Читать книгу Vennad Karamazovid. I osa - Fjodor Dostojevski - Страница 12

Ta oli tollal alles kahekümneaastane (tema vennal Ivanil oli siis käes kahekümne neljas ja neist mõlemast vanemal Dmitril kahekümne kaheksas eluaasta). Kõigepealt ütlen ära, et see noormees – see Aljoša – ei olnud mingi fanaatik ega koguni mitte müstik, vähemalt minu meelest. Ma avaldan siin juba aegsasti ka oma täieliku arvamuse: ta oli lihtsalt varajane inimesearmastaja, ja kui ta oligi sattunud kloostriteele, siis vaid põhjusel, et see oli tollal tema silmis ainus vapustav avastus ning kujutas endast nii-öelda ideaalset lähtepunkti tema hinge pürgimuses maise kurjuse pimedusest inimarmastuse valgusesse. Kusjuures see tee köitis teda vaid tänu asjaolule, et ta oli seal kohanud üht tollal tema meelest ebatavalist inimest – meie kloostri kuulsat erakut, vagamees Zossimat, kellesse ta oli kiindunud kogu oma januneva südame esimese palava armastusega. Muide, ma ei eita, et juba siis oli noormees väga iseäralik ja oli seda olnud hällist saadik. Olen tema kohta muuseas ka eespool vihjanud, et ema kaotades oli ta olnud kõigest natuke üle kolme, kuid oli ema siiski eluksajaks meelde jätnud – ema näo, ema hellitused, „nagu seisaks ta praegugi elavana minu ees”. Sellised mälupildid võivad alatiseks alles jääda (ja seda teavad kõik) koguni veel varasemaski eas, koguni kahe aasta vanuses, ehkki vaid nagu eluaeg pimedusest paistvad heledad täpid, nagu lahtirebitud tükike mingist suurest pildist, mis tervikuna – kõik peale selle ühe tüki – on kustunud ja kadunud. Ka temaga oli toimunud just nõnda: tal oli meeles üks õhtu, vaikne suveõhtu, lahtine aken, loojuva päikese längus kiired (just need längus kiired olid tal meeles kõige selgemini), toanurgas ikoon, selle ees põlev pühaselamp ning põlvili maas nuttev, otsekui hüsteerikas kiljuv ja kisendav ema, kes hoiab teda käte vahel, kallistab teda kõvasti, valu piiril, ning palub tema eest Jumalaema, tõstes teda kahel käel oma embusest ikka uuesti pühapildi poole, otsekui Jumalaema kaitse alla… ning äkitselt tormab sisse lapsehoidja ja kisub ta ehmunult ema sülest ära. Milline pilt! Sellest hetkest oli Aljošale meelde jäänud ka ema nägu: ta ütles ikka, et see oli olnud meeletu, kuid kaunis, niipalju kui tema mäletab. Ehkki harva juhtus ette kedagi, kellele ta usaldas seda mälestust üldse rääkida. Lapsepõlves ja noorukieas oli ta olnud üsna kinnine ja koguni kidakeelne, ehkki mitte umbusust, arglikkusest, või otse vastupidi, süngest inimpelglikkusest, vaid mingil muul põhjusel, just nagu mõnest sisemisest murest, mis oli nii isiklik ega puutunud teistesse, kuid oli talle sedavõrd tähtis, et muud inimesed oleksid tal seetõttu nagu sootuks meelest läinud. Kuid ta armastas inimesi: ta elas ilmselt kogu aeg sügavas usus inimestesse, kuid keegi ei pidanud teda lihtsameelseks või naiivseks noormeheks. Temas oli midagi, mis ütles ja sisendas (kusjuures ka hiljem, kogu eluaja), et ta ei taha inimeste üle kohtumõistja olla, ei taha võtta enda peale süüdimõistmist ja ei mõista kedagi mingi hinna eest hukka. Tundus koguni, et ta peab kõike võimalikuks, vähimagi laituseta, ehkki tundes sageli väga kibedat kurbust. Ja veelgi enam: ta oli jõudnud selles mõttes koguni niikaugele, et keegi ei suutnud teda ei üllatada ega heidutada, ning seda juba väga varasest noorusest peale. Kui ta oli kahekümnendal eluaastal tulnud isa juurde, sellesse tõesti ropu kõlvatuse urkasse, tõmbus ta – karske ja puhas – vaid sõnatult eemale, kui seda kõike pealt vaadata oli talle talumatu, aga ta ei ilmutanud kellegi suhtes vähimatki põlgust või hukkamõistu. Ent isa, kunagine priisöödik, kes oli selle tagajärjel ise solvangute suhtes tundlik ja hell, oli teda algul vastu võtnud väga umbusklikult ja mornilt (et nojah, „püsib aina vait ja ise muudkui arvab midagi”), kuid jõudnud lõpuks niikaugele, et tikkus Aljošat juba kole tihti kallistama ning musitama, ja seda kõigest paari nädala möödumisel, ehkki, tõsi küll, purjutaja pisaravoolu, joobnu tundetulva ajel, kuid olles nähtavasti hakanud Aljošat armastama, siiralt ja sügavalt, ja nõnda, nagu kellelgi temasugusel ei õnnestu kahtlemata iial kedagi armastada…

Kuid seda noorukit armastasid kõik, kus ta ka iganes viibis, ja nõnda oli see olnud juba ta lapseeast peale. Kui ta oma heategija ja kasvataja Jefim Petrovitš Polenovi majja oli sattunud, võitis ta selles perekonnas kõikide südamed, nii et teda peeti seal täiesti nagu oma lihast last. Kusjuures ta oli nende majja sattudes olnud alles nii väike, et säärases vanuses lapsukest ei saa küll kuidagi kahtlustada kavalas arvestuses, lipitsemises või poolehoiu võitmise ja meeldimise kunstis, oskuses panna kedagi end armastama. Järelikult oli tal nii-öelda loomuse and äratada enda vastu erilist armastust, see oli teesklematu ja vahetu. Sama lugu oli temaga ka koolis, kuigi pealtnäha oleks ta nagu olnud nimelt üks selliseid lapsi, kes äratavad kaaslastes umbusku, vahel ka pilkeid ja võib-olla koguni viha. Ta oli näiteks mõtlik ja hoidus kuidagi omaette. Lapsest saati meeldis talle kaduda kuskile nurka ja lugeda mõnd raamatut, ometigi armastasid kaaslased teda nii väga, et teda võis kogu tema kooliaja vältel pidada kõikide lemmikuks. Harva oli ta vallatu, harva rõõmuski, kuid kõik, kes teda nägid, taipasid esimesest hetkest, et see ei tule tal mingist süngest meelelaadist, vaid et ta on, vastupidi, tasane ja lahke loomuga poiss. Eakaaslaste hulgas ei tahtnud ta kunagi esile tükkida. Võib-olla just sellepärast ei kartnud ta ka eales kedagi, kuid poistele oli silmapilk selge, et ta ei ole oma kartmatuse üle põrmugi uhke: neile paistis, nagu ei saaks ta ise arugi, et on julge ja kartmatu. Ta ei pidanud kunagi viha. Ikka oli nõnda, et juba tund aega hiljem vastas ta solvaja pöördumisele või pöördus ise solvaja poole nii usaldavalt ja lahkelt, nagu ei oleks nende vahel üldse midagi juhtunud. Ja tal ei olnud seejuures ka niisugust nägu, nagu oleks ta solvamise kas kogemata unustanud või sihilikult andeks andnud: ta lihtsalt ei pidanudki seda solvamiseks, ning see võlus ja vallutas laste meeli tõeliselt. Temas oli ainult üks selline joon, mis äratas lõpuks kõikides gümnaasiumiklassides, alates madalamast ja lõpetades kõrgematega, tema kaaslastes pidevat tahtmist teda õrritada, kuid mitte õelast pilkehimust, vaid lihtsalt nalja pärast. See joon oli tema meeletu, pöörane häbelikkus ja kombekus. Ta ei võinud kuulda teatud sõnu ja teatud jutte naiste kohta. Õnnetuseks pole võimalik neid „teatud” sõnu ja jutte koolidest välja juurida. Puhta hinge ja südamega poisid, peaaegu alles lapsed, räägivad klassides heameelega isekeskis ja mõnikord koguni valjusti säärastest asjadest, piltidest ning kujutlustest, millest ei kõnele vahel võib-olla soldatidki, ja vähe sellest: soldatid ei tea ega mõista paljutki, mida teavad meie intelligentse ja kõrgema seltskonna lapsed juba nii noores eas. Kõlbelist rikutust selles vahest küll veel ei ole, ei ole ka ehtsat, kõlvatut sisemist künismi, kuid on väline, ja seda peetakse nende hulgas sageli koguni millekski, mis on delikaatne, peen ja tore ning väärib matkimist. Kui nähti, et „Aljoška Karamazov” topib alati, kui jutt „sellele” läheb, sõrmed kähku kõrvadesse, koguneti vahel nimme mitmekesi tema ümber, võeti tal vägisi käed kõrvadelt ning karjuti mõlemasse kõrva rõvedusi, kuid ta rabeles vastu, vajus põrandale, heitis maha ja varjas end selle eest, ise sõnagi lausumata, kellegagi kurjustamata, taludes ülekohut sõnatult. Lõpuks jäeti ta siiski rahule, teda ei narritud enam ka hüüdnimega „plika”, ja vähe sellest – tema peale vaadati teatud mõttes kaastundlikult. Muide, oma klassis oli ta õppetöös olnud alati üks paremaid, kuid kunagi polnud teda tunnistatud esimeseks õpilaseks.

Pärast Jefim Petrovitši surma õppis Aljoša veel kaks aastat kubermangu gümnaasiumis. Jefim Petrovitši lohutamatu abikaasa kolis mehe surma järel otsekohe kogu oma perega, eranditult naissoost isikutega, pikemaks ajaks Itaaliasse, ja Aljoša oli seeläbi sattunud majja, mis kuulus kahele daamile, keda ta polnud kunagi varem näinud, Jefim Petrovitši kaugetele sugulastele – kuid millistel tingimustel, seda ta ei teadnud. Tal oli nimelt veel üks väga iseloomulik omadus, mis seisnes selles, et ta ei tundnud kunagi muret, kelle kulul ta elab. Selles oli ta täielik vastand vanemale vennale Ivan Fjodorovitšile, kes kaks esimest aastat ülikoolis näguripäevi nägi ja ennast oma tööga elatas ning kes oli juba lapsena tundnud suurt kibedust, et sööb heategija juures võõrast leiba. Kuid seda kummalist joont Aleksei iseloomus ei võinudki väga karmilt hukka mõista, sest kõik, kes teda vähegi tundma õppisid, olid otsekohe, kui säärane küsimus üldse kõne alla tuli, veendunud, et Aleksei on ilmselgelt üks niisugune vaga hullu moodi nooruk, kes juhul, kui talle peaks äkitselt sülle langema suur varandus, annaks selle kerge südamega käest kohe esimese küsimise peale, heategudeks, või lihtsalt mõnele osavale kelmile, kui too vaid soovi avaldaks. Tõtt-öelda oleks tal nagu puudunud igasugune ettekujutus raha väärtusest, ehkki loomulikult mitte sõna otseses mõttes. Kui talle anti taskuraha, mida ta ise kunagi ei küsinud, ei teadnud ta vahel mitu nädalat, mis sellega peale hakata, või siis ei osanud seda vähegi hoida ja see sai tal silmapilk otsa. Pjotr Aleksandrovitš Miussov, kes oli raha ja kodanliku aususe asjus eriti täpne, lausus kunagi hiljem Aleksei kohta, kui oli teda natuke lähemalt tundma õppinud, järgmise mõttetera: „Ta on kogu maailmas võib-olla ainus inimene, kelle te võite jätta üksi ja ilma rahata maha keset võõra miljonilinna väljakut ning kes ühelgi juhul ei hukku ega sure ei nälja ega külma kätte, sest tal söödetakse üks-kaks-kolm kõht täis ja talle leitakse üks-kaks-kolm peavari, ja kui keegi teine ei leia, leiab selle üks-kaks-kolm tema ise, kusjuures see ei ole talle mingi mure või alandus ega peavarju andjale mingi vaev, vaid vastupidi: pigem peetakse seda auasjaks.”

Gümnaasiumikursust Aljoša ei lõpetanud; tal oli veel terve aasta õppida jäänud, kui ta äkitselt oma majaprouadele teatas, et sõidab mingis asjas, mis talle pähe oli tulnud, isa juurde. Prouadel oli temast väga kahju ja nad poleks tahtnud teda kuidagi ära lasta. Sõit oli hästi odav ja prouad ei lasknud tal panti panna kella, mis oli kingitus tema heategija perekonnalt enne nende välismaale minekut, vaid varustasid teda heldel käel rahaga ja koguni uute riiete ning pesuga. Kuid ta andis neile poole rahast tagasi, öeldes, et tahab tingimata sõita kolmanda klassi vagunis. Kui ta oli meie linna jõudnud, ei vastanud ta otseselt midagi isa esimesele küsimusele: „Misjaoks nimelt sa siis siia tulid, kui sul kool pooleli jäi?”, vaid oli kuuldavasti ebatavaliselt mõtlik. Peagi selgus, et ta otsib ema hauda. Ta ise tunnistas tookord juba koguni, et olevatki ainult selleks siia tulnud. Kuid vaevalt küll see üksi tema tuleku põhjuseks oli olnud. Kõige tõenäolisem on, et ta ei teadnud tollal veel isegi ega oleks osanud kuidagi seletada, mis see just oli, mis oleks tal nagu sügavast hingepõhjast üles kerkinud ning teda vastupandamatult mingile uuele, tundmatule ja seejuures juba möödapääsmatule teele viinud. Fjodor Pavlovitš ei osanud Aljošale näidata, kuhu ta oli oma teise abikaasa matnud, sest polnud pärast puusärgi muldasängitamist enam kordagi tema haual käinud ja oli ammuste aastate järel täielikult unustanud, kus see matmispaik tookord oli olnud…

Veel Fjodor Pavlovitšist. Ta oli elanud viimasel ajal pikemalt hoopis mujal. Kolm-neli aastat pärast teise naise surma oli ta läinud Lõuna-Venemaale ja leidnud end lõpuks Odessast, kuhu oli päris mitmeks aastaks pidama jäänud. Tema enda sõnul olevat ta seal algul tuttavaks saanud „igasugu juutidega, juudivanameeste, juudieitede ja juudivõsukestega” ning lõpuks polnud teda vastu võtnud mitte ainult juudid, vaid „koguni heebrealased”. Küllap oligi ta just sellel elujärgul endas välja arendanud erilise oskuse raha kokku ajada ja välja pigistada. Meie väikesesse linna oli ta päriseks tagasi pöördunud kõigest kolm aastat enne Aljoša saabumist. Tema endised tuttavad leidsid, et ta on kohutavalt vanaks jäänud, ehkki ta ei olnud veel kaugeltki mingi rauk. Ja tema ülalpidamine ei olnud nüüd sugugi õilsam, vaid just nagu ülbem. Kunagises narris lõi nüüd näiteks välja jultunud vajadus teisi narriks teha. Ja kõlvatused, mida ta naisterahvastega toime pani, olid talle endiselt meeltmööda ning sealjuures koguni veelgi eemaletõukavamad. Peagi oli temast saanud meie maakonna paljude uute kõrtside asutaja. Oli ilmne, et raha on tal vahest küll oma sada tuhat või ehk ainult natuke alla selle. Paljudest linna ja maakonna asukatest said silmapilk tema võlglased, mõistagi väga kindlate pantide tagatisel. Kuid päris viimasel ajal oli ta kuidagi üles pundunud, ta oleks nagu kaotanud mingi sisemise tasakaalu, ei andnud endale oma tegudest enam aru, langes koguni omamoodi kergemeelsusse, alustas millegagi, kuid lõpetas sootuks muuga, valgus kuidagi laiali, laskis end lõdvaks ja jõi end üha sagedamini täis, ning kui poleks olnud vana head teener Grigorit, kes oli siis juba samuti tüki maad vanemaks jäänud, kuid hoolitses tema eest vahel peaaegu nagu mõni lapsehoidja, ei oleks Fjodor Pavlovitši elu võib-olla nii väga muretu olnudki. Paistab, et Aljoša saabumine avaldas talle koguni moraalset mõju, nagu oleks selles enneaegselt vananenud mehes ärganud miski, mis tema hinges juba ammu kustunud oli. „Kas tead,” ütles ta ikka ja jälle Aljošale, kui teda lähemalt silmitsema jäi, „et sa oled tema moodi, Kiljasuu moodi?” Nõnda nimetas ta oma õndsat naist, Aljoša ema. Kiljasuu hauakünka juhatas Aljošale lõpuks kätte teener Grigori. Ta viis Aljoša meie linna kalmistule ning näitas talle seal ühes kaugemas nurgas odavat, kuid korralikku malmplaati, millel oli koguni hauakiri, kadunukese nimi, seisus, vanus ja surma-aasta ning selle all omakorda veel mingi ennemuistne nelikvärss, nagu neid keskmist sorti rahva haudadel laialdaselt kasutati. See plaat oli üllataval kombel Grigori pandud. Grigori oli oma kätega, oma kulu ja kirjadega, vaese Kiljasuu hauale plaadi muretsenud pärast seda, kui Fjodor Pavlovitš, keda ta oli jõudnud selle kalmukünka meeldetuletamisega juba palju kordi ära pahandada, lõpuks Odessasse kolis, lüües käega mitte ainult haudadele, vaid ka kõikidele siinsetele mälestustele. Aljoša ei ilmutanud ema haual mingit erilist tundehellust; ta kuulas vaid ära Grigori tähtsalt esitatud ja asjakohase seletuse plaadi kohalepanekust, seisis natuke aega, pea longus, ja läks sõnagi lausumata minema. Sestsaadik ei käinud ta võib-olla koguni terve aasta jooksul enam kordagi seal kalmistul. Kuid Fjodor Pavlovitšile oli ka sellel väikesel vahejuhtumil oma mõju, kusjuures väga iseäralik: ta võttis äkitselt kätte ja viis meie kloostrile tuhat rubla – et lasta abikaasale eestpalvet pidada, kuid mitte tollele teisele, Aljoša emale, Kiljasuule, vaid esimesele naisele Adelaida Ivanovnale, kes oli teda kolkinud. Sama päeva õhtul jõi ta end maani täis ja kirus Aljoša ees munki. Ta ise ei olnud kaugeltki usklik inimene; ta oli mees, kes polnud võib-olla eluaeg pannud pühakuju ette viiekopikast küünaltki. Sihukestel tegelastel käivad aeg-ajalt peal seesugused imelikud äkiliste tundepuhangute ja äkiliste mõttelahvatuste hood.

Ma olen eespool juba maininud, et ta oli silmanähtavalt pundunud. Sel ajal andis miski tema näos juba teravasti märku kogu tema elatud elu laadist ja olemusest. Peale lihavate lotakil kottide tema pisikeste, alati jultunud silmade all, mis olid kahtlustavad ning pilkehimulised, peale rohkete sügavate kortsude pisikeses, kuid rasvunud näos, ripnes tal terava lõua all veel suur kõrisõlm, jäme ja piklik nagu rahakott, andes talle kuidagi eemaletõukavalt ihara ilme. Lisagem sellele pildile veel lai himur suu ja pundunud huuled, mille vahelt paistsid väikesed mustad, peaaegu kõdunenud hambatüükad. Alati, kui ta rääkima hakkas, pritsis tal suust sülge. Muide, talle endalegi meeldis oma näo üle nalja heita ning ta paistis sellega rahul olevat. Eriti juhtis ta tähelepanu oma ninale, mis polnud küll silmatorkavalt suur, kuid oli hästi õhuke ja kõvasti kongus. „Ehtne rooma nina,” ütles ta, „koos kõrisõlmega annab välja impeeriumi languse ajajärgu ehtsa Vana-Rooma patriitsi.” Selle üle oli ta ilmselt väga uhke.

Ja siis äkitselt, üsna varsti pärast ema haua leidmist, teatas Aljoša talle, et tahab astuda kloostrisse ja et mungad on nõus teda noviitsiks võtma. Ta seletas ühtlasi, et see on tema ülim soov ning et ta palub Fjodor Pavlovitšilt kui isalt pühalikku luba. Vanatoi sai aru, et vagamees Zossima, kes oli kloostri eraklas pühendunud hingepäästele, oli jätnud tema „vagurale poisile” erilise mulje.

„Einoh, eks see vagamees ole neil seal muidugi kõige ausam munk,” lausus ta, kui oli Aljoša jutu sõnatult ja mõtlikult ära kuulanud, kuid polnud ise tema palve üle peaaegu üldse imestunud. „Hm, või siis sinul on niisuke tahtmine, sa mu vagur poiss!” Ta oli pooleldi purjakil ja naeratas äkitselt oma laia, pooljoobnud, kuid mingil määral ka kavalusest ja joomari kelmusest kõnelevat naeratust. „Hm, ma aimasin ju õieti juba ammu, et sa mingi säherduse asjaga lõpetad, kas sa kujutad ette? Just sinna oled sa kogu aeg sihtind. Egas midagi, eks sul ole ju oma kaks tuhandet, see su kaasavara, ja mina ei jäta sind iial hätta, mu ingel, ja silmapilk annan neile sinna sinu eest, mis tarvis, kui nõutakse. Nojah, aga kui ei nõuta, milleks siis peale ajada, eks ole tõsi? Sest sina kulutad ju nii vähe nagu kanaarilind, kaks ivakest nädalas… Hm. Tead sa, on üks klooster, millel on sihuke oma väike linnaäärne asundus, ja kõik teavad, et seal elavad „ainult kloostri naised”, niimoodi neid seal nimetatakse, ligikaudu kolmkümmend naist, arvan ma… Ma olen seal käind, ja tead sa, huvitav oli, mõne kandi pealt muidugi, vahelduse mõttes. Ainuke vilets lugu on neil seal sellega, et kõik on puha vene värk, prantslannasid pole veel ollagi, ehkki võiks, sest raha liigub seal kõvasti. Ükskord kuulevad – siis tulevad! Nojah, aga siin ei ole mitte kui midagi, ei mingeid kloostri naisi, kuigi munki on oma paarsada hinge. Ausalt. Paastuvad. Peab ütlema, et… Hm. Või siis sina kipud sinna? Mul on ju sinust kahju, tõesõna, Aljoša, usu või ära usu, aga ma olen hakand sind armastama… Muide, aga see ongi ju siis hea juhus: sa palvetad seal meie, patuste eest, sest eks me ole siin ilma peal ikka üleliia palju pattu teind. Ma küsin endalt ühtelugu: kes küll ükskord minu eest palvetab? Kas on maailmas niisukest inimest olemaski? Kulla poiss, tead, selles asjas olen ma igatahes püstirumal – ega sa vist usugi? Rumal jah. Saad siis aru: nii rumal, kui ma ka olen, ikka mõtlen sellele, ja mõtlen aina uuesti, vahel harva, teadagi, sest egas kogu aeg saa. Mõtlen, et ega kuradid ei jäta, nemad juba ei unusta mind oma konksude otsas enda juurde vedada, kui ma ükskord suren. Siis ma mõtlengi, et – mis konksud need on? Kust saadud? Millest tehtud? Kas rauast? Kus neid taotakse? Kas neil on seal mingi niisuke vabrik või? Küllap arvab mõni munk kloostris vist sedagi, et põrgul on, ütleme, lagi peal? Nojah, aga mina siin olen küll valmis põrgut uskuma, ainult et ilma laeta; et siis oleks nagu peenem, haritum, see tähendab luterlik. Kuid eks ole see ju sisuliselt üks ja sama, olgu laega või ilma? Näed nüüd, missugune neetud küsimus! Ja kui lage ei ole, vahest ei ole siis ka konksusid? Ja kui ei ole konksusid, siis on kõik jälle kole kahtlane, jälle ei saa uskuda: sest kes mind siis konksudega minema veab, ja kui juba mind keegi põrgusse ei vea, mis siis saab, kus siin maailmas siis õigus on? Il faudrait les inventer^[1.] – need konksud, vähemalt minule kindlasti, ainuüksi minu pärast, sest, Aljoša, kui sa teaksid, missugune jõletis ma olen!…”

„Ei ole seal mingeid konksusid,” sõnas Aljoša vaikselt ja tõsiselt, silmitsedes isa tähelepanelikult.

„Nii, nii – et on ainult konksude varjud. Tean, tean. Et nagu üks prantslane on põrgut kirjeldanud: „J’ai vu l’ombre d’un cocher, qui avec l’ombre d’une brosse frottait l’ombre d’une carrosse.”^[2.] Kust sina, kulla poiss, tead, et konksusid ei ole? Elad natuke aega seal munkade juures, ja laulad teist laulu. Muide, mine pealegi, uuri seal tõde välja ja tule räägi siis: ikka kergem teise ilma minna, kui juba kindlalt tead, mis seal ees ootab. Ja eks sul ole ju munkade seltsis viisakam elada ka kui siin minu majas – purjus vanamehe ja plikade juures… ehkki sind kui süütut inglit ei riiva küll miski. Loodetavasti ei riiva sind miski ka seal, ja sellepärast ma lubangi sul sinna minna, kuna ma just nimelt selle peale loodan. Sinu mõistust ei ole ju kurat nahka pand. Põled natuke ja kustud ära, paraned haavadest ja tuled tagasi. Ja mina ootan sind siin, sest ma tunnen ise, et sina, kulla poiss, oled tegelikult ainuke inimene kogu maamuna peal, kes ei ole mind hukka mõist, ma tunnen seda, võimatu on seda mitte tunda!...”

Ja vanatoi kukkus koguni nuuksuma. Ta oli sentimentaalne. Ta oli tige ja sentimentaalne.

1 Siis tuleks need välja mõelda. (Pr. k.) [ ↵ ]

2 Ma nägin kutsari varju, mis harja varjuga puhastas tõlla varju. (Pr. k.) [ ↵ ]