Читать книгу Ilus ja neetu - F. Scott Fitzgerald - Страница 4

Adam J. Patchi pojapojaks olemisest ammutas Anthony sama palju seltskondlikku turvatunnet, kui võinuks talle pakkuda mingi teisele poole lompi, ristisõdijateni välja ulatuva pärimisliini ülestuhnimine. Teisiti ei saanudki olla; vastupidi üldisele arvamusele peavad kõik peale bostonlaste ja virginialaste jõukust pelgalt raha omamisel põhinevasse aristokraatiasse kuulumise vältimatuks eeltingimuseks.

No nii, kuuekümne esimese aasta hakul lahkus tuttavlikemais ringkonnis Tige-Patchi nime all tuntud Adam J. Patch oma isa Tarrytownis asuvast farmist ja alustas teenistust ühes New Yorgi ratsarügemendis. Ta naasis sõjast majorina, tungis tormijooksuga Wall Streetile ning kraapis ohtrate sekelduste, vihaturtsatuste, kiiduavalduste ja pahutsemiste saatel kokku ligi seitsekümmend viis miljonit dollarit.

Sellele tegevusele kulutas ta oma tarmu kuni viiekümne seitsme aastaseks saamiseni. Siis jõudis ta aga pärast paari rasket skleroosihoogu otsusele pühendada oma ülejäänud elu maailma kõlbelise uuestisünni edendamisele. Temast sai reformaatorite reformaator. Anthony Comstocki – kellelt pärineski tema pojapoja eesnimi – suurejoonelisi jõupingutusi matkides andis ta mitmekesise valiku lõuahaake ja kehasselööke nii kangete jookide, kirjanduse, ebavooruslikkuse, kunsti, patentravimite kui ka pühapäevaste teatrietenduste pihta. Tema salakavala hallituse – mis viimaks peaaegu eranditult kõikidel inimestel moodustub – mõju all olev aju võttis raevukalt tuld igast sellele eale omasest nördimuspuhangust. Oma Tarrytowni maja kabineti tugitoolist juhtis ta viisteist aastat kestnud kampaaniat määratu suure hüpoteetilise vaenlase – ebaõigluse – vastu; selle aja jooksul demonstreeris ta end märatseva monomaani, asjatundmatu närvidele käija ja talumatu kõigesse sekkujana. Siinse loo algusaasta leidis mehe eest väsimuse tundemärke ilmutavana, tema kampaania oli hootiseks muutunud, 1895. aastasse hiilis aegamisi sisse 1861. aasta; ta mõttemaailm tegeles väga palju kodusõja, veidike ka surnud naise ja poja ning kaduvväikesel määral pojapoja Anthonyga.

Karjääri alguses oli Adam Patch abiellunud kellegi kolmekümneaastase aneemilise daami Alicia Withersiga, kes tõi endaga kaasa sada tuhat dollarit ja vaieldamatu sissepääsuõiguse New Yorgi pangandusringkondadesse. Naine sünnitas talle silmapilk ja üsnagi tragilt poja ning taandus seepeale lastetoa varjulisusesse, otsekui oleks selle saavutuse suurejoonelisus ta elujõust täiesti tühjaks imenud. Poisist, Adam Ulysses Patchist, sai paadunud klubidesse astuja, heade kommete asjatundja ja ridarakendiga kaarikutel kihutaja – kuni alustas üllatavas vanuses, kahekümne kuue aastaselt pealkirja „New Yorgi kõrgem seltskond nähtuna läbi minu silmade“ kandvate memuaaride kirjutamist. Kuulujutud mälestuste kontseptsiooni kohta sundisid New Yorgi kirjastajaid innukalt kirjatüki eelisavaldamisõigust taotlema, aga kuna pärast tema surma selgus, et teos on mõõdutundetult sõnaohter ja hingematvalt igav, ei läinud see ealeski trükki isegi ärihuvita eraettevõtmise kujul.

Kahekümne kahe aastaselt võttis see Viienda avenüü Chesterfield endale naise. Tema abikaasa oli Henrietta Lebrune, Bostoni kõrgema seltskonna kontraalt, ning abieluühenduse ainus laps ristiti vanaisa palvel Anthony Comstock Patchiks. Kui ta Harvardisse läks, kukutati nimi Comstock unustuse pärapõrgu alumisele tasandile ja siitpeale ei jõudnud see enam ealeski kellegi kõrvu.

Noorel Anthonyl oli üksainus pilt, millel olid koos nii ta isa kui ka ema – lapsepõlves seisis see nii sageli ta silme ees, et omandas mööblieseme ebaisikulisuse; aga kõik teised ta magamistuppa astujad vaatlesid pilti huviga. Pildil oli kõhn ja kaunis üheksakümnendate aastate keigar, kelle kõrval seisis pikakasvuline, tõmmuvereline, muhvi ja aimatava turnüüriga daam. Nende vahel oli pikkade pruunide lokkidega, sametist lord Fauntleroy kostüümi rõivastatud poisikene. See oli viieaastane Anthony oma ema surma-aastal. Tema mälestused Bostoni kõrgema seltskonna kontraaldist olid udused ja täis muusikat. Ema oli keegi daam, kes muudkui laulis-laulis-laulis nende Washingtoni väljaku maja muusikatoas; mõnikord siis, kui teda ümbritsesid igast suunast siin-seal paiknevad külalised – hinge kinni ja käsi rinnal risti hoides sohvaservadel balansseerivad mehed ning sülle asetatud kätega naised, kes läkitasid aeg-ajalt meestele mingeid sosinakesi ja plaksutasid alati väga valjusti ning tõid pärast iga laulu kuuldavale imetlevaid-kudrutavaid hüüatusi; tihti laulis ta aga ainuüksi Anthonyle – kas itaalia või prantsuse keeles või siis mingisuguses kummalises ja kohutavas murrakus, mis pidi tema ettekujutust mööda olema lõuna neegrite keelekasutus.

Ta meenutused galantsest Ulyssesest, esimesena Ameerikas kuuekäänised pahempidi keeranud mehest, olid palju elavamad. Pärast seda, kui Henrietta Lebrune Patch oli „astunud ühe teise laulukoori liikmeks“, nagu lesk aeg-ajalt kähiseval häälel täheldas, elasid isa ja poeg Tarrytownis vanaissi majas ning Ulysses tuli iga päev lastetuppa ja tõi mõnikord isegi terve tunni vältel kuuldavale kole tarku sõnu. Ta lubas Anthonyle pidevalt jahiretki ja kalaretki ja väljasõite Atlantic Citysse – „Oh, nüüd juba õige pea“; aga teoks ei saanud need kunagi. Ühe reisi võtsid nad küll ette: kui Anthony oli üheteistkümnene, sõitsid nad välismaale (Inglismaale ja Šveitsi) ning seal, Luzerni parimas hotellis, surigi ta isa ohtrasti higi eritades, mõmisedes ja valjuhäälselt õhu järele karjudes. Meeleheitekabuhirmu ja jubedust tundev Anthony toodi Ameerikasse tagasi ning ta sai endale lahutamatuks kaaslaseks ebamäärase kurvameelsuse, mis oli määratud jääma ta kõrvale kogu tema ülejäänud eluks.