Читать книгу Naised päikesevalguses - Frances Mayes - Страница 11

CAMILLE EI TEADNUD, miks ta oli kella Charlesi öölauale jätnud või miks magas ta endiselt pigem oma voodipoolel kui keskel. Ta pidi öösel end teisele voodipoolele keerama ja numbrilauda toksama, et näha, millisel kohutaval tunnil ta ärkas, vähimagi võimaluseta uuesti magama jääda. Ta kissitas silmi helendavpunase 3:07 poole, lipsas katete alt välja ning jäi lebama pilvpehmele vatitekile. Ta keskendus sulgpehmetel patjadel hõljumisele, käed laiali (ohtralt ruumi), sõrmed, varbad, juuksed – kõik kehaosad hõljumas (välja arvatud see tinaraske parem põlv). Tal oli õndsalikult mugav ja ta oli näruselt ärkvel.

Kui ta kella mujale paneks, tähendaks see, et Charles ei vajuta äratushelinat kell seitse hommikul kinni. Ta ei teeks seda niikuinii, seda Camille teadis, aga ei teadnud ka. Ta vahtis mustendavaid aknaruute, jälgis, kuidas lõõmavvalge planeet keskmise ruudu tagant möödus ja raamist kadus. Nagu meie, mõtles ta. Üürike valguse möödumine. Kübe. Siis ta ohkas sellest pidevast painavast surmamõttest väsinuna. Iga asi võis selle esile kutsuda: vaasides närbuvad lilled, koolitulistamised ja terror õhtustes uudistes, hullumeelne säbruliste juustega naine, kes toidupoes tal varrukast kinni haaras ja ütles: „Mina olen ellujääja”, ehkki ta ilmselgelt ei olnud.

Camille sundis end millelegi positiivsele mõtlema. Tänane päev oli hea. Ta tutvus Susani ja Juliaga! Susani maja Hillsborough Roadil oli Camille mööda sõites tihti imetlenud. 1930. aastate majakest oli aegade vältel laiendanud mitu professorit. Väikesed toad, intiimsed, kaunistuseks lõunosariikide rahvakunst, Pariisi taftkangad ja õhukesed gilim’id^[1.]. Isevärki naine Susan põlvitas kohvilaua juures ja kallas suurtesse klaasidesse Uus-Meremaa Sauvignoni.

Camille ei mäletanud, millal ta oli viimati sõpru soetanud. Nad olid paar tundi üheskoos naernud, naernud südamest, mitte viisakuse pärast.

„Miks nimetatakse neid pensionipõlve pidamise paiku alati „aasadeks”^[2.]?” oli Susan küsinud.

Kui Julia vastas: „Sest seal sind karjatatakse”, olid kõik naernud.

„Mis sa arvad, kas kolid sinna, müüd selle imetoreda maja ära?” küsis Camille. Ta suutis Susanit Morning Glory majakeses ja selle ahvatlevas aias ette kujutada.

„Ma suudan ja samas ei suuda seda vaimusilmas näha. Kas teie suudate? Tundub, nagu kirjutaksid end sisse paika, kust välja kirjutada ei saa. Oh, praegu on kõik päikeseline: kõik käivad vesijoogas, keraamikaringis ja kitkuvad ülemkoka rõõmuks rohtu.”

„Jah,” vastas Julia, „pärast teist laagrinädalat olin alati valmis koju minema. Ma ei tahtnud tõesti enam ühtegi punutud paela ega kipsbaleriini. Aga vahest on see nagu õppetundideta kolledž.”

„Või ehk nagu ilma jalavõruta koduarest.”

„Jessas! Kas selline see olekski? Seal on palju haritud vaimuinimesi, enamikus naised. Sealjuures elava loomuga naised. Küllap nemad nii ei arva.” Camille sirutas klaasi, et talle veel sõõmuke kallataks. „Või on nad vahest ääretult praktilise meelega inimesed. Mida Blair ütleski? See kõlas leebelt: „pidev hoolitsus, kui me vananemise püsiteekonnal edasi liigume,” jah, nii ta ütleski. Realistlikud inimesed.”

„Vananemise püsiteekond! Just selline, uhh, arusaam. Ja mäletate, kuidas ta naljatamisi, ha-haa, ütles, et asukad kutsuvad seda kohta „Mulliks”.” Susan tühjendas kaussi kotitäie kašupähkleid. „Paik on tõesti ilus, aga kas see näib järgmise suure asjana? Mis te arvate, kas mullis saab hingata?”

Julia oli kahevahel. „See koht meeldib mulle – ja kas mulle on varjupaika vaja? –, aga kas ma võiksin seda soovida kolmkümmend aastat? Kurat võtku, nelikümmend. Ma võin saja-aastaseks elada.”

Camille oli nõus. „Minu arvates ootab meid ülesrivistamine ja eeldatakse, et me teistega kaasa marsiksime. Paik annab siiski ilusa vastuse inetule küsimusele: „Mis siis, kui ma üksi jään?””

„Kui sa selle niimoodi sõnastad – jah, see on võimalik. Aga kolmkümmend aastat. Ilmselgelt tuleb meil suur hulk aega täita. Mis siis, kui sa oled üheksakümne kolme aastaselt üks neist, kes osaleb ikka veel raamatuklubis, laseb soengut teha ja ostleb Saksi netipoes?”

Susani Walesi terjer Archie haukus, et välja saada. „Võib-olla reageerisime üle,” arutles Julia. Ta võttis oma jaki. „Räägime veel. Ma olen paljudes küsimustes segadusest jaburaks läinud! Kas te saaksite homme minu juurde õhtust sööma tulla? Istun kodus, kuni välja mõtlen, mida teha. Hiljem räägime sellest veel.”

CAMILLE’I JA CHARLESI suur sõpruskond hakkas lagunema umbes viis aastat tagasi. Algas kummaline liikumine, mis meenutas Camille’ile tema varaseid kahekümnendaid, kui sa teadsid, et hoiad igavesti ühendust, kuid ühtäkki hajusid kõik laiali ja kolisid uude kohta. Viimasel ajal olid mõned sõbrad enneaegu surnud. Kohutav, et Bing kukkus trepist alla ja pulbitsev Alice tundis küljes tugevat valuvahku ning tal avastati neljanda staadiumi kõhunäärmevähk. Väikesi kuurahne uuritakse üksikasjalikult, kuid Alice’i sileda kõhu õhukest seina mitte. Daisyl oli nüüd kaugele arenenud dementsus; parimad sõbrad Frieda ja Juan kolisid ühte Asheville’i pensionäride kogukonda ja peaaegu samal ajal ostsid Ellen ja Vick – nii palju koos ette võetud reise – klaasverandaga maja Santa Rosa ranna lähedal. Tulge, millal soovite. Me tunneme teist puudust. Töökaaslased kadusid, kui läheduse jõud haihtus; kui töö otsa saab, jäetakse sind järk-järgult kutsumata ja sa ise ei kutsu külalisi.

Kadunud sõbrad täidavad Camille’i kontaktide nimekirja. Ta peab kustutama, kustutama, kustutama. Naabrid, kellega tema ja Charles tihti napsu võtsid, muutusid kummaliselt äärmuslikuks ning arvasid, et kooliõpetajad peaksid relva kandma ja et moslemid võtavad riigi üle. Charlesi mälestusõhtul soovitasid nad Camille’il püstoli muretseda, et end turvaliselt tunda. „Nojah, kena, et te minu peale mõtlete,” oli ta vastanud, ehkki oleks tahtnud öelda: Muretseda püstol, et end turvaliselt tunda? See on oksüümoron, totakad! Ta vältis mõnda tuttavat: ülihoolitsevat Mindy Sampsonit, kes meenutas oma kaastundeavaldustes alati seda, kuidas temal, Mindyl, on vedanud, et tema Bill ikka veel igal laupäeval golfiväljakul käib. „Ma tean, et sa mõtled praegu ainult sellele, kuidas päev mööda saata, aga sa leiad uuesti õnne, võib-olla veebikohtingu kaudu. Ma tean kedagi isegi sinust vanemat, kes niimoodi kaaslase leidis. Just praegu on nad merereisil.”

Camille’i häiris Mindy ähmane loba. „Ma ei salli merereise,” vastas ta, mõeldes: kui ta nüüd seitset mureastet mainib, annan talle vastu kõrvu.

Pärast Charlesi surma tajus Camille, kuidas temas kasvas sallimatus suurema osa elavate vastu.

Ta oli alati teadnud, et igaüks võib hetkega kaduda, kuid nüüd tajus ta seda kogu kehaga. Ta ei tahtnud niimoodi tunda, teades, mis selle põhjustab: tema raev selle pärast, et Charles on läinud, samal ajal kui teised on elus. Mõned lihtsalt muutuvad vananedes süngeks, mõtles Camille. Selles pöördepunktis, kuuekümne üheksa aasta vanuselt – vaata sellele näkku – tahtis ta vältida inimesi, kes olid teda varem veidi pahandanud. Nüüd näisid nad tüütud.

4.20. TUBA LÄHEB külmaks ja Camille lipsab jälle teki alla. Uued nutikad isemõtlevad termostaadid näivad tujukalt otsustavat, et keset ööd pole sooja vaja. Tavaliselt pidi Camille terve unetu öö üleval olema ja meenutama (Ma olen kodus, hõikas mees), kuid ta jäi tukkuma, ehmus ärkvele, jäi uuesti tukkuma.

Värskelt lõigatud männipuu puhas vaigune lõhn täitis tema unenägu; kas ta magas? Lauad, terve virn, ja tema naelutab neid pikaks kastiks. Ta värvib kasti rõõmsate värvidega, erk akvamariinsinine; kujutluspildid lendavad mööda, ta värvib oranžid merisiilikud, kreekasinise kurja silma, mitme kiirega päikesed. Erksad teravad haamrilöögid mütsuvad mööda tema selgroogu. Ta paneb silmad iga löögi juures kinni – ei, pole võimalik, et ma magan, mõtleb ta. Egiptuse muumia hieroglüüfidega laud, marmorlahingud sarkofaagidel – ah jaa, ma valmistan iseenda surnukirstu. Ta lakib lauad ereda kuldse lakiga, maalib kahvatulillad kassinaeriõied ja nukrad leinapajud, mida vanadele Uus-Inglismaa hauaplaatidele alati lõigati; ta maalib endiselt, kompass peaotsa, väikeste võtmete kimp, kast on tugev, nelinurkne ning jah, siledate nurkadega. Viis jalga, kaheksa tolli, küllalt suur. Kas ma magan, juurdleb ta. See sinine kummist rannapall, mis mul plikapõlves oli, valge küülik, lõgismadu trepi all, keeritsatega indigosinine nipsukivi – Maa Kuult vaadatuna. Ta maalib kiirelt, täpselt, vabalt. Kergem mõttekihistus surub end peale. Veel mitte. Ma võin kasti püsti panna ja seda panipaigana kasutada. Naelutan sisse pulgad riiulite tarvis, kuhu panna tekid ja ema vana portselan, ning siis, nutikalt, kas ma pole nutikas, võib neljast riiulist hiljem saada kaas kasti sulgemiseks.

9.00 CHARLES ON sisse maganud. Aknad ergavad kastesest aprillivalgusest. Hilja. Kuid Camille’i käsi puudutab voodi külma poolt. Tühi. Ta on poolik; keskelt lõhestatud. Tema vasakut poolt ei ole. Ta peab tõusma; tal tuleb selle paganama põlve pärast füsioteraapiasse minna. Unenägu naaseb, see hunnitu kohutav maalitud kast. Charles oskas hästi unenägusid seletada. Ta tegi need alati veel absurdsemaks, kui need olid. Mida tema oleks arvanud? Mitte täna. Mitte ühelgi päeval, mõtles Camille. Me ei saa teada, mida ta oleks arvanud, eks ole? Ta tõmbas võimlemisriided selga ja nööris kingad kinni. Põlv tundus parem. Ei, Charles, ma tean juba, mida unenägu tähendab.

1 Iraani või Türgi käsitsi kootud vaip. [ ↵ ]

2 Inglise keeles meadow. [ ↵ ]