Читать книгу Naised päikesevalguses - Frances Mayes - Страница 8

KUI COLIN KAMINAS tule kustutab, lähen välja, et vaadata teemantjate tähtedega ehitud musta villataolist taevast. Teistes kohtades tähed säravad; siin lõõmavad. Pead õhku ahmima. Veel parem on põlvili langeda. Puude vahelt paistab Malpiedide maja tumedama künka taustal nagu hall ruutjas plekk. Kas keegi naistest vaatab aknast välja ja imestab lõkendavate tähtkujude üle? Täna õhtul moodustavad viis tähte punktidena ühendatult kose, mis langeb kuusirbile. Kas teine näeb Itaalias esimest korda und? Ja kolmas, väike koer jalgade juures, magab vahest sügavat maakohaund, pimedat ja vaikset, ning ärkab kell neli hommikul pimestatuna teadmisest, et ta ärkas Itaalias. Itaalias!

KOHALIKUD KÄSITÖÖLISED VALMISTAVAD ikka veel nahkselja ning ilusate paberkaantega märkmikraamatuid. Sõbrad kingivad neid mulle sünnipäevaks. Külalised jätavad neid siia märkusega, et loodetavasti innustavad need mind kirjutama. Küllap kirjanikul on puudus täiskirjutamata märkmikraamatutest, õigus? Ei selles ega järgmises elus suuda ma täita kõiki heidutavaid valgeid lehekülgi, iseäranis seetõttu, et ma töötan tavaliselt suurte spiraalkaustikute või arvutiga. Kuid täna võtan riiulilt erilise raamatu. Luukarva pärgamentselja ning abstraktse kollase lillemustriga ehitud kaanega paksu märkmeraamatu, mis ilusti avaneb. Kas ma leian oma tee? Üks arvustaja nimetas mu luulet „kasinaks ja karmiks”. Mu proosas seevastu lokkavad detailid – millest mina mõtlen kui illuminatsioonidest. (Mille muu pärast proosat kirjutada, kui mitte selleks, et saaksid teelt kõrvale põigata, kihte kuhjata ja taas kaarega käsitletava teema juurde naasta?) Nüüd loodan alustada odüsseia, saja ilmutuse ja loo algusest.

Lõpp? Nagu luuletuse, nii võib ka romaani puhul (olgu tegu või sellise hübriidiga) leida, et lõpp näib algusena. Või tiirlemisena – nagu kõrgelt sillalt alla visatud kümnesendiline.

SAN ROCCO ASETSEB mäekallakul kahe käänu taga. Ma looklen mööda Rooma-aegset teed ja olen kümne minutiga linna väravas. Kahtlemata valisid kolm naist Malpiedide koha just sellepärast. Olen veebilehte näinud. „Jalgsi lühike tee linna” jääb silma, sest seda tahavad kõik – eraldatud maja, kuid piazza lähedal. Kui ma homme hommikul linna lähen, nagu mul kombeks on, kuulen tõenäoliselt kolme naise saabumisest; võib-olla on paar vahejuhtumit liikvele läinud autojuht Gianni suu läbi; samuti tsiteeritakse laialt Grazia arvamust, mis on kujunenud vahest kolme meili põhjal.

Enne magamaminekut joonistan raamatu esimesele leheküljele apelsinipuu lehe ja kirjutan „Uus Leht”.

See, mis peab järgnema, koguneb pikkamööda. Naiste lood liiguvad linnas ringi. Paljud jõuavad otse minuni. (Oi, kahtlemata mõtlen üht-teist ka välja.)

Isegi nüüd unustan aeg-ajalt Margareti-raamatu. (Vean teda alt.)

Tööpealkiri: „Margaret Merrill: Pagulane aknal”. Õhuke raamat, õigupoolest tribuut – töö, mille olen enda arvates sunnitud lõpule viima, sest viimaks läks meie käänuline sõprus nurja minu pärast. See häirib mind. Vaevab oleks palju öeldud, kuid seal see on: näriv lõpetamatuse tunne, nagu poleks ma jõudnud arsti vastuvõtule, kui pole juba ammu mammograafias käinud, nii et iga kord, kui lahti riietun, kujutlen röntgenipilti oma rindadest täis lubjastunud valgeid mõlke otsekui Kuu pind.

Leidku ta siin jälle ruumi hingamiseks.

MA MÕISTATAN TÄHTKUJUSID kaardistades ära omaenda loo. Soovida ju võib, soovida ju võiks.

KOLM AMEERIKLANNAT SAABUSID veidi enne 2015. aasta oktoobri esimest külma. Igaühe oma lugu algas kord-ammu-maal, kuid nende ühine lugu algas juhuslikult nagu enamik lugusid (ja mis siis, kui ma poleks Firenze lennujaamabussis Colin Davidsoni kõrvale istunud). Nagu kuulsin, olid nad tutvunud aprilli lõpus Ameerika Ühendriikides Põhja-Carolina osariigis Chapel Hillis.

Kui buss kümme aastat tagasi Firenze raudteejaama jõudis, aitas Colin mu muhklikku kotti tassida. Võõras tuleb linna – selline lugu. Meie teed ristusid. Miljonid aatomid parvlesid ja formeerusid õhus ümber. Mul on eriliselt terav lõhnataju (see pole alati eelis). Kui mees mu koti kõnniteeserval maha pani, tajusin läbi diislileha tema laimivee ja päikeses kuivanud linase riide lõhna, hõngu mingilt idülliliselt troopikasaarelt, mida ma polnud veel külastanud. Ma tahtsin oma näo vastu tema õlga suruda. Sa oled siin, mõtlesin. Ta naeratas ja mulle meenus mingi tsitaat: suurte huultega luuletaja. Me vaatasime teineteisele otsa, minu arust üllatunult. Ma olen tagasihoidlik, ma ei tee seda kunagi, aga otsekui välk selgest taevast ütlesin: „Mina olen Kit Raine. Kas teil on aega üks naps teha?”

MA MAALIN SUURE X-i järgmisele lehele ja kirjutan: Muutuja selles võrrandis. Mul pole aimugi, miks.

All on kõik pime. Ma panen aknaluugi haaki.

Benvenuti. Tere tulemast.