Читать книгу Karulinn - Fredrik Backman - Страница 2

Fredrik Backman
Karulinn

Originaali tiitel:

Fredrik Backman

Björnstad

Månpocket

2016

Copyright © Fredrik Backman 2016

Published by agreement with Salomonsson Agency

© Tõlge eesti keelde. Kadi-Riin Haasma, 2021

Toimetanud ja korrektuuri lugenud Ene Mäe

ISBN 978-9985-3-5225-0

e-ISBN 9789985352816

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2021

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak

Trükikoda OÜ Greif

Minu vanaemale Saga Backmanile, kes õpetas mind sporti armastama. Kui vaikne mu elu muidu oleks. Loodan, et taevariigi suures baaris pakutakse korralikke dry martini’sid ja et suurelt ekraanilt näidatakse vahetpidamata Wimbledoni. Ma igatsen su järele.

Ja Neda Shafti-Backmanile, minu kõige toredamale nutikamale ulakamale parimale sõbrale. Kes tõstab mind kõrgemale, kui mul seda vaja on, ja hoiab mind maa peal, kui ma olen selle ära teeninud. Asheghetam.

1. peatükk

Ühel märtsi lõpu hilisõhtul võttis üks teismeline kaheraudse haavlipüssi, läks otsejoones metsa, surus relvasuu vastu ühe inimese laupa ja vajutas päästikule.

Need lood räägivad sellest, kuidas me nii kaugele jõudsime.

2. peatükk

Kolks-kolks-kolks-kolks-kolks.

On märtsi algus ja Karulinnas pole veel mitte midagi juhtunud. On reede ja kõik lihtsalt ootavad. Homme mängib Karulinna hokiklubi noortetiim riigi kõige tugevama noortesarja poolfinaalis. On see siis nii tähtis? Muidugi ei ole. Kui tegu poleks Karulinnaga.

Kolks. Kolks. Kolks-kolks-kolks.

Linn ärkab varakult nagu iga päev, väikesed kohad peavad andma endale edumaa, et end maailmas tõestada. Autoderivi tehase juures parklas on juba lume all, inimesed seisavad poolavatud silmade ja poolsuletud teadvusega vaiksetes järjekordades, et elektroonilised sissepääsukiibid saaksid kinnitada kontrollkellale nende eksistentsi. Nad trambivad lörtsi saabaste küljest maha, pilk autopiloodil ja hääl automaatvastajal, oodates, et eelistatud erguti, kofeiin või nikotiin või suhkur, hakkab oma tööd tegema ja paneb keha vähemalt mõnevõrra funktsioneerima kuni esimese kohvipausini.

Maanteel lahkuvad mujal tööl käijad suuremate linnade suunas, metsa taha, labakud lajatavad vastu autosalongi küttevõresid ja vandesõnad on sellist mõõtu, mida tohib kuuldavale tuua ainult siis, kui oled juua täis, suremas või istud varahommikul liiga külmas Peugeot’s.

Kui nad vaikselt on, kuulevad nad ka sinna ära: kolks-kolks-kolks. Kolks. Kolks.

Maya ärkab oma toas, seinu kaunistavad vaheldumisi pliiatsijoonistused ja piletid kaugetes linnades toimunud kontsertidelt, kus ta käinud on, neid pole sugugi nii palju, kui ta oleks soovinud, neid on märksa rohkem, kui ta vanemad oleksid tegelikult lubanud. Ta on pidžaamas, pikali voodis, ja mängib kitarri. Selle juures meeldib talle kõik. Pilli raskus tema keha vastas, kuidas puit vastab, kui tema sõrmeotsad seda tonksavad, keeled, mis lõikavad valusalt nahka, enne kui see on jõudnud õieti üles ärgata. Lihtsad helid, pehme meloodiakäik, tema jaoks on see tõeline õndsus. Ta on viisteist aastat vana ja jõudnud mitu korda armastada, aga kitarr jääb alati tema esimeseks armastuseks. See on aidanud tal taluda elu selles linnas, välja kannatada keset metsa asuva hokiklubi spordijuhi tütre rolli.

Ta vihkab hokit, kuid mõistab oma isa armastust, sport on lihtsalt teistsugune instrument kui tema oma. Ema sosistab aeg-ajalt tütrele kõrva: „Ära kunagi usalda inimesi, kelle elus pole midagi, mida nad ennastunustavalt ei armasta.” Ema armastab üht meest, kes armastab üht kohta, mis armastab üht spordiala. See siin on hokilinn ja selle kohta võiks nii mõndagi öelda, kuid usaldusväärsed nad on. Kui siin elad, siis tead, mida oodata. Päevast päeva.

Kolks.

Karulinn ei asu millegi lähedal, isegi kaardil näeb koht ebaloomulik välja. „Nagu oleks mingi purjus hiiglane üritanud oma nime lumme kusta,” ütleksid mõned. „Nagu loodus ja inimesed võitleksid eluruumi nimel,” väidaksid ehk pisut mõistlikumad vastu. Linn kaotab, igal juhul, siin pole ammu midagi võidetud. Töökohti on vähem, nii et igal aastal jääb ka inimesi vähemaks, mets ahmib endasse ühe või kaks hüljatud maja hooaja kohta. Tol ajal, kui oli veel millegagi hoobelda, paigaldas vald sissesõidu juurde sildi, millel oli üks toona nii moodsatest lööklausetest: „Tere tulemast Karulinna – meie tahame natuke rohkem!” Tuulel ja lumel kulus paar aastat, et ära nühkida sõna „rohkem”. Vahel tundub kogu asula pigem filosoofilise eksperimendina: kui metsas langeb üks linn, aga keegi seda ei kuule, omab see siis üldse tähtsust?

Sellele küsimusele vastamiseks oleks vaja minna paarsada meetrit järve poole. Kuigi tähelepanuväärne see asi välja ei näe, aga tegu on jäähalliga. Selle ehitasid neli põlve tagasi tehasetöölised, mehed, kes töötasid kuus päeva nädalas ja kellel oli vaja seitsmendaks midagi, mida oodata. See pärandus edasi, kogu armastus, mida see linn üldse suudab üles sulatada, pannakse justkui ikka veel sellesse mängu: jää ja poort, punased ja sinised jooned, hokikepid ja litter ja iga väikseim kui tahte ja jõu gramm noortes kehades, mis suunduvad litrit taga ajades jääareeni nurkadesse. Tribüünid on igal nädalavahetusel täis, aastast aastasse, olgugi et klubi saavutused on kokku kuivanud, nii nagu linna majanduslik olukordki. Võib-olla tribüünid on täis just nimelt sel põhjusel, sest kõik loodavad, et kui klubil hakkab taas ülesmäge minema, tuleb ka kõik ülejäänu inertsist kaasa.

See on põhjus, miks seda sorti kohad peavad kogu oma tulevikulootuse panema noortele, sest nemad on ainsad, kes ei mäleta, et vanasti oli kõik parem. See võib olla õnnistus. Niisiis ehitavad nad oma noortemeeskonda nii, nagu eelmised põlved ehitasid oma asulat: rüga tööd teha, võta saatuselt hoobid vastu, ära virise, pea lõuad ja näita nendele kuradi suurlinna omadele, kust me tuleme.

Siinkandis pole kuigi palju vaatamisväärset. Kuid kõik, kes on siin käinud, teavad, et tegu on hokilinnaga.

Kolks.

Amat saab varsti kuusteist. Tema tuba on nii väike, et kui see oleks osa suure linna kalli linnaosa suurest korterist, ei läheks see garderoobinagi arvesse. Tapeeti varjavad üleni NHL-i mängijate plakatid, on ainult kaks erandit: üks on tema enda pilt seitsmeaastasena, liiga suured kindad käes ja kiiver silmile vajunud, jääl olevatest poistest kõige väiksem. Teine on valge paberileht, kuhu ta ema on kirjutanud osad ühest palvest. Kui Amat oli just sündinud, hoidis ema teda oma rinnal teispool maakera ühe väikese haigla kitsukeses voodis, ainult nemad kaks olid maailmas olemas. Siis sosistas üks põetaja emale selle palve kõrva, räägitakse, et ema Teresa olevat kirjutanud selle oma magamisaseme kohale seinale, põetaja lootis, et see annab üksikule naisele jõudu ja lootust. Juba pea kuusteist aastat hiljem ripub see paber ikka veel tema poja seinal, sõnad on natuke segamini, aga ema kirjutas need üles nii, nagu talle meelde jäi:

„Seda, kes on aus, võivad teised petta. Ole ikkagi aus.

Seda, kes on sõbralik, võivad teised taga rääkida. Ole ikkagi sõbralik.

Kõik hea, mis sa täna teed, võivad teised homme unustada. Tee ikkagi head.”

Amati uisud on kohe voodi ääres, igal ööl. „Pidi su emal ikka raske sünnitus olema, kui sul need kohe jalas olid,” muigab jäähalli vana valvur ikka. Ta on pakkunud poisile, et hoidku neid klubi varustuseruumi kapis, kuid poisile meeldib neid sinna ja tagasi tassida. Nende lähedal olla.

Ta on alati igas meeskonnas kõige lühem olnud, tal pole kunagi olnud selliseid lihaseid nagu teistel mängijatel, tal pole iial olnud nii tugevat lööki. Kuid keegi siit linnast ei saa teda kätte. Mitte keegi üheski meeskonnas, keda ta on kunagi kohanud, pole olnud sama kiire. Ta ei oska seda selgitada, kuid oletab, et see on midagi samasugust kui siis, kui mõned inimesed näevad viiulit vaadates ainult lauajuppe ja kruvisid, teised aga muusikat. Uisud pole tema kehale kunagi võõrad tundunud, vastupidi, hoopis siis, kui ta jalad tavalistesse jalanõudesse pistab, on tunne nagu meremehel, kes üle pika aja maale saab.

Viimased read, mis ema on tema seina peale paberile kirjutanud, kõlavad nii:

„Kõike, mida sa ehitad, võivad teised hävitada. Ehita ikkagi. Sest lõpuks on kõik sinu ja Jumala vahel, iial pole asi olnud sinus ja teistes.”

Otse selle alla on algklassilapse otsusekindla käekirja ja punase kriidiga kirjutatud nii:

„TEISET ÜTLEVAT ET MA OLEN LIIKA VÄIKE ET MÄNKIDA. AKKA IKKA SUUREKS MÄNKIAKS!”

Kolks.

Ükskord oli Karulinna Hoki esindusmeeskond riigi kõige parema sarja number üks, see oli rohkem kui kaks aastakümmet ja kolm divisjoni tagasi, kuid homme saab Karulinn taas kõige parematest mõõtu võtta. Nii et kui tähtis üks juunioride mäng ikka on? Kui palju võib ühele linnale korda minna mõne teismelise poolfinaal noortesarjas? Mitte eriti, loomulikult. Kui tegu poleks just selle kohaga kaardil.

Paarsada meetrit linnasiltidest lõunas algab piirkond, mida nimetatakse lihtsalt Mäeks. Selle moodustavad uhked majad, millel on järvevaade. Siinsed naabrid on toidupoe omanikud või tehasejuhid, või siis on neil mõni parem töö suuremates linnades, kus kolleegid küsivad pidude ajal suuril silmil: „Karulinn? Kas nii kaugel metsas on võimalik elada?” Muidugi vastatakse midagi jahipidamise ja kalapüügi kohta, loodusläheduse kohta, kuid tegelikult mõtlevad nüüdsel ajal peaaegu kõik, kas see on tõesti võimalik. Siin elada, edasi. Kas on veel midagi alles peale kinnisvara väärtuse, mis langeb käsikäes temperatuuriga.

Seejärel ärkavad nad KOLKSU peale. Ja siis nad naeratavad.