Читать книгу Naised päikesevalguses - Frances Mayes - Страница 7

COLINI VEISEKARBONAAD, TULI, oivaline Brunello meie varudest ja musti aknaid piitsutav ootamatu vihm – mis võiks parem olla? Mul on elus palju ilusaid elamusi olnud, kuid miski ei ületa lihtsat õnne, mida tunned sügisõhtul kodus olles, Bachi tšellokontsert vaikselt mängimas, paar peotäit kastaneid sütel küpsemas. On tohutu õnn, et istun siin ja kuulan Colinit, kes võrdleb talle meeldivate Mozarti ooperite versioone, räägib Walter Benjamini „Passaažide teosest”, kõige segasemast raamatust, mis on iial kirjutatud, ja sellest, et tema koortriidest pükste tasku on rebenenud. Peale selle hoiab ta meie klaasid pooleldi täis, ütleb tooste mitme puuduva sõbra terviseks ning näeb hubisevas valguses kummargile laskudes ja tuld segades soe ja kena välja.

Kui oma klaasi keerutan, heidavad leegid seinale hõõguvaid kuusirpe: läbipaistvaid ja kokku põrkavaid katkisi kuusid. Kuidas edasi minna? Mida peaksin jälgima, et saada aimu saatusest, mis ootab ees mind, neid kolme naist, kes on nüüd võib-olla avastanud Tito ämblikke täis veinikeldri ning avavad mõne tolmuse, kindlasti hapuks läinud Vino Nobile di Montepulciano? Mu vaimusilma ees terendab selgelt rituaal, mida sooritasid vanad egiptlased. Vaarao sündimise päeval hakkasid orjad talle hauakambrit ehitama. Kui mu hea paberiga märkmik täis saab, kui mu arvutifailid on märkmetest, sõnaloenditest ja küsimustest umbes, kas siis on need uustulnukad künkalt kadunud, kas Margaret saab viimaks rahu, kas mina lahkun või jään?

Ma olen enda arvates usaldusväärne jutustaja, aga ma pole selles kindel. Ma olen seda laadi kirjanik, kellele meeldib tegelda korraga kahe projektiga. Või kolmega. Mu luule on sporaadiline; ma ei sunni seda tagant. Selles olen ühel nõul Keatsiga, kelle arvates peavad luuletused tulema sinu juurde niisama loomulikult, nagu tärkavad lehed puul. Argisemalt öeldes on kirjutamine mulle nagu söögitegemine – kui olen köögis, tahan, et kõik pliidiplaadid hõõguksid. Ehkki see kõlab nii, nagu oleksin kirjanikuna leekides maja, olen kirjutanud vaid kolm luuleraamatut ja kaks lühiproosateost. Neist esimene käsitles Freya Starki, kes reisis 1920. aastatel Araabiasse ja Assüüriasse, kus polnud käinud ükski lääne naine. Ta oli suurepärane kirjanik. Teine raamat – lühibiograafia – keskendus Maud Gonne’ile. Mu kõigi aegade lemmikluuletaja Yeats armastas teda kirglikult ja andis tema näole mõne surematu joone. Kaks kõige veidramat on seotud toiduga. „Aukuspõsine, kui oleks joonud ta tuult / ja võtnud lihaks varjudemäsu.” Teises luuletuses eelistas Maud „liha juurde pöörast salatit”. Ta ise oli pöörane salat. Kord seksis ta oma kaheaastaselt surnud poja hauakambris. Ta lootis saada poja vaimuga ühendust uue lapse eostamiseks. (Ma suudan tema leinast peaaegu aru saada.) Ka kirjutamine on pöörane salat. Nagu ka pöörane põhiroog ja magustoit.

Mis annab mulle enesekindlust uue raamatu alustamiseks? Noh – ma sain oma kogu „Hetkekaardid” eest kaks tähtsat auhinda. George Clooney, kes mootorrattaga läbi mu omaks võetud San Rocco küla sõitis, äratas kohalikes palju suuremat tähelepanu kui minu kauged auhinnad. Toscanalased pole ühestki kuulsusest eriti huvitatud, isegi mitte Clooneyst, ehkki Valentino mundrites carabiniero’d eskortisid linnapea mu maja juurde ja andsid üle liiliakimbu. Ma käisin New Yorgis, Bostonis, D. C-s, läänerannikul. Kui uhke on kuulda kiitust ja lauakõnesid, kuid pärast seda tundus, et nende kahe raamitud aukirja tõttu ei juhtunud enam midagi, kui mitte arvestada mõne ülikooli kutset tulla külalislektorina loenguid pidama, ja miks oleksin ma pidanud seda tegema? Talv Ithakas, suvi Arizonas? Kaks sihtasutust andsid mulle kopsaka summa raha (igatahes luuletaja kohta kopsaka), millega vahetasin oma majas tänulikult välja septiku ja küttesüsteemi.

Öeldakse, et luule ei muuda midagi, aga tegelikult muudab see kõike. Elektriliin, keele jõud, täppi läinud kujund, see on mu kodu, mu esimene armastus ja see, mille puudusel inimesed hukkuvad. (Seda ütles keegi teine, aga kes?) Mulle oli au osutatud. Paljud luuletajad töötavad igavesti vaakumis. Ma soovin, et suudaksin uskuda: auhinnad olid ära teenitud, kuid kahtlustan sügavalt, et elamine Itaalias, kaugel tapvatest kirjanduslikest sõdadest, aitas sellele kaasa. Võib-olla olin mina ainus, kes oli kõigile vastuvõetav.

Kui mind üldse tuntakse, milles ma kahtlen, siis ilmselt mu Freya-raamatu „Purustatud piirid” tõttu. Tänu Margareti sidemetele ühe produtsendiga juhtus mõeldamatu ja minu lühikesest tribuudist mu kangelannale sai laia levikuga film. Te olete seda näinud, kindlasti olete, aga kes teab filmi taga olnud kirjaniku nime? Karske Freya poleks heaks kiitnud stsenaristi lisatud seksistseene Assüüria sõjapealikutega. Ma lohutasin end tõsiasjaga, et paljud uued lugejad leidsid tee Freya raamatute enesteni. Tema (ehkki surnud), Hollywood ja mina teenisime raha. Taas – mitte sellist raha nagu arvutitaibud või isegi mu kinnisvaraäris töötav nõbu, kuid mulle oli see õnnistus. Ma lõpetasin köögi remondi. Ülejäänu panin tallele.

Ka mu Maudi-raamat avas mulle tee laiemasse maailma. Ta lihtsalt kutsus endast kirjutama ja ma võtsin teda kuulda. Näitekirjanik Orla Kilgren lavastas mu „Coole’i metsluige” ja põimis mu tekstisse imehästi Yeatsi luuletusi. Viis aastat hiljem avaneb Dublinis ikka veel neli korda nädalas eesriie. Colin ja mina soetame tänu mitmetele lavastustele ja festivalidele palju sõpru ja jumal teab, et paljud näitlejad ja lavastajad on leidnud tee Toscanasse kurnavalt pikaks külaskäiguks.

Juhupagulane, nagu ma olen, Euroopasse armunud oma Floridalapsepõlvest alates, pole ma kunagi valinud Ameerika teemat, kindlasti isegi mitte viit sellist – naised, mina ja Margaret, kes on ameeriklanna vaid sünni poolest, pealekauba Washingtonist Columbia ringkonnast.

Ma lendan kultuurimälul, vaistul, vahatiibadel, kui vaja.