidusid teatav kõrk üleolek.

DICK: Eriti totakas sort tegelasi – kiitlevad sellega, et nad on nagu tsisternid! Häda on selles, et te mõlemad kuulute kaheksateistkümnenda sajandi Vana Inglise Härrasmehe koolkonda. Joote vaikselt seni, kuni laua alla vajute. Lõbus ei ole teil kunagi. Oi ei, lõbus pole teil sugugi.

ANTHONY: Vean kihla, et see on pärit kuuendast peatükist.

DICK: Kas te teatrisse lähete?

MAURY: Jah. Kavatseme veeta õhtu sügavates mõtisklustes eluprobleemide üle. Asjakese nappilmekas nimi on Naine. Oletan, et see naine tasub end ikka ära.

ANTHONY: Mu jumal! Kas see seal siis ongi? Lähme hoopis uuesti Folliesesse.

MAURY: Ma olen sellest tüdinenud. Olen seda kolm korda näinud. Esimesel korral läksime pärast esimest vaatust välja ja leidsime ühe ülimalt hämmastava baari. Tagasi tulles astusime valesse teatrisse.

ANTHONY: Pidasime maha pikaleveninud dispuudi ühe hirmunud noorpaariga, kes istus meie arust meie kohtadel.

DICK (otsekui iseendaga rääkides): Arvan, et … et kui ma olen veel ühe romaani ja ühe näidendiga valmis saanud, ja võib-olla novellikoguga, siis teen muusikalise komöödia.

MAURY: Ma tean küll – intellektuaalse lüürikaga, mida keegi kuulamagi ei hakka. Ning kõik kriitikud pistavad ägama ja oigama „vanast kallist Pinafore’ist“. Ja mina jätkan oma hiilgavat teekonda sädelevalt mõttetu figuurina mõttetus maailmas.

DICK (ülespuhutud pidulikkusega): Kunst ei ole mõttetu.

MAURY: Iseenesest on ta mõttetu. Mõttetu ei ole ta oma püüetes maailma vähem mõttetuks muuta.

ANTHONY: Teisisõnu esined sa, Dick, viirastustega asustatud peatribüüni ees.

MAURY: Aga hea etendus anna sellegipoolest.

ANTHONY (MAURYLE): Otse vastupidi, minule tundub nii, et kui maailm on mõttetu, miks siis üldse kirjutada? Katse varustada ta eesmärgiga on juba iseenesest eesmärgitu.

DICK: No hüva, aga ole isegi kõike seda mööndes siivas pragmatist ja anna vaesele inimesele õigus omada eluinstinkti. Kas sa tahad, et viimseni kõik võtaksidki selle sofistliku jama omaks?

ANTHONY: Mnjah, ma arvan küll.

MAURY: Ei, söör! Usun, et Ameerikas tuleks viimseni kõik peale valitud tuhande panna sunniviisil võtma omaks mõnda väga jäika kõlblussüsteemi – näiteks roomakatoliku kiriku õpetuse. Tavamoraal mulle muret ei tee. Pigem teevad mulle muret keskpärased ketserid, kes haaravad kinni rikutuse ilunööpidest ja võtavad sisse selle kõlbelise vabaduse poosi, millele neil nende intelligentsustaset arvestades küll mingil juhul õigust ei ole.

(Siinkohal saabub supp ning see, mida MAURYL võis olla kavas öelda, lähebki igaveseks kaotsi.)