Читать книгу Vennad Karamazovid. I osa - Fjodor Dostojevski - Страница 11

Kui Fjodor Pavlovitš oli nelja-aastase Mitja kaelast ära saanud, abiellus ta kohe kähku teist korda. See teine abielu kestis ligemale kaheksa aastat. Ja selle teise naise, niisamuti hästi noorukese, Sofja Ivanovna, võttis ta teisest kubermangust, kus ta oli käinud mingi juudiga väikest äri ajamas. Ehkki Fjodor Pavlovitš küll prassis, jõi ja mürgeldas, ei jätnud ta oma kapitalipaigutusi kunagi unarusse ja tema tehingud õnnestusid alati, kuigi olid loomuldasa peaaegu alati ka omajagu alatud. Sofja Ivanovna oli „orb”, lapsest saadik isata-emata. Mingi kahtlase diakoni tütar, üles kasvanud rikkas majas, oma heategija, kasvataja ning piinaja, tähtsa vana kindraliproua, kindral Vorohhovi lese juures. Üksikasju ma ei tea, kuid olen kuulnud, nagu oleks kasulaps, alandlik, tasane ja sõnatu hing, kunagi päästetud silmusest, millega ta oli end sahvrisse naela otsa riputanud – nii raske oli tal nähtavasti olnud taluda tolle mitte küll kurja, kuid isemeelse vanamoori võimutsemist ning lõputut tänitamist. Fjodor Pavlovitš pakkus neiule kätt ja südant, mispeale kuulati järele, kes ta on, ning näidati talle ust, kuid siis tegi ta nagu esimesel abiellumiselgi ka sellele vaeslapsele ettepaneku ta ära röövida. On väga-väga võimalik, et see tütarlaps poleks talle vahest mingi hinna eest mehele läinud, kui oleks tema kohta ise õigel ajal rohkem üksikasju teada saanud. Kuid tegemist oli teise kubermanguga; ja mida oskas kuueteistkümneaastane tütarlaps üldse arvata – peale selle, et ennemini hüppab ta jõkke, kui et veel senise heategija juurde jääb. Ja nõnda vahetaski see vaeseke oma naissoost heategija meessoost heategija vastu. Seekord ei saanud Fjodor Pavlovitš tehingust punast krossigi, sest kindraliproua vihastas ega andnud mingit kaasvara, needes lisaks sellele veel nad mõlemad ära; kuid ega Fjodor Pavlovitš olnudki seekord millegi saamisega arvestanud, ta oli olnud lihtsalt võlutud süütu tütarlapse silmapaistvast ilust, peamiselt just süütust näoilmest, mis oli teda kui oma himuruse orja ning seni ikka vaid jämeda naiseilu pahelist ihalejat tõeliselt rabanud. „Need süütud silmad lõikasid mulle tookord nagu habemenoaga otse südamesse,” kordas ta hiljem ikka, ise vastikult itsitades. Muide, kõlvatul mehel võis ka see olla lihtsalt himurusest ajendatud huvi. Kuna Fjodor Pavlovitš polnud mingit hüvitist saanud, ei teinud ta abikaasale silmakirjakski viisakat nägu, ja kasutades ära, et naine tema ees nii-öelda „süüdlane” oli ning et tema oli naise peaaegu „silmusest päästnud”, samuti kasutades lisaks veel ära ka naise erakordset leplikkust ja sõnatut alandlikkust, tallas ta jalge alla koguni igasuguse abielulise kombekuse. Majas käisid lausa naise silma all koos kerglaste elukommetega naisterahvad, kellega peeti orgiaid. Üks iseloomustav joon on minu arvates ka see, et teener Grigori, sünge, rumal ja jonnakas targutaja, kes eelmist prouat, Adelaida Ivanovnat, polnud sallinud, asus seekord uue proua poolele, teda kaitstes ja tema pärast Fjodor Pavlovitši ennast teenrile peaaegu lubamatul kombel lausa sõimates, ning ükskord tegi ta orgiale koguni väevõimuga lõpu ja viskas kõik kokkusõitnud lipakad majast välja. Säärase elu tagajärjel hakkas vaest õnnetut, juba lapsest saati hirmu all elanud noorikut vaevama üks naiste närvihaigus, mida tuleb sagedamini ette lihtrahva hulgas, külanaistel, keda on selle tõve tunnuste järgi hüütud „kiljasuudeks”. Tõve küüsis hirmsates hüsteeriahoogudes vaeveldes kaotas haige aeg-ajalt koguni mõistuse. Ometi sünnitas ta Fjodor Pavlovitšile kaks poega, Ivani ja Aleksei, esimesel abieluaastal esimese ja kolm aastat hiljem teise. Kui naine suri, käis poeg Aleksei neljandat eluaastat; ja ehkki see on kummaline, oli ema, nagu ma tean, talle eluksajaks meelde jäänud – muidugi justkui läbi une. Pärast ema surma juhtus mõlema poisiga peaaegu sama lugu nagu esimese poja Mitjagagi: isa unustas nad täielikult ja jättis hooletusse ning poisid sattusid sellesama Grigori juurde, sinnasamasse teenijatemajja. Sealt siis leidiski nad vana isemeelne kindraliproua, kes oli olnud nende ema kunagine heategija ning kasvataja. See moor oli ikka veel elus ega olnud kogu vahepealse aja jooksul, kõik need kaheksa aastat, suutnud talle osaks saanud solvangut unustada. Tal oli „oma Sofja” elust-olust kõik need aastad olnud väga täpne ülevaade, ja kui ta oli kuulnud, missuguse tõve käes noorik vaevleb ning milliste jõleduste keskel elab, oli ta paaril korral oma armuleivalistele otse välja öelnud: „Paras talle, Jumal on selle kõik saatnud talle karistuseks tänamatuse eest!”

Täpselt kolm kuud pärast Sofja Ivanovna surma saabus kindraliproua äkitselt meie linna ja otsejoones Fjodor Pavlovitši asupaika, viibis linnakeses ühtekokku umbes pool tundi, kuid tegi palju ära. Oli õhtune aeg. Fjodor Pavlovitš, keda ta polnud kõik need kaheksa aastat silmagagi näinud, sattus tema ette purjuspäi. Räägitakse, et kindraliproua olevat teda nähes virutanud talle aega viitmata ja sõnagi lausumata kaks vägevat, lajatavat kõrvakiilu, sikutanud ta tukkapidi kolm korda kummargile ja marssinud midagi lisamata jalapealt teenijatemajja kahe poisi juurde. Nähes esimesest pilgust, et lapsed on pesemata ja särgidki neil seljas räpased, andis ta sealsamas kõrvakiilu ka Grigorile ning teatas, et viib nüüd mõlemad poisid enda juurde, võttis nad just samas riietuses kaasa, mässis pleedi sisse, pani tõlda istuma ja viiski kohe minema, oma linna. Grigori kannatas saadud kõrvakiilu ära nagu truu ori, ütlemata ühtki santi sõna, ja lausus vanaprouale nende ärasaatmisel juba tõlla juures sügavat kummardust tehes tähendusrikkalt, et „Jumal tasub teile vaeslaste aitamise eest”. – „Tobu oled sa sellegipoolest!” hüüdis kindraliproua talle juba sõidu pealt tagasi. Fjodor Pavlovitš leidis järele mõeldes, et see asi on nüüd siis ilusasti kombes, ja andis seejärel ka vormilise nõusoleku laste kasvatamiseks kindraliproua juures ega vaielnud ka hiljem üheski punktis vastu. Saadud kõrvakiiludest aga pajatas ta ise avalikult kogu linnas.

Juhtus nii, et varsti pärast seda suri ka kindraliproua, kuid ta oli määranud oma testamendiga kummalegi poisile siiski tuhat rubla, „neile koolihariduse andmiseks, ja et kõik see raha kulutataks tingimata nende peale, kuid nõnda, et sellest jätkuks nende täisealiseks saamiseni, sest ka niisugusest annetusest on säherdustele lastele juba rohkem kui küllalt, aga kui see kellegi asi on, eks kergendagu siis ise oma kukrut” jne, jne. Mina ei ole seda testamenti lugenud, kuid olen kuulnud, et seal olevat seisnud kirjas just midagi sellist, mingis veidras ja väga omapärases sõnastuses. Kuid vanaproua peamine pärija oli, nagu selgus, üks aus mees, tolle teise kubermangu aadlimarssal Jefim Petroviš Polenov. Kui ta Fjodor Pavlovitšiga kirja teel asju ajas, taipas ta kohe, et sellelt mehelt tema enda lihaste laste kasvatamiseks küll raha välja ei pigista (ehkki Fjodor Pavlovitš kunagi otsesõnu ei keeldunud, vaid veeretas kõigil puhkudel juttu lihtsalt sinna-tänna, vahel koguni ülevoolavate tundeavalduste saatel), ja võttis vaeslaste saatuse oma südameasjaks ning hakkas neist nooremat, Alekseid, iseäranis armastama, nii et viimane kasvaski pikemat aega tema perekonnas. Seda palun ma lugejal algusest peale silmas pidada. Ja kui noormehed eluaeg üldse kellelegi oma kasvatuse ning hariduse eest tänu võlgnesid, siis nimelt Jefim Petrovitšile, väga üllameelsele ja humaansele mehele, säärasele, nagu neid vaid haruharva ette tuleb. Ta hoidis puutumatuna alles kummagi poisi tuhat rubla, mis kindraliproua neile oli jätnud, nii et poiste täisealiseks saamise ajaks oli see summa kummalgi protsentide arvel kasvanud kaheks tuhandeks, ise aga oli ta neid kasvatanud oma rahadega ja kulutanud kummagi ülalpidamisele loomulikult rohkem kui ühe tuhande. Nende lapsepõlve ja noorukiea kirjeldamist ei võta ma siinkohal siiski veel ette, vaid märgin kõigest ära peamised seigad. Muide, vanemast poisist, Ivanist, ütlen ma vaid niipalju, et too oli oma kasvueas kuidagi sünge ja endassesulgunud nooruk, kaugeltki mitte arglik, ehkki juba kümneaastasena mingil moel teadlik sellest, et nad elavad õigupoolest võõras perekonnas, võõraste inimeste armust, ja et nende isa on mingi sihuke mees, kellest on häbi rääkidagi, jne. jne. See poiss ilmutas õppimises päris varakult, juba väikelapseeas (nii vähemalt räägiti) õieti erakordseid ja hiilgavaid võimeid. Ma ei tea sellest lähemalt, kuid tegelikult oli ta Jefim Petrovitši perekonnaga hüvasti jätnud juba umbes kolmeteistkümneaastasena, sest oli läinud Moskvasse gümnaasiumi ja jäänud kostile ühe tolleaegse kuulsa pedagoogi juurde, kes oli olnud Jefim Petrovitši lapsepõlvesõber. Nagu Ivan ise on hiljem jutustanud, oli see kõik sündinud tänu Jefim Petrovitši „heade tegude tuhinale”, kuna teda oli innustanud mõte, et geeniuse võimetega poissi peab kasvatama ka geniaalne kasvataja. Muide, ei Jefim Petrovitšit ega ka geniaalset kasvatajat olnud enam elavate kirjas, kui noormees gümnaasiumi lõpetas ja ülikooli astus. Kuna Jefim Petrovitš polnud asja kõige paremini korraldanud, oli põikpäiselt kindraliproualt lapsele pärandatud ning ühest tuhandest protsentide arvel juba kaheni kasvanud raha kättesaamine mitmesuguste meil möödapääsmatute formaalsuste ja viivituste tõttu venima jäänud, nii et kaks esimest ülikooliaastat olid noormehele vägagi kibedad, sest ta pidi end paratamatult ise toitma ja ülal pidama ning samal ajal ka õppima. Väärib märkimist, et tal polnud tollal mingit tahtmist kas või katsekski isale kirjutada – võib-olla uhkusest või põlgusest isa vastu, kuid võib ka olla, et terve mõistuse külmast kaalutlusest, mis ütles, et isalt ta mingit vähegi arvestatavat toetust ei saa. Oli kuidas oli, noormees ei kaotanud hetkekski pead ning otsis endale tööd, algul tunniandjana kahekümne kopika eest ja hiljem joostes mööda ajalehetoimetusi, kuhu ta pakkus kümnerealisi kirjutisi õnnetustest tänavail, allkirjaga „Pealtnägija”. Need lookesed olid, nagu räägiti, alati nii põnevalt ja pikantselt koostatud, et läksid kohe kiiresti käiku, ja juba üksnes sellega näitas noormees oma praktilist meelt ning mõistuse üleolekut sellest meie mõlema sugupoole õppivate noorte rohkearvulisest, lõputut puudust kannatavast ja õnnetumast osast, kes kulutavad pealinnades tavaliselt hommikust õhtuni igasuguste ajalehe- ja ajakirjatoimetuste uksi ega oska välja mõelda midagi paremat kui korrata lõputult üht ja sama palvet: võib-olla saaks midagi prantsuse keelest tõlkida või ümberkirjutamistööd teha. Kui Ivan Fjodorovitš oli kord juba toimetustega tuttavaks saanud, ei katkestanud ta nendega enam hiljemgi suhteid ja hakkas viimastel ülikooliaastatel avaldama väga andekaid raamatuanalüüse eri teemadel, nii et sai tuntuks ka kirjandusringkondades. Muide, alles üsna hiljuti oli tal juhtumisi õnnestunud tõmmata endale ka hoopis laiema ringi lugejate iseäralikku tähelepanu, nii et päris paljud teda märkasid ja meelde jätsid. Tegemist oli ühe kaunikesti huvitava juhtumiga. Pärast ülikooli lõpetamist, kui Ivan Fjodorovitš valmistus oma kahe tuhande rubla eest välismaareisile minema, oli ta äkitselt avaldanud ühes suures ajalehes iseäraliku artikli, mis köitis koguni asjatundmatutegi inimeste tähelepanu, kusjuures aine ise oli talle nähtavasti sootuks võõras, sest tema oli ülikooli lõpetanud loodusloolasena. Artikkel käsitles tollal kõikjal üles kerkinud teemat – kirikukohtu küsimust. Ta analüüsis mõningaid sellel teemal juba avaldatud arvamusi ja tõi välja ka oma isikliku seisukoha. Peamine oli toon ja tähelepanuväärselt ootamatu lõppjäreldus. Ometi arvasid paljud kirikutegelased autori otsustavalt omade hulka. Ning siis korraga võtsid nende kõrval talle aplodeerida veel niihästi kodanikuõiguste kaitsjad kui ka ateistid. Tagatipuks leidsid mõned taibukad tegelased, et kogu tema artikkel pole midagi muud kui jultunud farss ja pila. Ma viitan tollele juhtumile nimelt seepärast, et mainitud artikkel jõudis õigel ajal ka meie linnakese külje all asuvasse kuulsasse kloostrisse, kus kirikukohtu küsimusest oldi üldiselt huvitatud: artikkel jõudis kloostrisse ja põhjustas täieliku hämmingu. Autori nimi äratas huvi, kohe köitis tähelepanu, et ta on ju pärit meie linnast ning – „noh, teate, sellesamuse Fjodor Pavlovitši poeg”. Ja äkitselt, just samal ajal, saabus meie linna ka artikli autor ise.

Miks siis Ivan Fjodorovitš üldse siia oli tulnud – mul on meeles, et ma küsisin seda iseendalt juba otsekohe mingi peaaegu äreva tundega. See nii saatuslik tulek, mis pani alguse nii paljudele tagajärgedele, on mulle hiljem pikka aega, peaaegu alati, jäänud väga ähmaseks. Oli kuidagi kummaline, et noor mees, pealtnäha nii haritud, nii uhke ja ettevaatlik, tuleb äkitselt külla säärasesse jõledasse majja, säherdusele isale, kes pole temast eluaeg väljagi teinud, teda tunda tahtnud ega meeles pidanud ja kes poleks loomulikult mingi hinna eest ega ühelgi juhul pojale raha andnud, kui too oleks seda palunud, ehkki kartis ise eluaeg, et ükskord tulevad ka need pojad, Ivan ja Aleksei, talt ometi raha küsima. Ja palun väga, noormees seab end sisse säherduse isa majas, elab tema juures kuu ja kaks ning – mõlemad kohanevad teineteisega, nii et paremini ei tohiks tahtagi. See oli asi, mis ei hämmastanud eriliselt mitte ainult mind, vaid paljusid teisigi. Ka Pjotr Aleksandrovitš Miussov, kellest ma olen juba eespool rääkinud, Fjodor Pavlovitši esimese naise kauge sugulane, juhtus sel ajal taas viibima siin oma linnalähedases mõisas, kuhu ta oli saabunud külaskäigule Pariisist, mis oli nüüd juba tema alaline elupaik. Ma mäletan, et just tema oli kõige rohkem imestunud, kui oli tutvunud selle väga noore mehega, kes temas huvi äratas ja kelle ees tal oli vahel lausa valu oma teadmistega hiilata. „Ta on uhke,” ütles Miussov meile selle noormehe kohta tookord, „hädavajaliku kopika teenib ta endale igal ajal, ja tal on praegugi raha, millega välismaale minna – mida ta siis siit otsib? Kõigile on selge, et ta pole tulnud isalt raha lunima, isa ei annaks ju niikuinii. Viin ja kõlvatu elu poisile ei istu, kuid vanatoi ei saa ilma temata enam läbi: nii hea klapp on neil omavahel!” Ja see kõik oli tõsi; noormehel oli vanatoile koguni silmanähtav mõju; isa oli hakanud juba vahel peaaegu poja sõnagi kuulama, ehk küll oli ise erakordselt kangekaelne ja vahel lausa õelust täis; ja samas oli ta hakanud end mõnikord koguni natuke viisakamalt ülal pidama…

Alles hiljem selgus, et Ivan Fjodorovitš oli tulnud meie linna osalt vanema venna Dmitri Fjodorovitši palvel ja tema huvides, et ta nägi venda esimest korda elus ja sai temaga tuttavaks alles sellel siiasõidul, aga oli temaga siiski ühes tähtsas asjas – mis puutus rohkem Dmitri Fjodorovitšisse – kirjavahetust pidanud juba enne, kui oli hakanud Moskvast tulema. Mis tähtis asi see säärane oli, saab lugeja edaspidi parajal kohal üksikasjalikult teada. Ent minule paistis Ivan Fjodorovitš ka siis, kui ma seda juba teadsin, ikka veel mõistatuslik ning tema tulek meie linna ometi seletamatu.

Veel lisan ma, et Ivan Fjodorovitšist jäi mulje nagu vahendajast ning lepitajast isa ja kõige vanema venna, tollal isa vastu suurt riidu ja koguni ametlikku hagi hauduva Dmitri Fjodorovitši vahel.

Ja ma kordan ikka veel, et kogu see perekond oli siis koos üldse esimest korda elus, samuti nägid üksteist esimest korda elus ka mõned perekonnaliikmed. Ainult kõige noorem poeg Aleksei Fjodorovitš oli siis juba aastapäevad viibinud meie linnas ning järelikult sattunud siia vendadest kõige esimesena. Just temast, Alekseist, on mul siinkohal, selles sissejuhatavas loos, kõige raskem kõnelda – enne kui ma ta romaanis lavale toon. Ometi vajab temagi sissejuhatust, vähemalt sedavõrd, et juba aegsasti oleks ette teada üks eriskummaline seik, ja nimelt: ma olen sunnitud tutvustama oma tulevast kangelast lugejatele kohe romaani esimesest stseenist alates noviitsirüüs. Jah, sest selleks ajaks oli ta elanud meie kloostris juba aastapäevad ning nähtavasti valmistunud sulguma sinna kogu eluks.