Читать книгу Vennad Karamazovid. I osa - Fjodor Dostojevski - Страница 10

Võib muidugi ette kujutada, mis kasvataja ja isa säärane mees üldse olla sai. Temaga kui isaga juhtus nii, nagu pidigi juhtuma, mis tähendab, et ta jättis poja, kelle ta Adelaida Ivanovnaga oli sigitanud, sootuks ja täielikult ilma hooleks, kusjuures mitte sallimatusest poja vastu või mingite solvatud abielumehe tunnete pärast, vaid üksnes seetõttu, et oli poja lihtsalt ära unustanud. Samal ajal, kui ta kõiki oma pisarate ja kaeblemisega tüütas ning kogu majast kõlvatuse urka tegi, võttis selle maja ustav teener Grigori kolmeaastase Mitja oma hoole alla, ja kui teener poleks hoolitsenud, ei oleks leidunud ühtegi hingelist, kes oleks lapsel kas või särgikest vahetanud. Peale selle juhtus algul veel nõnda, et ka emapoolne suguvõsa oleks nagu samuti lapse ära unustanud. Vanaisa, see tähendab Adelaida Ivanovna isa, härra Miussovit ennast, ei olnud siis enam elavate kirjas; tema leseks jäänud abikaasal, Mitja vanaemal, kes oli Moskvasse kolinud, oli tervis juba liiga vilets ja ta õed olid riburada mehele läinud, nii et Mitjal tuli ligemale aasta aega läbi ajada teener Grigoriga, kelle juures teenijatemajas ta siis elaski. Muide, kui ta ka oleks ehk papale korraks meelde tulnud (ei ole võimalik, et too tema olemasolust üldse teadlik polnud), oleks papa ta nagunii teenijatemajja tagasi saatnud, sest laps oleks talle tema prassingutes tülinaks olnud. Ent juhtus nõnda, et Pariisist oli parajasti sattunud koju käima õndsa Adelaida Ivanovna lellepoeg Pjotr Aleksandrovitš Miussov, kes elas hiljem veel hulk aastaid järjest välismaal, kuid kes siis oli alles väga noor mees; igatahes mees, kes oli Miussovite suguvõsas eriline – haritud, pealinlik, välismaine ning sealjuures elupõline eurooplane ja veel eluõhtulgi neljakümnendate-viiekümnendate aastate liberaal. Kogu oma karjääri kestel oli tal olnud sidemeid paljude tolle ajajärgu ülimalt liberaalsete meestega nii Venes kui ka välismaal. Ta tundis isiklikult nii Proudhoni kui ka Bakuninit ning oma rännakute lõppedes meeldis talle eriti meenutada Pariisi neljakümne kaheksanda aasta veebruarirevolutsiooni kolme päeva, ta andis neist pajatades vihjamisi mõista, nagu oleks temagi seal osaline olnud ja peaaegu et isiklikult barrikaadidel viibinud. See oli üks tema rõõmsamaid noorpõlvemälestusi. Tal oli koormistevaba vara – tolleaegses mõõtkavas ligikaudu tuhat hinge. Tema oivaline mõis asus vahetult meie väikelinna naabruses ning piirnes meie kuulsa kloostri maadega, mistõttu Pjotr Aleksandrovitš oli juba väga noorena – kohe, kui oli oma pärandi kätte saanud – alustanud kloostriga lõputut protsessimist mingite kalapüügi- ja metsaraieõiguste asjus, millest ma lähemalt pole kuulnud, kuid tean, et ta oli pidanud protsessi alustamist „klerikaalidega” koguni oma kodaniku- ja valgustuslikuks kohuseks. Kui ta oli kuulnud kõike Adelaida Ivanovnast, keda ta loomulikult mäletas ja oli kunagi ka ise tähele pannud, ning saanud teada, et lelletütrest oli maha jäänud Mitja, võttis ta, hoolimata kõigest oma nooruslikust rahulolematusest ja põlgusest Fjodor Pavlovitši vastu, selle asja ette. See oli üldse tema esmane tutvumine Fjodor Pavlovitšiga. Ta ütles viimasele otsesõnu, et tahab võtta lapse kasvatamise enda peale. Hiljem rääkis ta veel kaua kui omamoodi iseloomustavast joonest, kuidas Fjodor Pavlovitšil olevat olnud siis, kui tema oli jutu Mitjale viinud, kohe hulk aega selline nägu peas, nagu ei saaks ta sugugi aru, mis lapsest üldse jutt käib, ning oli olnud koguni imestunud, et tal on majas kuskil väike poeg. Kui Pjotr Aleksandrovitši kirjelduses leiduski mingit liialdust, pidi selles ometi olema ka teatud tõepära. Õigupoolest meeldis Fjodor Pavlovitšile ju eluaeg aina midagi etendada, mängida teie ees äkitselt mingit ootamatut rolli, ja mis peaasi – sageli täiesti mõttetult, lausa enese kahjuks, nagu näiteks kõnealusel juhul. See joon on muide omane haruldaselt paljudele, koguni vägagi tarkadele inimestele, kes on hoopis teisest puust kui Fjodor Pavlovitš. Pjotr Aleksandrovitš ajas asja väga innukalt ja määratigi (koos Fjodor Pavlovitšiga) lapse hooldajaks, kuna emast oli ju tegelikult maha jäänud väike mõis – maja ja maaomand. Sellest ajast kolis Mitja juba päriselt oma ema lellepoja juurde elama, aga kuna tollel oma perekonda ei olnud ning ta ruttas aega viitmata, niipea kui oli rahaliste sissetulekute kättesaamise oma mõisatest korda ajanud ja kindlustanud, jälle pikemaks ajaks Pariisi tagasi, tegi ta lapse eest hoolitsemise ülesandeks ühele oma vanatädile, kellelegi Moskva aadliprouale. Juhtus nõnda, et harjumuspärase Pariisi eluga läks ka temal endal laps meelest, eriti kui algas toosama veebruarirevolutsioon, mis tema kujutlusvõimet nii tugevasti rabas, et ta seda pärast enam eluaeg unustada ei suutnud. Ent Moskva aadliproua suri ja Mitja sattus ühe tema abielus tütre juurde. Pärast seda vahetas Mitja nähtavasti veel neljandatki korda pesapaika. Sellest ma praegu pikemalt rääkima ei hakka, seda enam, et edaspidi tuleb Fjodor Pavlovitši esiklapsest veel rohkesti juttu: praegu piirdun ma vaid kõige hädavajalikumate andmetega, milleta mul oleks koguni võimatu romaani kirjutamist alustada.

Esiteks oli see Dmitri Fjodorovitš vaid üks Fjodor Pavlovitši kolmest pojast ning kasvas veendumuses, et talle kuulub vähemalt mingisugunegi vara, ja kui ta täisikka jõuab, on ta lõpuks iseseisev mees. Tema poisipõli ja noorusaeg möödusid segaselt: gümnaasiumi ta ei lõpetanud, hiljem sattus mingisse sõjakooli ja sealt Kaukaasiasse, kus teenis välja ohvitseriauastme, pidas duelli ja degradeeriti, teenis auastme uuesti välja, pummeldas kõvasti ja lõi läbi hea hulga raha. Kuid raha hakkas ta Fjodor Pavlovitšilt saama alles pärast täisikka jõudmist, senikaua aga oli ta teinud võlgu. Oma isa Fjodor Pavlovitši õppis ta tundma ja nägi esimest korda alles pärast täisealiseks saamist, kui ta tuli meie kanti käima, nimelt selleks, et isaga varalist vahekorda klaarida. Ilmselt ei meeldinud tema lihane isa talle juba siis; ta viibis tookord siin vaid lühikest aega ning sõitis sedamaid minema, niipea kui oli jõudnud isalt vastu võtta mingi summa raha ja sõlmida temaga teatud kokkuleppe, kuidas edaspidi kätte saada sissetulekuid oma mõisast, mille tulude suurust ja hinda tal ei õnnestunudki tookord Fjodor Pavlovitšilt välja uurida (vägagi tähelepanuväärne fakt). Fjodor Pavlovitš märkas tollel esimesel kohtumisel kohe (ja seda peab meeles pidama), et Mitjal on oma varalisest seisust liialdatud ning väär arusaamine. Fjodor Pavlovitš oli sellega väga rahul, sest temal käis omaette arvepidamine. Ta jõudis üksnes järeldusele, et noormees on kergemeelne, keevaline, kirgede kütkes, kärsitu ja prassija, kellele aitab sellestki, kui tal on aeg-ajalt kuskilt midagi võtta, siis rahuneb ta otsekohe, ehkki arusaadavalt vaid lühikeseks ajaks. Nimelt seda omadust hakkaski Fjodor Pavlovitš ära kasutama, mis tähendab, et ta vaigistas noormeest väikeste andamite ja ajutiste rahasaadetistega, kuni lõpuks juhtus nõnda, et kui Mitja neli aastat hiljem kannatuse kaotas ja teist korda meie väikelinna tuli, seekord juba isaga lõpparvet tegema, selgus tema äärmiseks üllatuseks, et tal ei ole enam mingit vara ja et tagantjärele on kogunisti keeruline kokku arvata, kuidas ta on kogu oma mõisa maksumuse Fjodor Pavlovitšilt juba sularahas kätte saanud ning on talle võibolla veel koguni ise võlgu; et nii- ja niisuguste punktide järgi nende kokkuleppes, mida ta ise oli tookord soovinud sõlmida, ei olegi tal enam õigust midagi rohkemat nõuda jne, jne. Noormees oli rabatud, ta kahtlustas valet, pettust, läks peaaegu vaost välja ning oleks nagu mõistuse kaotanud. Ja nimelt see asjaolu põhjustaski õnnetuse, mille kirjeldamine moodustab minu esimese, sissejuhatava romaani aine või õigemini välise külje. Kuid enne romaani kallale asumist pean ma jutustama ka Fjodor Pavlovitši kahest teisest pojast, Mitja vendadest, ja seletama, kust siis veel need pärit olid.