Читать книгу Karulinn - Fredrik Backman - Страница 6

Sune rinnakorv tõuseb ja kerkib raskete õlgade all, kui ta hakkab jäähalli sissepääsu poole astuma. Esimest korda elus tunneb ta end oma õiges vanuses, keha liigub laperdades, otsekui oleks keegi tõmmanud kotitäiele meduusidele dressid selga. Aga kui ta ukse avab, langeb ta peale ometi suur rahu, täpselt nagu iga päev. See on ainus koht maailmas, mida ta tõepoolest mõistab. Niisiis üritab ta mõelda sellele, mida see talle andnud on, mitte sellele, mida nad tahavad temalt ära võtta. Terve elu spordi teenistuses, seda on rohkem, kui enamik võib öelda. Teda on õnnistatud mõne maagilise hetkega ja ta on näinud pealt kahe tõelise talendi sündi.

Sellest viimasest asjast ei hakka suurlinnade lõhvardid iial aru saama, sellest, mis tunne on leida tõeliselt suur talent väga väikesest hokiklubist. Otsekui näeks õitsvat kirsipuud keset külmunud aeda. Sa võid oodata aastaid, terve elu, võib-olla mitugi, ja ikkagi oleks suur ime, kui sa seda üksainuski kord näeksid. Kaks peaks olema ilmvõimatu. Igal pool mujal, aga mitte siin.

Esimene kord oli Peter Andersson. Sellest on nüüd rohkem kui nelikümmend aastat möödas. Sune, toona verivärske esindusmeeskonna treener, märkas teda uisukoolis. Kõhetu väike kutt, teise ringi kindad, joodikust isa ja sinikad, mida märkasid kõik, aga mille kohta keegi ei küsinud. Hoki märkas teda, kui keegi teine ei märganud. Muutis ta elu uskumatu jõuga. Ühel päeval sai kutt täiskasvanuks ning tõstis mahakantud ja pankroti veerel klubi riigis paremuselt teiseks, seejärel tõstis ta iseend NHL-i, läbides võimatu teekonna metsast tähtede juurde. Enne kui saatus traagilisel moel temalt kõik ära krahmas.

Sune oli see, kes talle ja Mirale tookord pärast matust Kanadasse helistas ja ütles, et Karulinnal on vaja spordijuhti. Et siin on üks klubi ja üks linn, mis vajavad päästmist. Ja Peteril oli vaja võimalust midagi päästa. Nii nad koju kolisidki, see perekond Andersson.

Teine kord oli üle kümne aasta tagasi. Sune ja Peter irdusid metsas otsimisahelikust, sest Sune taipas, et nad otsivad hokimängijat, samal ajal kui kõik teised arvasid, et nad otsivad üht tavalist poissi. Nad leidsid Kevini koidikul järve pealt, põsed külmunud ja silmis karupilk. Peter kandis seitsmeaastase koju. Sune kõndis vaikides kõrval ja hingas sügavalt läbi nina. Südatalvel oli linnas jälle kirsipuude lõhna tunda.

Kui üks vaikse moega kahekümne kahe aastane esindusmeeskonna mängija andis samal aastal alla visalt kimbutavatele vigastustele ja puudulikele oskustele, oli Sune see, kes ta parklas kinni pidas. Seal, kus kõik teised nägid ebaõnnestunud mängijat, nägi tema briljantset treeneriainest. Kahekümne kahe aastase nimi oli David, ta seisis ebalevalt Sune ees ja sosistas „ma ei ole hea treener”, aga Sune andis talle vile ja ütles: „Neist, kes end ise heaks treeneriks peavad, ei saa kunagi häid treenereid.” Davidi esimene meeskond oli rühm seitsmeaastaseid, üks mängijatest oli Kevin. David käskis neil võita. Ja nad võitsid. Ikka ja jälle.

Nüüd on Kevin seitseteist, David on noortetreener ja järgmisel hooajal on mõlemad esindusmeeskonnas. Koos Peteriga on nad edu kolmainsus: käed jääl, süda väljaku kõrval, aju kontoris. Sune enda avastustest saab tema häving. Peter laseb ta lahti, David võtab ta töö üle ja Kevin tõestab kõikidele, et see oli õige otsus.

Vana mees nägi tulevikku. Nüüd on see temast mööda läinud. Ta avab jäähalli ukse, laseb kõikidel selle helidel välja tungida.

Miks sport talle korda läheb? Sest ilma selleta hakkab tema elus valitsema vaikus.

Mispärast? Amatile pole seda küsimust iial esitatud. Hoki teeb haiget, nõuab ebainimlikke ohverdusi, füüsiliselt ja psüühiliselt ja hingeliselt. See murrab jalgu ja rebib puruks kõõluseid ja sunnib teda enne koitu voodist välja. See röövib kogu aja, neelab kogu jõu. Nii et mispärast? Sest ükskord väiksena kuulis ta, et„pole olemas endisi hokimängijaid”, ja ta saab täpselt aru, mida see tähendab. See oli uisukoolis, Amat oli viieaastane, esindusmeeskonna treener tuli jääle lastega rääkima. Sune oli juba siis vana paks mees, aga ta vaatas Amatile otse silma, kui ütles: „Mõnel teist on sünnipärane anne, mõnel mitte. Mõned said tasuta kaasa kõik, teised mitte midagi. Aga pidage meeles, et niipea kui te jääl seisate, olete võrdsed. Ja ühte asja peate teadma: tahtmine alistab alati taseme.”

Lapsel on lihtne millessegi armuda, kui talle öeldakse, et piisava tahtmise korral võib ta selles kõige paremaks saada, ja keegi ei tahtnud seda Amatist rohkem. Hokist sai tema ja ta ema jaoks tee kogukonda sisse. Ta kavatseb teha sellest veel enamatki, ta kavatseb teha sellest ka tee välja.

Iga tema ihuliige valutab, iga rakk anub, et ta pikali heidaks. Aga ta pöörab end ringi, pilgutab higi silmast, hoiab keppi kõvemini, toetab uisud jäässe. Nii kiiresti kui võimalik, nii kõvasti kui saab. Uuesti. Uuesti. Uuesti.

Kõik jõuab ükskord sellisesse ikka, kus see meid enam ei üllata. See käib inimeste, aga veelgi rohkem hoki kohta. Briljantsed ajud on pühendanud sellele mängule terve oma elu, kõik teooriad on lahutatud molekulideks, üks juhend on paksem kui teine. Enamikul päevadest võib kõikidele tunduda, et unikaalseid mõtteid pole enam olemas, et kõike on juba kord mõelnud, öelnud ja kirjutanud mõni treener, üks enesekindlam kui teine. Teist sorti päevad on haruldased, need üksikud korrad, kui jää veel ilmutab sellist, mida ei saa kirjeldada. Seda, mis üllatab. Seda, mis muudab kõike. Sa ei saa selleks valmistuda ja kui sa tahad sellele spordile pühenduda, pead lihtsalt uskuma, et tunned selle ära, kui seda näed.

Valvur astub tribüüni poole, et vanasse piirdesse uued kruvid keerata. Ta näeb Sunet välisust avamas ja üllatub, sest Sune ei tule kunagi nii vara siia.

„Täna tuled küll koos kuke ja koiduga,” kõhistab valvur naerda.

„Enne lõpuvilet peab kõige rängemalt tööd rabama,” naeratab Sune väsinult.

Valvur naeratab nukralt. Nagu öeldud, on Sune vallandamine linnakese kõige halvemini hoitud saladus. Vana mees on teel tribüüni poole, et minna üles oma kontorisse, kui ta äkki peatub. Valvur tõstab kulmu, Sune noogutab poisi poole jääl. Ta kissitab silmi, nägemine pole enam päris see mis varem.

„Kes see seal on?”

„Amat. Üks poistemeeskonna viieteistaastastest.”

„Mis ta siin nii vara hommikul teeb?”

„Ta käib igal hommikul.”

Poiss on oma kindad, mütsi ja jope joonte vahele märkidena maha pannud. Ta uisutab kõigest väest, kuni jõuab nendeni, vahetab suunda, kaotamata silmanähtavalt kiirust, peatub järsult ja plahvatab. Litter ei lahku kepist hetkekski. Edasi ja tagasi. Viis korda. Kümme korda. Intensiivsust kaotamata. Siis löök. Litter võrku täpselt samasse kohta iga sõidu lõpus. Uuesti. Uuesti.

„Iga hommik? Kas see on karistus millegi eest või?” pomiseb Sune.

Valvur naerab.

„Ta lihtsalt armastab hokit. On sul veel meeles, mis tunne see oli, vana?”

Sune ei vasta, mühatab ainult midagi oma kella vaadates ja hakkab trepist üles minema. On juba peaaegu ülemise istmerea juures, kui peatub uuesti. Ta proovib edasi ronida, aga süda ei kuula sõna.

Ta nägi Amatti uisukoolis, ta näeb seal kõiki neid poisse, kuid toona polnud pilt sama selge. Hoki on sport, mis kiidab kordamist. Sama harjutus, sama liigutus, kuni reaktsioonist saab seljaajju kõrvetatud instinkt. Litter mitte ainult ei libise, vaid ka hüppab, nii et kiirendus on olulisem kui maksimumkiirus, silma ja käe koordinatsioon on olulisem kui jõud. Jää hindab sind sinu võime järgi vahetada suunda ja mõtet kiiremini kui kõik teised, see eristab suured ülejäänutest.

Neid on kaduvvähe, neid päevi, kui see mäng meid ikka veel üllatab. Kui see juhtub, pole meid ette hoiatatud, peame lihtsalt uskuma, et tunneme selle ära. Nii et kui uisukaare kaja mööda tribüüni ülespoole põrkab, jääb Sune seisma, kõhkleb ühe hingetõmbe jagu, enne kui heidab viimase pilgu üle õla. Ta näeb viieteistaastast ümber pööramas, hokikepp pehmelt käes, ja hoogu võtmas ning välgukiirul taas minema tuiskamas, ning Sune jääb seda mäletama kui üht oma elu tõeliselt õndsatest hetkedest: kui ta näeb, et võimatu juhtub Karulinnas kolmandat korda.

Valvur tõstab pea piirdekruvide juurest ja märkab, kuidas vana treener vajub ühele tribüüni kõige kõrgema rea toolile. Algul näib, nagu oleks ta raskelt haige. Seejärel mõistab valvur, et selline mulje jääb seetõttu, et ta pole seda vana meest veel iial naermas näinud.

Sune hingab pisarsilmil läbi nina ja terve jäähall on tulvil kirsipuude lõhna.

Miks sport korda läheb?

Sest see räägib lugusid.