Читать книгу Vennad Karamazovid. I osa - Fjodor Dostojevski - Страница 9

Aleksei Fjodorovitš Karamazov oli meie maakonna mõisniku Fjodor Pavlovitš Karamazovi kolmas poeg; mõisnik ise (keda meil veel praegugi meelde tuletatakse) oli üksvahe laialt tuntud oma traagilise ja kahtlase surma tõttu, mis leidis aset täpselt kolmteist aastat tagasi ja millest ma parajal kohal ka lähemalt räägin. Kuid praegu avaldan ma sellest meie „mõisnikust” (nagu teda siinmail nimetati, ehkki ta polnud eluaeg oma mõisas peaaegu üldse elanud) vaid niipalju, et ta oli üks imelik tüüp, keda õigupoolest üsna sageli ette tuleb, ja nimelt säherdune tüüp mehi, kes pole mitte ainult närused ja kõlvatud, vaid ka arulagedad, kuid seda sorti arulagedad, kes oskavad oivaliselt hoolitseda oma maise vara eest, ja paistab, et muud ei midagi. Fjodor Pavlovitš oli näiteks alustanud peaaegu nullist, ta oli väga väike mõisnik, käis alatihti nugiliseks teiste inimeste lõunalauas, kippus pidama priisöödiku põlve, aga kui ta suri, tuli ilmsiks, et tal oli ligemale sada tuhat rubla puhast raha. Ometi oli ta eluaeg olnud üks kogu meie maakonna kõige arulagedamaid põrundpäid. Ma kordan veel: asi ei ole rumaluses – enamik säherdusi põrundpäid on vägagi nupukad ja kavalad – vaid just nimelt arulageduses, liiatigi mingis erilises, rahvuslikus arulageduses.

Ta oli olnud kaks korda abielus ja tal oli kolm poega – kõige vanem, Dmitri Fjodorovitš, esimese naisega, ning teised kaks, Ivan ja Aleksei, teisega. Fjodor Pavlovitši esimene abikaasa pärines vägagi jõukast ja tuntud aadlisuguvõsast, Miussovitest, kes olid samuti meie maakonna mõisnikud. Kuidas see just oli juhtunud, et kaasavaraga neiu, kes oli ühtlasi ilus – ja vähe sellest! – sihuke sõnakas tarkpea, nagu nood meil nüüd, praeguse põlvkonna ajal, enam sugugi haruldased ei ole ja kellesarnaseid juba minevikuski leida võis, oli abiellunud säärase tühise „tuhnusega”, nagu kõik toda vennikest toona olid nimetanud, ei hakka ma pikemalt seletama. Sest kunagi tundsin ma ise tollest üle-eelmisest, „romantilisest” põlvkonnast üht neidu, kes pärast mitut aastat mõistatuslikku armastust härra vastu, kellele ta oleks võinud muide päevapealt rahumeeli mehele minna, lõpetas ometi sellega, et mõtles endale ise välja terve hulga ületamatuid takistusi ning heitis end ühel tormisel ööl alla kõrgest kaldast, mis meenutab kaljut, väga sügavasse ning kiire vooluga jõkke ja sai tõesti lihtsalt omaenese tuju ajel surma – ainult seetõttu, et tahtis sarnaneda Shakespeare’i Opheliaga, liiatigi, kui see kalju, mille ta oli juba ammuilma välja valinud ja mis talle nii väga meeldis – kui see kalju poleks olnud sedavõrd maaliline ja kui selle asemel oleks seal laiunud vaid proosaline lauge kallas, ei oleks enesetappu vahest üldse toimunudki. See oli fakt, ja võib arvata, et samasuguseid või sellesarnaseid fakte on meie vene elus kahe või kolme viimase sugupõlve aegu olnud hulganisti. Ja nii nagu see, oli ka Adelaida Ivanovna Miussova samm kahtlemata vastukaja võõrastele tuultele ja kammitsetud mõtte kihutusele niisamuti. Võib-olla oli tal tulnud tahtmine kuulutada naise iseseisvust, hakata vastu ühiskonna seatud tingimustele või oma suguvõsa ja perekonna despotismile, ja oletame, et teenistusvalmis fantaasia oli pannud ta kas või üheksainsakski hetkeks uskuma, et Fjodor Pavlovitš on priisöödiku seisusest hoolimata ometi üks toonase, aina kõige paremale ülemineku ajajärgu julgemaid ja pilkehimulisemaid mehi, kuigi oli kõigest õel narr ja muud ei midagi. Pikantseks tegi loo ka seik, et asi oli korraldatud mõrsjaröövina, ning see mõjus Adelaida Ivanovnale väga meelitavalt. Fjodor Pavlovitš ise oli tollal juba oma sotsiaalse seisundi tõttu mis tahes seda sorti vahemängudeks piisavalt hästi ette valmistatud, kuna ihkas kirglikult ükskõik milliste võtetega haljale oksale jõuda; ja talle oli ometi ülimalt ahvatlev ennast säärasesse toredasse suguvõsasse sisse sokutada ning sealt kaasavara võtta. Mis puutub aga vastastikusesse armastusse, siis seda ei olnud nähtavasti ollagi – ei mõrsja ega ka tema enese poolt – hoolimata koguni Adelaida Ivanovna ilust. Nii et see juhtum oli Fjodor Pavlovitši elus küll ainuke omataoline, kuna kogu maise teekonna kestel oli ta ülimalt lihahimuline, iga hetk valmis krabama ükskõik millist seelikut, oleks vaid viibatud. Ja ometi oli just see naisterahvas ainus, kes tema himurusele mingit erilist muljet ei avaldanud.

Adelaida Ivanovna oli kohe mõrsjaröövi järel leidnud, et lihtsalt põlgab oma meest, ja midagi muud polegi. Niisiis olid abielu tagajärjed olnud kohe erakordselt kiiresti juba ette arvata. Hoolimata asjaolust, et suguvõsa oli juhtunuga koguni hästi kähku leppinud ja põgenikule kaasavara kätte andnud, oli abikaasadel alanud äärmiselt korratu elu, täis lakkamatuid stseene. Käis jutt, et noorik olevat näidanud tolles elus üles võrratult rohkem õilsust ja üllameelsust kui Fjodor Pavlovitš, kes, nagu nüüd on teada, oli tal juba siis kohe käest kahmanud kogu tema rahanatukese, ligemale kakskümmend viis tuhat, ja teinud seda aega viitmata, niipea kui naine oli raha kätte saanud, nii et naisele olid kõik need kenad tuhanded juba sellest silmapilgust peale lõplikult kadunud nagu vits vette. Väikest küla ja igati viisakat linnamaja, mille naine oli samuti kaasavaraks saanud, püüdis mees pikka aega ja kõigest väest mingi paraja nükkega oma nimele kirjutada ja oleks sellega ükskord kindlasti ka hakkama saanud, nii-öelda tänu ainuüksi põlgusele ja jälestusele, mida ta lausa häbitu väljapressimise ja mangumisega abikaasas iga hetk uuesti äratas, tänu ainuüksi naise hingelisele väsimusele – peaasi, et mees ta rahule jätaks. Kuid õnneks oli Adelaida Ivanovna perekond vahele astunud ja ahnitsejat takistanud. On kindlalt teada, et abikaasade vahel tuli sageli ette kaklusi, kuid rahvasuu räägib, et peksjaks pooleks polevatki olnud Fjodor Pavlovitš, vaid peksnud ikka Adelaida Ivanovna, keevaline, julge, tõmmu, äge ja tähelepanuväärse füüsilise jõuga õnnistatud naisterahvas. Lõpuks hülgas naine kodu ja laskis mingi verivaese seminaristist õpetajaga Fjodor Pavlovitši juurest jalga, jättes maha mehe ühes kolmeaastase Mitjaga. Fjodor Pavlovitš seadis majas silmapilk sisse tõelise haaremi ja pani käima ohjeldamatud joomingud, mille vaheaegadel sõitis läbi peaaegu kogu kubermangu ning kaebas pisarsilmil kõigile, kes aga ette juhtusid, Adelaida Ivanovna peale, kuidas too oli ta maha jätnud, ning kirjeldas sealjuures sääraseid üksikasju, mida mehel peaks hirmus häbi olema oma abielu kohta rääkida. Kuid mis peamine: talle oleks nagu meeldinud ja olnud lausa uhkuseasi etendada petetud abielumehe naeruväärset rolli ning laotada oma õnnetuse peensusi koguni eriliselt ilustatuna kõikide ette. „Jääb mulje, nagu oleks teile, Fjodor Pavlovitš, mingi auaste antud – te olete kõigest oma kurvastusest hoolimata nii rahul!” ütlesid pilkajad. Paljud lisasid koguni, et talle meeldib nüüd esineda uuendatud narrirollis ning et ta teeb suurema naeru õhutamiseks meelega sellise näo, nagu ei märkakski ise oma koomilist seisundit. Muide, kes teab, võib-olla tuli see hoopis tema lihtsameelsusest. Lõpuks õnnestus tal siiski oma jooksikule jälile saada. Vaeseke elutses Peterburis, kuhu ta oli oma seminaristiga rännanud ja kus ta oli siis juba ennastunustavalt andunud päris täielikule emantsipatsioonile. Fjodor Pavlovitš haaras aega viitmata asjast kinni ja asutas end Peterburisse minema – milleks? – seda ei teadnud ta loomulikult isegi. Ja ta olekski vist tõesti teele asunud, ent samas leidis ta omaenese otsuse järel, et nüüd on tal eriline õigus enne reisi ka julgust võtta, mingit piiri pidamata jooma kukkuda. Ja just sel ajal saabus tema naise perekonnale Peterburist surmasõnum. Naine olevat surnud kuidagi äkitselt, kuuldavasti mingis pööningukambris, ühtede juttude järgi tüüfusesse, teiste järgi – vististi nälga. Fjodor Pavlovitš oli naise surmasõnumit kuuldes parajasti purjus; räägitakse, et ta olevat pannud mööda tänavat jooksu ja sirutanud rõõmu pärast kisendades käsi taeva poole: „Issand, nüid sa lased oma sulase rahus minna!” – kuid teiste arvates nutnud ta suure häälega nagu pisike laps, nii et seekord olnud teda koguni kõigest ta eemaletõukavusest hoolimata hale vaadata. Väga võimalik, et selles oli nii üht kui teist, et ta niihästi rõõmutses oma vabanemise üle kui ka nuttis vabastajat taga – kõike korraga. Enamasti on inimesed, ka kurjategijad, palju lihtsameelsemad ja puhtsüdamlikumad, kui me neist arvatagi oskame. Ja meie ise niisamuti.