Читать книгу Naised päikesevalguses - Frances Mayes - Страница 12

JULIA SÕITIS VARAKULT Carrboro turule, sest tema eriliseks sooviks olid Chicken Scratch Farmi oliivileib ning karbitäis nende kahvatusiniseid, pruune ja vandlikarva mune. Sellest hetkest peale, kui Susan oli ta eile hilisõhtul professorimajja koju viinud, oli ta hakanud kavandama, mida sõpradele õhtusöögiks pakkuda.

Möödunud kolme kuu tühjad nädalad kaovad keereldes seljataha. Julia ärkab, täis otsusekindlust. Kui ta on teise kohvi joonud, näib päev lõputu. Ta ei tunne linnas kedagi peale kelnerite – ning nüüd Susanit ja Camille’i – ja tal pole aimugi, kuidas olukorda muuta. Nähes Chapel Hill Magazine’is kahte lehekülge hõlmavat Cornwallis Meadowsi kuulutust, ajendas teda end ringkäigule kirja panema ahvatlus veeta organiseeritud päevi koos teiste organiseeritud päevi veetvate inimestega. Kellegi teise asi polnud tunde lugeda. Huvitavad tegevused, sõbrad, rahu, paik, kus orienteeruda. Kes arvaks, et ta pagendatakse omaenda rajatud elust kuuekümneselt? Ei, ta saab tänavu alles viiekümne üheksa aastaseks, kuid näib, et see ümar 6-0, mis teda 2016. aastal ees ootab, see vana ea lapsikus, on teda juba tabanud. Mõnikord ärkab ta hommikul tundega, et teda tiirutatakse ringiratast karussellil, tõugatakse raskusjõu mõjul ja ta ei suuda pahupidisele gravitatsioonile vastu panna. Vabalt hõljuv äng, ongi kõik.

Julia jalutab varahommikuti ja õpib tundma tänavaid, mida ääristavad majad näevad välja, nagu elataks neis huvitavat elu. Ta paneb järjehoidja toidublogidele ning loeb lõbusat loba, mida kirjutavad rõõmsameelsed naised, kes näivad veetvat pool päeva pliidi ääres ja teise poole sotsiaalmeedias, kuhu postitatakse kunstlikult mõjuvaid fotosid toiduga täidetud taldrikutest. Mõni inspireerib teda. Raamatuvirn Mulberry Pressist, kus ta töötas toimetajana, on talle seltsiks. Ta veedab igal aastal paar tundi, katsetades retsepte nende lõunamaise maitse ja marineeritud köögivilja ajaloole – viimane ülesanne, mis talle anti, enne kui ta ära tuli. Paul ja tema poeg, samuti Paul, saadavad ikka veel päringuid ning jagavad pooleliolevate projektide kavandeid. Nad tunnevad Juliast puudust ja tema tunneb neist kohutavat puudust.

Lõuna ajal katsetab ta kiidetud restorane Durhamis, toiduautosid ja Mehhiko baare – paljud neist pakuvad hõrku toitu. Mõnel õhtul sööb ta Crook’s Corneris, sõbralikus lõunaosariikide toidu mekas, kus ta istub baaris ning tellib krevette ja maisijahuputru. Ta pani end rattatrenažööritrenni kirja, kuid tuli ära. Seda laadi rattasõit rõhutas ilmselget: ma keerlen omaenda ratastel.

JULIA ON CHAPEL Hillis tänu professor Hugh Ganyoni lahkusele; Hugh oli Põhja-Carolina Ülikooli teisel kursusel tema humanitaarainete III tsükli professor. Õppejõud pakkus talle oma maja seniks, kuni ta uurimistoetusega Türgis reisib. Julial polnud professori projekt päris hästi meeles, midagi sinna pagenud kreeklastest, uurimus mahajäetud külast, kust nad viimaks välja aeti. Julia oli käinud loengul, mille professor Savannah’s andis ja mille kuulutust ta oli kogemata lehes märganud, ning oli pärast professori märkusi temaga kohvi joonud.

Kui professor tema elu järele päris, oli Julia millegipärast maininud, et tema abielu laguneb (vähe öeldud) ja et tal on kolledžiaastatest Chapel Hillis nii armsad mälestused. Mees oli nüüd tilluke, luine, suure halli turris juuksepahmaga ja tema silmad särasid ikka veel, kui ta rääkis Rooma ekspansioonist üle maailma suurte maaalade. Kui Julia rääkis professorile oma elust pärast tema meeldejäävat kursust, oli neis tinahallides säravates silmades teadja pilk.

„Kui sa tahad ära minna, või pead minema, siis on sul vedanud. Ma olen peaaegu aasta otsa ära. See reis on mu kauaoodatud pensionile jäämise kingitus mulle endale. Ma lähen, kuni ma veel nende kiviste mäekülgedega hakkama saan. Mu maja on kõigest olulisest jalutuskäigu kaugusel. Isegi kassi ei ole. Pole muud teha kui maja korras hoida, posti sorteerida ja aednikule rohimist meelde tuletada.”

Need ootamatud kingitused, mida sulle tehakse – parem on need vastu võtta. Professori pakkumine oli tõuge, mida Julia vajas, et pääseda piinavast naeruväärsest olukorrast, kuhu tema elu oli sattunud.

Ta ei rääkinud professorile Lizziest, ta ei saanud rääkida oma Lizziest, kes oli lihtsalt mehe väiksem versioon, Wade’ist, kes oli peast segi läinud, kes oli ta reetnud, kes oli eksinud, kes oli tema käeulatusest nii kaugel, et Julia ei suutnud talle otsagi vaadata. Kõige rohkem ajas Juliat segadusse see, kui tobe Wade paistis. Sellele, mis oli juhtunud, reageeris ta nii. Noh, mõtles Julia, ja mina reageerin kadumisega. Me mõlemad oleme omadega sassis.

VARASTES KAHEKSAKÜMNENDATES AASTATES Hugh elas üksi raamatutega täidetud, aja jooksul kõmmeldunud majas ülikoolilinnaku lähedal. Kaks suletud magamistuba, millest lapsed olid ammu pagenud ja mida sisustasid ikka veel laagrist saadud merelipud ja korvpallitrofeed; kõrgete lagedega alumine korrus, vana maailma rohelise brokaadiga kaetud diivanid, millesse vajuda, aknaluugid, mis lasksid sisse kuldseid valguseredeleid, ja ainult kolm fotot aastaid tagasi leukeemiale kaotatud naisest. Julia arutas, kas siidpaberisse pakitud kõrge kaelusega pitspulmakleit on ikka veel pööningul. Fotol vaatas noor ja elujõuline Hugh oma mõrsjat ja oli ilmselgelt temasse pööraselt armunud. Naine oli pikem ja vaatas, pea kuklas, mingisse enesekindlasse tulevikku. Tulevikku, mida Hugh iga päev kinnitas.

Maja oli puhas, mitte tolmune, nagu Julia oli kartnud, tänu innukale tööle, mida tegi Belinda, kes käis kaks korda nädalas ja koristas raevukalt kolm tundi. Julia veetis palju tunde professori raamatuid uurides ja riiulilt jälle järgmist ette võttes. „Medeia” – see raev tuli talle tuttav ette. Kas ei teadnud vanad kreeklased kõike? Julia süüvis Jungi ja kirjutas märkmikku üles tema mõtte, et kui muutus peab toimuma, ilmub keegi teisele poole kuristikku ja ulatab käe. Ta luges Kit Raine’i „Purunenud piire”, taltsutamatu Freya Starki elulugu. Reisides üksinda sel ammusel ajal, kui ainuski naine polnud käinud araabia maades, kuhu olid sattunud ka üsna vähesed mehed, näis ta vapram kui ükskõik milline Hollywoodi superkangelane. Freya tsitaadid panid Julia unelema. Kui Mehmet oli meile Elfini kajutisse õhtusöögi toonud, läksime paati ja aerutasime lõunamaises sadamas täiskuu all. Kolm kolmesajast Budrumi kalapaadist oli meie kõrval, päevane käsnasaak Triopiumi tahutud kividest kaile laotatud. Paadid ise kügelesid tumedana neeme varjus, kõik karmid ja räbaldunud meremehed unne vajunud. Uinuval linnal lasus painav, maagiline soikumus ...

Ma tahaksin, et Mehmet tooks mulle õhtusöögi Elfini kajutisse, unistas Julia, seejärel tahaksin öösel aerutada, näha, kuidas kuukiired vee all ristuvad nagu mõõgad, ja kaugel allpool on iidsed vundamendikivid, mida „meri on järanud rohkem kui kaks tuhat aastat”.

Ta polnud pärast kolledžiaega nii palju lugenud. Sellepärast ma siin olengi, mõtles ta. Ma vajan lugemispuhkust. Ma vajan uusi ideid, stiimuleid, võimalusi. Kui Julia diivanil magama jäi, nägi ta unes, et aerutab, aga ei liigu paigast. Ta vaatas alla ja nägi, et tema pahkluu ümber on ankrukett.

Rikast raamatuaaret oli ta oodanud, kuid köök üllatas teda; see oli kaasajastatud seitsmekümnendatel, kui Hugh elas noorema naisega, kes oskas süüa teha. Ta oli öelnud, et armastus polnud kestma jäänud – naine armus Carolina Inni peakoka abisse –, aga Julia oli tänulik rohmaka pliidi ja graniidist tööpindade eest, mida toona kõik eelistasid. Kas Hugh’ pruut oli õhutanud meest investeerima All-Cladi toiduvalmistamisnõudesse, mille põhjad polnud isegi kõrbenud?

Julia oli Savannah’st kaasa toonud kastitäie Mulberry Pressi kokaraamatuid ja oma noad, tema autos olid läbisegi raamatud, sviitrid, ümbrikutäis fotosid, kirju, ja sülearvuti lebas tagaistmel. Ta kuuleb praegugi, mida Wade hüüdis, kui ta garaažist välja tagurdas. „Julia, tule otsekohe tagasi. Sa ei lähe mitte kusagile!” Mehe kramplikus pihus oli tööriistalaualt võetud raudkang. Ta tõstis selle. Kindlasti poleks ta löönud Juliat, ehkki ta oleks võinud autole virutada. Mees pigistas rauast eset nii kramplikult, et veenid tema käsivarrel paisusid, kui Julia tagurpidikäiguga tänavale kihutas. Savannah paistis peagi tahavaatepeeglist. Julia värises läbi Lõuna-Carolina sõites pool teed. Nüüd elas ta iga päev üksinduse kergendust tundes vilkas ülikoolilinnas, kus elu läks tema nähtamatul osavõtul edasi. Ta ei teinud Wade’i meile lahti ega vastanud tema kõnedele. Ühel päeval läheb ta tagasi kõigi teiste asjade järele, mida ta armastab. Ta ei hoolinud mööblist ega majast, ehkki oli seal üles kasvanud, aga ta tahtis oma kausse ja taldrikuid. Ja ema portselani ja kõiki teisi fotosid. Maja kuulub seaduse järgi tema isale. Isa andis selle temale ja Wade’ile õige pea pärast Julia ema surma. Isa ütles alati, et nad võivad seal eluaeg elada ning selle seejärel Lizziele edasi anda. Lizzie, Savannah’ pärusvarasse kuuluva härrastemaja dojään. Äärmiselt pentsik.