Читать книгу Naised päikesevalguses - Frances Mayes - Страница 10

PÕHJA-CAROLINA, CHAPEL HILL

„SA JÄÄD HILJAKS, Charlie, ja mul pole selle vastu midagi. Niikuinii ei taha ma minna.”

„Lahtine traadiots lõikas Ingridi lõuga haava ja ma pidin ta enne kooli ortodondi juurde viima. Vabandust. Küllap need lahtised traadijupid on pooli linna lapsi vigastanud. Me ootasime viis minutit kestnud hambaklambri parandamise pärast järjekorras rohkem kui tund aega. Asi läheb alati hulluks, kui Lara ära on. Me jõuame sinna, aega on küll, ema – see algab alles kell üksteist.”

Camille tõmbas selga laimirohelise kerge sviitri. See värv sobib vähestele ja Camille mõtles, et oma kahvatu naha ja hiljuti triibutatud blondide juustega nägi ta eeskoja peeglis välja otsekui veealune olend või vahest kollatõbine. Ta tundis hetkeks häbi. Kas kõik Ameerika hiliskeskeas naised on triibutatud blondid? Ja kes on nüüd hiliskeskealine? Kindla peale on tema lihtsalt vana. Ta nägi üle õla, et Charlie vaatab teda, kulm kortsus – murelik ilme, mida Camille oli poisil esimest korda näinud lasteaias, kui tema maguskartul idanema ei läinud ja kõigi teiste omad ajasid välja pika idu. „Ma arvan, et see meeldib sulle,” ütles Charlie. Camille’i meelest ebaveenvalt.

„Kus Lara praegu on? Mõnes eksootilises kohas?” Charlie taanlannast naine töötab hotellide ja restoranide anonüümse hindajana Skandinaavia kord aastas ilmuva reisijuhi tarvis. Ta reisib pidevalt ning Charlie peab hakkama saama maalimisega, Ingridi siia-sinna viimise ja – viimasel ajal – ema sõidutamisega füsioteraapiasse, Fresh Marketisse ja täna Cornwallis Meadowsit vaatama. Tavaliselt juhiks Camille ise, kuid kolm nädalat pärast ema parema põlve operatsiooni arvas poeg, et vähim, mida ta teha saab, on teda sõidutada.

„Tead, ma pole kindel. Võib-olla Vancouveris.” Lara oli see, kes julgustas Camille’i kolima Cornwallis Meadowsisse, idüllilisse üle viiekümne viieste kogukonda. Pärast Charles seeniori surma möödunud aastal on Lara vahetpidamata juttu teinud viiest magamistoast, raiskamisest ja sellest, et küllap ämm on üksildane, rääkimata koormast, mida kujutasid endast garaaži ja pööningule ladustatud kraami mäed. Charlie saab naise põhimõttest aru, kuid ei suuda kujutleda oma ema eemal laudvoodriga majast ja igihalja tammepuu alla rajatud terrassist. Kui palju sünnipäevi on peetud selle okstebaldahhiini all? Camille’il on tema pikad peenrad, jah, kohustus, kuid talle meeldib flokside ja koirohu vahel uidata, igal sügisel paarsada nartsissi lisada ning kevadel rõõmsaid pojenge korjata. Charliele meenub, kuidas sipelgad valgetelt ja roosadelt pojengidelt mustale lakitud klaverile sadasid, kui ta „Ol’ Man Riverit” ja „Clair de lune’i” klimberdas. Valgetel pojengidel oli keskel roosa laik ja Charlie arvas, et ema oli neid kõiki suudelnud.

„Vancouver kõlab oivaliselt. Tore õhtusöök ja uhke hotell. Etem kui see lõbusõit.” Camille tõi kuuldavale vaid selle kiire torke. Ta oli soostunud Cornwallis Meadowsit külastama. Tema minia, seda ta teadis, ei püüdnud temaga lihtsalt manipuleerida. Ta oli Camille’i pärast tõsiselt mures ja üritas korraldada seda, mida Lara nimetas elu „teiseks järguks”. Kuid Camille kahtlustas ka, et minia oli silma peale pannud majale, kus Charlie üles kasvas: selle ruumikale klaasseintega elutoale, kust paistis Spit Creek, ja ülipikkade travertiinpindadega köögile. Kes võinuks teda süüdistada? Charlie maalikunst ei pruukinud neid kunagi Karlswood Valley kipakast odavast majast välja viia. Lara õigupoolest kartis lennujaamu, toateenindust, köögikülastusi, duširuumiuste ülevaatamist, voodit magamiseks valmis seadma tulnud teenindajat, kes koputas just siis, kui sa õhtusöögiks riietusid, ja piilus isegi hotellivoodi alla. See polnud glamuurne töö.

Võib-olla oli Charlie lapsik. Ta ei tahtnud mõelda, et maja on läinud ja võõrad topivad oma golfikeppe ja jõulukaunistusi pööningule, kus on ikka veel tallel tema vana snorgeldamisvarustus, tennisereketid, kolledžiõpikud ja varased maalid. Ka tema ema maalid on seal, katuseakna vastas. Lara oli maininud, et kui ämmale Cornwallis Meadows meeldib, võiks nende pere tema majja kolida, välja tellisrantšost, kus oli kolm kingakarbisuurust magamistuba ja kolletanud lehtpuupõrandad. Charlie ei taibanud, kuidas see võiks võimalik olla, kui just ema ei jätka ülalpidamiskulude ja kõrgete maksude tasumist. Ta ei teadnud, kui palju raha isa oli pärandanud. Ta oletas: küllalt, et sellest jätkuks ema ülejäänud eluks, ja lootis, et pärast pudeneb ka talle kena summa. Charlie teadis tohutu suurest elukindlustusest, sest ema oli talle sünnipäevaks kinkinud tšeki suurele summale. „Ema, tee lihtsalt proovi. Lihtsalt vaata üle. Ole aus. Tolles Cornwallises võib sulle tõeliselt meeldida. Kõik need kunstitunnid. Sa poleks pidanud maalimisest loobuma. Sa tead sellest kõike – sul on peas kõik maalid, mis on loodud kuueteistkümnendast sajandist alates. Ja räägitakse, et restoran on hea – grillitud hiidlest, hautis, küüslaugukana –, ma nägin internetis menüüd – lõunaks ja igaks õhtuks tõeliselt oivalised valikud –, vähemasti mitte ühtegi jubedat toitu. Tead, seal on alati keegi, kellega koos midagi ette võtta, sina ja isa olite nii ... kogu aeg koos. Ja sul on oma korter ja auto.”

„Ma tean, kullake. Ma püüan erapooletult otsustada, aga tõesti, mu põlv saab terveks ja ma ...” Camille joonistas käega elutoas kaare, mis hõlmas ääreni täis raamaturiiulid, klaveri, kaks sinise sametiga kaetud diivanit ja vaiba, mis oli toodud Türgist ühel nende ekspeditsioonidest, nagu nad oma reise alati nimetasid. „Tead, Charlie. Kodu, kõik see” – ta viipas jälle – „nii kaua aega.”

Charlie nägi, kuidas ema hämmeldunud ilme kulmukortsutuseks üle läks. „Ema, tee just seda, mida sa teha tahad. Niikuinii teed.”

Kena, et poeg nii arvab. Alates sellest möödunud kevade pärastlõunast, kui Charles töölt koju tuli, pole Camille’il aimugi, mida ta teha tahab.

„Olen kodus,” hõikas mees eesukselt. Tema viimased sõnad.

„Ma olen köögis.”

Mees viskas portfelli eeskoja laua juurde põrandale ja läks vannituppa end värskendama. Kuna Camille loputas kraani all salatit ja vesi jooksis, ei kuulnud ta mütsatust, kui mees ühtaegu äkilise ja saatusliku infarkti tagajärjel põrandale kukkus.

CORNWALLIS MEADOWS, ENDINE suur piimafarm, millega piirneb, nagu silt ütles, indiaanlaste kaubatee (hiljem karjatee), mida mööda kuulu järgi olevat kõndinud Suurbritannia kindral ja tema sõdurid iseseisvussõja ajal. Kogukonnal oli Chapel Hilli aadress, ehkki see asus, nagu Charlie nüüd taipas, Hillsborough’ lähedal, linnast pagana kaugel. Tema ema sõnastas selle lühemalt, kui nad olid umbes viisteist minutit mööda vana 86. maanteed kihutanud: „See koht on karukolkas.” Mõlemad naersid, Charlie avas katuseakna ja kõik aknad, et tunda küntud põldude pruuni mulla lõhna, näha õrna kevaderohelist hingust puude ümber ja kuulda vee vulinat aprillivihmadest paisul maanteekraavides. Varsti vohab kuslapuu ning saadab õhku raske lõhna pahvakuid. Kohalik restoran valmistab igal kevadel kuslapuusorbetti ja Charlie viib selle lühikese hooaja vältel ema alati õhtust sööma. Ta naudib ema reaktsiooni lihtsatele kostitustele, seda, kuidas ta terve näoga naeratab, võttes vastu toidupoe tulbikimbu või korvitäie ploome poja aiast. Siis tunneb Charlie, et vastutab isiklikult ema naudingu eest.

CORNWALLIS MEADOWSI PÄRANI avatud värava juures keeras Charlie sisse veel kolme auto kannul, mis veeresid loogeldes mööda sissesõiduteed ennesõjaaegse sammastega maja ette, kus nüüd olid kompleksi söögituba ja esitlusruumid. Maja oli kaua kuulunud Daltonite perekonnale, perekonnale, kes oli sada aastat tagasi rahastanud pooli piirkonna ülikoolihooneid, nagu hiljem ka meditsiiniuuringute keskust, mis meelitab ikka veel karjakaupa rahvast ligi, et selle läheduses pensionipõlve pidada.

Hilisemad Daltonite põlvkonnad kasvatasid Tennessee kõnnihobuseid, sõlmisid halbu abielusid ja kaotasid suure osa kopsakast varandusest, mille esimene Tanner Dalton oli teeninud – kes nüüd enam mäletab, kuidas. Nad kõik olid surnud ja viimane neist – Tanner IV – müüs vanadusnõtruses maa ja maja maha, abiellus oma põetajaga ja kolis Sarasotasse. Tähelepanuväärse maja ning rahuliku maatüki, mis ulatus Eno jõeni, napsas endale üks Charlotte’i kinnisvaraarendaja, keda toetasid tõsised riskikapitalistid. Niisiis: Cornwallis Meadows.

VALGED, RUUTJAD KÕRVALHOONED seisavad hajusalt maja taga – neli tagasihoidlikku jaemüügiäri. Camille teadis juba kohaliku toidu kohvikut, poodi, mis müüs kalleid laudlinu, küünlaid ja seepe, juuksurisalongi, ja Inki, raamatupoodi, mille tugevaks küljeks oli see, et seal korraldatavatele üritustele meelitati tippkirjanikke. Tänavaid, mis kulgevad kummalgi pool suurt hoonet, ääristavad omavahel ühendatud suvila tüüpi elamud, igaühel väike eesaed ja teivastara. Kauguses terendab suur pigem asutuse moodi U-kujuline hoone, mille ühes tiivas on abipersonaliga ühetoalised korterid, teises surmaeelne hooldushaigla. Camille oli näinud C Meadowsit, nagu asukad seda nimetavad, kui käis vaatamas Karenit, õpetajast kolleegi, kes otsis abi häguse nägemise tõttu, ent sai teada, et tal on hiiglasuur ajukasvaja ja vaid kaks kuud elada. Karenit enne surma vaatamas käinud Camille läks raamatupoodi, et midagi lugemiseks leida, ja märkas kasutatud raamatute riiulil – avamata – raamatuid, mis ta oli Karenile ostnud. Ta ostis uuesti „Maa külalised”, jah, kas need me polegi? See on üsna tõsi.

CHARLIE JÄTTIS AUTO maja ees seisma ja ruttas välja, et emale uks avada. Camille asetas kruusale haige parema jala, heitis siis vasaku hoogsalt välja ning laskis Charliel ennast püsti upitada. Jalul seistes polnud tal enam häda midagi, kuid voodist või sügavast tugitoolist tõusmine ja autost väljatulemine torkisid tema jalga tuliste valuoradega. Mõnikord valutas kaastundest teinegi jalg. „Sa näed suurepärane välja, ema. Mulle meeldib su soeng.” Camille nägi tõesti suurepärane välja. Viisteist lisakilo, millega ta oli leppinud kui saatusega, olid kuude jooksul sulanud ja tema kõhn tennisemängija keha liikus taas normaalse nõtkusega. Üks tema sõbrannasid oli hiljaaegu toorelt öelnud: „Mure sobib sulle.”

„Nägemist, kullake. Sa ei pea mulle järele tulema. Linna saab rongiga. Väike jalutuskäik koduni on ainult kasuks.”

NAINE, KELLEL OLID jalas punased püksid ning seljas punaste ja türkiisikarva pööristega kampsun, seisatas majani viiva tellisraja alguses. Ta silmitses kumbagi teeserva palistavaid begooniaid: roosavalge-roosa-valge. Kui Camille möödus, ütles naine: „Mina oleksin eelistanud roosade rühmi ja valgete rühmi, mitte sõjaväerivisse istutatud lilli.” Camille naeratas.

„Mina olen Susan Ware. Kas te lähete uustulnukate tutvumisüritusele?” Tema käepigistus tundus tugev ja kuiv. Camille’i oma oli selle vastand. Talle meeldisid Susanne’i hallid pärani silmad, tumedamad kui tema hõbehallid turris juuksed.

„Jah. Mina olen Camille Trowbridge. Ka mina vihkan igasuguseid sirgeid ridu. Iseäranis tulpide puhul, sest need on niigi koledad!”

Susan naeris ehmatavalt valjusti. „Jah! Ometi keegi, kes minuga nõus on. Need näevad välja, nagu oleksid 3D-prinditud! Kas näete seda peenart, millel on vaheldumisi karvase kadakkaera, peterselli ja lavendlikarva keegelkelluka klumbid?”

„See on väga ilus. Nojah, vähemasti begooniad kasvavad ja peavad sügiseni vastu.”

Camille läks Susani kannul sisse, kus neile anti nimesildid ja tutvustati neid majahaldaja Blair Griffinile, kes oli Hillary Clintoni täpne koopia neoonsinise pükskostüümini välja. Ta surus kindlalt käsi ja tervitas tulijaid. „Me teame, et C Meadowsi elustiil hakkab teile meeldima, daamid. Kõigile meeldib. Teile räägitakse kõigest. Käige majas ringi, tutvuge ja jooge kohvi, kuni me hiliste saabujate järele ootame.” Tema abiline ulatas neile brošüürid ja suunas nad kohvi ja küpsetiste juurde.

„Kas teile meeldib, kui teid „daamideks” kutsutakse? Oi, seal on Bitsy Sanford! Kas ta on pensionil? Meil oli millalgi sada aastat tagasi temaga kahe peale auto.” Susan läks tugitooli juurde, kus suure kondiga naine, seljas triibuline lehviga pluus, oma kohvitassi kohal kössitas. Camille läks söögituppa ning silmitses sarvesaiu ja karuküüsi.

„Tere hommikust, need on just nii hõrgud, nagu nad välja näevad. Mina olen Julia Hadley, aga kätt ma ei tohiks anda – mu sõrmed on puha võised.” Olidki. Ja ta polnud tähele pannud, et sarvesai oli tema tumesinisele pintsakule ja vaibale pudisenud.

Camille naeratas ja tutvustas ennast, seejärel sirutas käe sarvesaia järele. „Kui siia kolime, saame neid ilmselt igal hommikul. Mis te arvate, kas need tuuakse meile tuppa?”

„Kahtlane. Ja kui, siis peame koiduaegseid võimlemisharjutusi kaks korda tegema.”

„Ma lihtsalt uurin maja. Kas te kolite siia?” küsis Camille.

Julia pidas pausi. „Mul pole aimugi, mida ma teen.” Siis kehitas ta õlgu.

Camille mõtles: minul ka mitte. Aga ma ei pea mitte midagi tegema. Ma ei teegi midagi. Siis pahvatas Julia: „Ma pean tõesti oma elu muutma ...” Ta vakatas ja võttis viimase suure ampsu sarvesaia.

Teised naised ja kaks meest kohtusid portselanist kohvitasside taga ja rääkisid vaikselt. Nagu oleksime matustel, mõtles Camille. Vaimusilma ette kerkis kujutluspilt abikaasast. Tema kombest lükata sõrmed läbi tumeblondi juukespahma, mis tal laubale langes. Charles. Kelle käed olid marmorist voolitud, kelle kõrvanibu naisele meeldis näksida. Charles, kes koju tuli, võtmed köögiletile viskas, pintsaku ült heitis, pungis portfelli riieteruumi hiivas. Charles, tema nõrk vihma ja vürtsika lõhnavee hõng. Matuseid polnud. Mälestusüritus aias, pärast, pärast seda, kui mehest, pärast seda, kui mehest sai tuli. Täielikult. Ta oli tuli ja tuli ka ta neelas. Kas seal polnud mingit ahjutermomeetri moodi mõõturit, või kas Camille kujutas seda endale ette? Kujuteldamatu, Charles, ja tuhk ning luutükid vaiguses urnis. Kõik, mis jäi järele mehest, kelle õlad vappusid, kui ta naeris. Camille ja Charlie ei puistanud tuhka laiali. Ta on ikka veel kodus. Aasta on möödas, ja Camille ei usu ikka veel, et temalt võeti tema elu. Tema tähtsaim tugi. Sa oled kellegagi. Sina ja tema. Ühtäkki saab temast miinusmärk. Ta on kadunud. Mitte ainult tema, vaid ka see kolmas asi, mille nad lõid, nende abielu, mis purunes nii lihtsalt ja valjusti nagu kiviplaatpõrandale kukkunud taldrik. See liidetavate summast suurem entiteet, mille moodustasid plaanid, minevik, ambitsioonid, kurbused, ekstaas ja nii edasi. Kõik, mis olime meie. Mullast oled sa võetud. Lihtne, kuid Camille’ile ei mahu see pähe. Ta keerutas jalga, et torkivast põlvevalust lahti saada. Võib-olla seepärast ma põlvest ilma jäingi, mõtles ta. Ühejalgne mina.

Hinga sisse, hinga sisse.

Camille’i tähelepanu pöördus taas kõrge laega söögisaalile, mille suurest aknast paistis sõlmaed ja killuke valgest hooldeosakonnast. Kas see, mis kõiki vaos hoiab, on lihtsalt vormipärane dekoor, Williamsburgi stiil? Nurgakapid täis hõbedast magustoidunõusid ja kristallist veeklaase, kulunud idamaine vaip ning repro-Chippendale’i stiili toolide tikitud piltidega põhjad. Kas toolipõhjade muster kujutas vaid kohalikke taimi? Kellegi naine rikkus nende pärast oma silmad. Ah, otsustas Camille, see kõik tähendab vana, vastupidavat, perekonda. Ja peaagu kõik siin on üksi jäänud naised.

„SEITSETEIST, KÕIK ON kohal ja ma tervitan teid südamest C Meadowsis.” Lisaks tugitoolidele ja diivanitele oli toodud klapptoole suurde elutuppa, kus Blair Griffin seisis kamina ees ning vaatas neid, kes olid sel hommikul kogunenud, et kuulda elust Meadowsis, teha väike ringkäik, süüa lõunat ja otsustada, kas muretseda endale tuba. Lõunasöök pidi olema eriline: kähar endiiviasigur ja krabikoogid, korralik Chardonnay ja magustoiduks mandlikook. Kellestki saab täna ostja. See oli Blairi ülesanne. Ta naeratas tema poole üles vaatavatele nägudele. Kõik olid valged, välja arvatud elegantne metallniitidega lillas saris naine, käimisraamiga jaapanlanna ja afroameeriklasest mees, kes toetus elevandiluust hobusepeaga kaunistatud kepile. „Seal on tool,” ütles Blair mehele viibates. Näis, et üks paar ongi ainult viiekümne viie aastane, kogukonda napilt sobilikus vanuses. „Kas kõik tunnevad end mugavalt? Hakkame peale. On aeg keerata uus lehekülg, me loodame, et teile meeldib see, mida te täna siin näete.”

Susan keskendus kamina kohal olevale ekraanile, millel üks ahvatlev Ken Burnsi stiilis foto sujuvalt teise välja vahetas. Võimlemistund siseujulas, seejärel lillelised lamamistoolid väliujula ümber. Kunstiklass, üks naine keerutab savi potiks. Kaks vanemat naist tuiavad mööda aiarada, söögitoastseenid, kus kõik klaasi tõstavad, suur maja lumes ja jõulutuledes, neli nooremapoolset asukat terrassil kaarte mängimas: kaunilt kureeritud aktiivne elustiil.

Põrandaliistu kerge liikumine tõmbas Susani pilgu endale, ja must prussakas hüppas ventilatsiooniavasse. „Hooajamenüüd,” ütles Hilary Clinton. Mis tema nimi oligi? Blair. „Peakokk Amos kutsub kõiki köögiviljaaia eest hoolt kandma. Veel on vara, kuid juunis hakkab aed vohama!” Susani huvi kasvas. Ilmusid fotod neljast naisest kollastel vahtalustel umbrohtu välja kiskumas. Kaks teist naist ube traatpüramiidile sidumas. Susan vaatas toas ringi. Hästi riietatud naised, enamasti, kergesti hooldatavate soengute ja vähese meigiga. Milline näeks maailm välja, kui juukseid ei värvitaks? Ta oletas, et kõikide vanus küünib viiekümne viiest kaheksakümneni. Lahutatud? Enamikus lesed? Nad kandsid mugavaid kampsuneid ja avaraid pükse (Eileen Fisher?) või hästiistuvaid hõlmikkleite, mõnel oli seljas Chapel Hilli visa hingega, moest mitte hooliv denimkampsun või vormitu pikk seelik, jalas Birkenstocki sandaalid, ning nad lasksid oma hallinenud juustel lihtsalt rippuda ning nende näost oli näha, mida ilm oli nendega teinud.

Talle meenus, et kunagi oli üks Ware Propertiesi uus noor müügimees teda ekslikult oma kolleegiks pidanud. „Ma ei ole Katie,” parandas teda Susan. Mees naeris. „Kõik keskealised maaklerid näevad ühtemoodi välja.” Just siis laskis Susan teha turris soengu, andis oma rõivastele uue ilme, hakkas kandma erksaid värve koos säravate ehetega ning kõrge kontsaga kingi. Ta oli ruumis ainuke punasesse rõivastatud inimene, kui mitte arvestada kolm istet temast kaugemal tukkuva (narkolepsia?) mehe vesti.

„See on pilguheit,” lõpetas Blair. „Las igaüks tutvustab ennast ja siis külastame kortereid. Pärast seda vaatame, mida peakokk Amos meile pakub. Öelge lihtsalt paar sõna, et me teaksime, kes te olete ja mis teid huvitab. Tänan tulemast ja ma ootan pikisilmi, millal saan igaühega rääkida. Ja kui on küsimusi, siis lihtsalt esitage need. Alustame teist.” Ta viipas Camille’ile, kes tõusis ja vaatas toas ringi.

„Mina olen Camille Trowbridge. Ma pidasin veel viis aastat tagasi – osalise koormusega – ülikooli kunstiajaloo teaduskonnas loenguid. Olin abielus Charles Trowbridge’iga ja ... Tema. Ma kaotasin ta möödunud aastal. Meil on abielus poeg ja mul on lapselaps. Mulle meeldivad aiandus, reisimine ja mulle pakuks huvi kunstiklass. Kaua aega tagasi tegelesin maalimisega ja pean ennast tänini maalikunstnikuks. Oi, mulle meeldib väga lugeda ja ma olen kakskümmend viis aastat ühes ja samas raamatuklubis olnud.” Ta kehitas õlgu, naeratas ja võttis istet. Jumal küll, mõtles ta. Ongi kõik. Ta polnud isegi öelnud, et talle meeldib miilide viisi rannas jalutada, tennist mängida, pärast head õhtusööki ja pudelit veini koos Charlesiga Netflixi vaadata, käia täikadel ja vanakraamipoodides, New Yorki näitusi vaatama lennata. Talle meeldis kappe ja raamaturiiuleid korrastada, vannis käia, tundide viisi raamatukogus istuda, suppi keeta, igal hilissuvel sibulaid tellida, sõpradele pikki meile kirjutada, suveõhtuti muru kasta, Ingridile „Pipi Pikksukka” ette lugeda. Raamatuklubi? See polnud juba rohkem kui aasta otsa kokku saanud. Ja maalimine? Ta oli õpetamisest loobunud, et uuesti proovi teha, ja lükkab ikka veel isegi kunstitarvete ostmist edasi. Ta tundis end kurnatuna. Põlvehäda oli liiga kaua kestnud. Ja see ei paranenud nii ruttu, nagu arst oli öelnud. Arsti suus kõlas see rutiinsena. Nojah, võib-olla talle oligi see rutiinne, aga Camille’ile mitte, ja see ajas ka hirmu peale. Ta oli selle järgmisi ette kuulutava esimese kukkumise kohta palju lugenud. Terve aasta oli tema põlv, kui ta trepist üles läks, raksunud nagu lahtikistav krõpskinnis, ning siis ühel päeval, kui ta parajasti toidukaupu pakiruumi ladus, see kõverdus. Viimaks järgnes paratamatus: operatsioon. Järgmiseks, aimas ta, tulevad dušikabiin ja alumise korruse magamistuba. Haa, järgmiseks vanadekodu.

Ta taipas, et polnud mõnda järgmist tutvustust kuulnud, kuid nüüd tõusis Susan, eredate rõivastega nagu kardinal käblikute seas. „Tere kõigile. Mina olen Susan Ware, sündinud ja kasvanud siinsamas Chapel Hillis. Ma olen vallaline – mu mees suri kolm aastat tagasi. Mõni teie seast on ehk temalt maja ostnud. Ma müün endiselt kinnisvara, kuid mõtlen töölt äratulekule, et tegelda teiste huvialadega. Milliste huvidega? Aiandusega. Kõigega, mis on seotud lilledega. Kui saaksin otsast alata, hakkaksin maastikuarhitektiks. Veel, palun ärge naerge, mulle meeldib rannikul kala püüda ja käia ära igas uues restoranis, mis Durhamis avatakse. Mul on kaks täiskasvanud tütart, mõlemad läänerannikul.”

Need veidrad kokkuvõtted. Piiluaugud. Camille’ile oli Susan kohe meeldima hakanud. Niisiis on ta üksik. Praegust elukaaslast ei mainitud. Vahest siis, kui ta siin mu naaber oleks, võiks see lõbus olla. Tema ja Julia Hadley. Kuidas oleks selle elegantse indialannaga? Või sellega, kes just rääkis, oli vist Catherine. Nõtke ja huvitavalt teravate näojoontega, nina nagu kvartsist nooleots. Catherine’id on tavaliselt tüsedad, aga tema kolis siia Connecticutist. Üsna kindlasti, ütles ta, üürib ta täna ühe maja. Esimesed muljed on salapärased – kui kiiresti ja kindlalt need kujunevad.

Camille polnud kuulnud kedagi teist, kelle vastu ta oleks tõmmet tundnud. Jäme, südamlik, arglik, pahur, liiga avameelne, uje, armas, tõsine, armulik – näis, et igaüks tõi välja ühe iseloomujoone, ja hetkega tekkis reaktsioon. Või oli asi vahest primitiivsem, nagu Charles alati väitis: kogu külgetõmme põhineb tegelikult lõhnal.

Nüüd oli Julia kord.

„Mina olen Julia Hadley. Ma olen pärit Savannah’st ja kolisin siia alles hiljuti. Ma ... ma olin abielus. Nüüd veedan vaba aega peamiselt lugemisega, sest ma pole veel otsustanud, mida järgmiseks ette võtta.” Oi ei, kui mannetu. Higitilk nirises mööda tema selga allapoole. Ta ruttas edasi. „Mulle meeldib süüa teha ja see on mu kirg – toit. Elatist teenisin nii. Ma töötasin Mulberry Pressi käsikirjatoimetajana. Nad avaldavad kaunilt kujundatud raamatuid toidust, mitte ainult kokaraamatuid, vaid ka kultuuriloolisi teoseid, näiteks elust riisipõldudel. Ma katsetan ikka veel ka nende jaoks retsepte.” Oi, aitab. Julia ruttas edasi. „Ah, ma armastan ooperit, fotograafiat ja purjetamist.” Ta istus äkitselt, nagu ei tahaks enam ühtegi sõna lausuda. Purjetamine. Kunagi talle meeldis purjetamine. Enam mitte.

Camille kuulas. Indialanna oli südamekirurg, kes pidi töölt lahkuma varase Parkinsoni tõve tõttu. Üks teine naine, kes nägi välja nagu vanem Audrey Hepburn, oli psühholoog, kes oli aastaid andnud hinnanguid surmamõistetud vangidele. Suure kondiga Bitsy juhtis kakskümmend aastat kolimisfirmat. Peaaegu kõik, kes rääkisid, olid töötanud; kolm pretendeerisid tiitlile „koduperenaine”. Kaks kirjeldasid end kui vähist paranenuid ja üks mainis südamesiirdamist. See pole esmakursuslase enesetutvustus, mõtles Camille. Keegi ei ütle, et talle meeldib Jack Kerouac või et ta veetis suve Apalatši rajal matkates.

Ta läks ringkäigu alustamiseks välja koos Susani ja Juliaga. Väikestel siltidel olid kirjas majade nimed: Vinca, Larkspur, Azalea, Marigold, Lantana, Zinnia. Erinevalt kahest esimesest, mida nad nägid, mõlemad üsna tüüpiliselt sisustatud nagu hotelliketi tuba, oli Morning Glory viimane maja, kust avanes vaade üle aasa ja kus oli lisaks aiale ka külgterrass. „Kellelegi meeldivad tõeliselt nartsissid,” märkas Camille, „ja nende mitmesugused liigid.”

Koolibri sumises rippfuksia lilla kõri juures. „Vaadake! Tooge lavale koolibrid! Nemad juba teavad, kuidas paik ahvatlevaks teha.” Susan kummardus, et nuusutada ühte topeltnartsissi, sest teadis, et see lõhnab. „Ilusti tehtud. Vaadake, kuidas hüatsindid tärkavad. Julia, kas sa kujutled end verandal „Nessun dormat” kuulamas ja end vanadusse kiigutamas?”

Julia nügis Camille’i, kui nad sees ringkäiku tegid. „Kellele see pesa ei meeldiks, ah?” Kui selles ei ela keegi, kes on Bermudas puhkamas, mõtles ta, lööks ta oma säästud otsemaid letti, jookseks üürikorterisse kohvri järele ja keedaks öö hakul juba süüa. „Mulle meeldivad värvid, mida on kasutatud, see justkui jäine melon ja salvei – ja see suur mugav kreemikasvalge diivan.” Kõik majakesed olid avatud planeeringuga: suur elutoaala, kööginurk toiduvalmistamispinnaga, mille all oli koht veinipudelitele, palju lauaruumi, keskmise suurusega magamistuba, üllatavalt luksuslik vann, korralik panipaik. „Mulle meeldiks selles suures vaskkausis munavalgeid kloppida. Vaadake seda!” Tööpinna kohal olid seinad üleni täis vaskanumaid.

„Ma olen rabatud,” tunnistas Camille. Niipea kui ta oli seda öelnud, lasksid tema kopsud sügava ohkega õhku välja. Tegelikult paistis maja pisike, nagu tunnistaks, et vana inimene peab kahanema. Joo mind, mõtles ta end ühtäkki liiga pikana ja kohmakana tundes.

Viimane majake, mida nad külastasid, nägi välja nii sünge, et Camille mõtles, miks seda üldse näidati. Elutoas laiutas tohutu suur televiisor ja selle ette oli pargitud niisama suur lamamistool. Paljad põrandad, lagedad pruunikashallid seinad, ajaleheriidad kamina kõrval, millel polnud ühtegi nõeplekki. „Ma arvan, et seda näidatakse meile kahe magamistoa tõttu,” ütles Julia tühja kööki vaadates. Blair kiirustas neid tagant ja ütles midagi sellist, et omanik pole veel end sisse seadnud, ning suunas nad vaatama väikest tiiki, millel liuglesid pardid.

Kõigile meeldis köögiviljaaed valge tara taga, mille peal jooksis elektritraat pesukarude ja hirvede peletamiseks. Korjamisvalmis kähara salati rivid, sparglilehised, mis heljusid tervislike ürtide klumpide taga, ja viinamarjaväädid, mis laiutasid pikal tüvel ja millel tärkasid õrnad kollakasrohelised lehed. Rammusad vaod näisid ootavat taimi niipea, kui maapind soojeneb.

Lõuna ajal istus Camille Blairi kõrval. Kõik oli hoolikalt, tagasihoidlikult vürtsitatud ja väga maitsev. „Mis mulje teile jäi, proua Trowbridge, või kas ma tohin teid Camille’iks kutsuda?”

„Oh, palun! Muidugi. Kõik näib ideaalne, lihtsalt ideaalne. Kui inimene sellist olukorda vajab.”

„Kas te kujutlete end siin elamas, tõeliselt õnnelikku elu elamas?”

„Seda on lummav kaaluda. Küllap pööran oma tunnetele tähelepanu, kui täna koju jõuan – vaatan, millised need on.”

See naine täna ilmselgelt õnge ei hakka, oletas Blair. Ta segas oma jääteed. Ei mingit Chardonnayd, kui oli veel nii palju tööd teha. „Peaaegu kõik, kes siia kolivad, soovivad, et oleksid seda varem teinud.”

Camille otsis lauast Susanit ja Juliat. Susan rääkis punast vesti kandva mehega, kes oli nüüd õnnelikult ärkvel, ja laua teises otsas istuv Julia näis endast paremal ja vasakul istuvat kaaslast vaatavat, kuid ei rääkinud nendega. Vahest nautis ta võipiimakastmega mahlaka krabi ja õrna salati igat suutäit.

CAMILLE, JULIA JA Susan astusid rongilt maha samas peatuses. Tänav kihas T-särkide ja lühikeste pükstega tudengitest, kes olid niisama kindlad kevadekuulutajad nagu nartsissid. „Minu maja on siit kõigest nelja kvartali kaugusel,” ütles Susan. „Kas on liiga vara klaas veini juua? Ma tahaksin juttu ajada! Siis võin teid koju sõidutada.”