Читать книгу Vennad Karamazovid. I osa - Fjodor Dostojevski - Страница 15

Sellel päeval sattus olema ilus soe ja selge ilm. Oli augusti lõpp. Kohtumine vagamehega pidi toimuma kohe pärast ennelõunast jumalateenistust, umbkaudu kell pool kaksteist päeval. Igatahes polnud meie kloostrikülalised jumalateenistusele ilmunud, vaid jõudsid kohale parajasti kirikust väljatuleku ajaks. Nad saabusid kahe sõidukiga: esimese, toreda kalessiga, mida vedasid kaks uhket hobust, tuli Pjotr Aleksandrovitš Miussov koos oma kauge sugulase, ligemale kahekümneaastase, alles lapseohtu noormehe Pjotr Fomitš Kalganoviga. Kõnealusel noormehel oli kavas astuda ülikooli; ja Miussov, kelle juures ta millegipärast tollal elas, kutsus teda endaga kaasa välismaale, Zürichisse või Jenasse, et mingu seal ülikooli ja tehku kogu kursus läbi. Noormehe otsus ei olnud veel kindel. Ta oli mõtlik ja kuidagi hajevil. Väliselt oli ta meeldiva näoga, tugeva kehaehitusega ja üsna pikka kasvu. Tema pilk paistis vahel kummaliselt liikumatu: nagu kõik väga hajameelsed inimesed, vaatas ta teile teinekord tükk aega lähedalt otsa, kuid ise ei näinudki teid. Ta oli sõnakehv ja natuke kohmetu, kuid juhtus ka seda – muide, ainult nelja silma all –, et ta läks äkitselt kangesti jutukaks, elavaks ja lustakaks, naerdes mõnikord jumal teab mille üle. Kuid niisama kiiresti ja äkitselt, nagu selline elavnemine talle peale oli tulnud, niisama kiiresti ja äkitselt see ka kustus. Riides käis ta alati hästi, koguni peenelt; tema omanduses oli juba mingi jagu koormistevaba vara ja ootuspäraselt tulemas veelgi rohkem. Aljošale oli ta hea tuttav.

Kaunikesti päevinäinud ja logiseva, kuid see-eest suure voorimehekalessiga, ees kaks vana hiirhalli, laiguti karvutut hobust, jõudsid Miussovi kalessist kõvasti maha jäädes pärale ka Fjodor Pavlovitš ja tema poeg Ivan Fjodorovitš. Dmitri Fjodorovitšile oli täpne kellaaeg küll eelmisel õhtul teada antud, kuid tema hilines. Külalised jätsid sõidukid kloostrimüüri äärde võõrastemaja juurde ja läksid kloostriväravast jalgsi sisse. Peale Fjodor Pavlovitši ei olnud teised kolm arvatavasti veel kunagi mõnd kloostrit seestpoolt näinud, ja Miussov ei olnud vahest juba ligemale kolmkümmend aastat enam kirikus käinud. Ta vaatas ringi mõningase uudishimuga, milles ei puudunud ka teatud annus teeseldud sundimatust. Kuid peale kiriku ja majandushoonete, mis olid muide väga tavalised, ei leidnud tema terane pilk seespool kloostrimüüre küll midagi erilist. Möödusid viimased kirikust tulijad, kes võtsid mütsi peast ja lõid risti ette. Lihtrahva hulgas oli näha ka kõrgemast soost võõraid, paar-kolm daami ja üks väga vana kindral; kõik nad peatusid võõrastemajas. Otsekohe hakkas meie külaliste ümber kogunema kerjuseid, kuid keegi ei andnud neile midagi. Ainult Petruša Kalganov võttis rahakotist hõbekümnekopikalise ning pistis selle rutakalt ja ise jumal teab miks kohmetudes ühe eide pihku, sõnades kähku: „Jagage võrdselt!” Keegi kaaslastest ei teinud talle seepeale ühtki märkust ja tal ei olnud mingit põhjust kohmetuda; seda taibates kohmetus ta veelgi hullemini.

Asi oli igatahes imelik; tegelikult oleks pidanud neid siin oodatama, võib-olla koguni natuke aupaklikult; üks neist oli hiljuti ohverdanud tuhat rubla ning teine oli väga rikas mõisnik ja nii-öelda kõrgesti haritud mees, kellest nad kõik siin, ausalt öelda, omajagu sõltusid, kui silmas pidada kalapüüki jõest ja tagajärgi, mida pööre protsessi käigus neile kaasa võis tuua. Ometi, palun väga, ei olnud siin ühtegi ametimeest neid vastu võtmas. Miussov silmitses hajameelselt hauakive kiriku juures ning pidi juba äärepealt ütlema, et need hauad on matjatele arvatavasti õiguse eest kedagi nii „pühasse” kohta sängitada palju maksma läinud, kuid jättis ütlemata: tühipaljas liberaalne iroonia kippus temas juba lausa vihaks paisuma.

„Kurat, ei teagi kohe, kellelt siin sihukeses korralageduses järele küsida… Peaks nagu midagi otsustama, sest aeg jookseb,” lausus ta äkitselt otsekui iseendale.

Järsku tuli nende juurde keegi elatanud, kiila pealae ja maiaste silmadega härra, seljas avar suvemantel. Kübarat kergitades ja mesiselt susistades esitles ta end kõigile ühiselt Tuula kubermangu mõisniku Maksimovina. Ta võttis meie teelised silmapilk oma hoole alla.

„Vagamees Zossima elab eraklas, täiesti omaette eraklas, umbes nelisada sammu kloostrist, seal metsatuka taga...”

„Seda tean minagi, härrased, et see erakla seal metsatuka taga on,” vastas Fjodor Pavlovitš, „aga tee ei ole enam hästi meeles, pole enam ammu siin käind.”

„Palun väga, siit väravast välja, ja siis otse läbi metsa… otsejoones läbi metsa. Tulge kaasa! Olge lahked… ma lähen ise ka… sinnapoole… Palun lähme siit, siit …”