Читать книгу Karulinn - Fredrik Backman - Страница 3

3. peatükk

Rohkem kui kümne aastaga on ümberkaudsed naabrid harjunud perekond Erdahli aiast kostvate helidega: kolks-kolks-kolks-kolks. Ja seejärel väike paus, kuni Kevin litrid kokku korjab. Seejärel kolks-kolks-kolks-kolks-kolks. Ta oli kaks ja pool, kui esimest korda uisud alla sai, kolmesena sai ta esimese hokikepi, neljasena oli viiestest peajagu üle, viiesena oli ta seitsmeaastastest parem. Sel talvel, kui ta seitse sai, külmus ta nägi nii hullusti ära, et kui talle väga lähedal seista, on sarnaluul ikka veel väikesed valged laigud näha. Ta oli mänginud pärastlõunal oma esimese tõelise sarjamängu ja viimastel sekunditel lõi ta vabast väravast mööda. Karulinna lastemeeskond võitis 12 –0, Kevin lõi kõik väravad, aga ta oli ahastuses. Õhtul hilja avastasid ta vanemad, et teda polegi voodis, keset ööd kõndis pool linna ahelikus mööda metsa. Peitus pole Karulinnas mingi mäng, väike laps ei pea üldse kaugele minema, enne kui pimedus ta endasse neelab, väike keha külmub kolmekümne miinuskraadi juures kiiresti. Alles koidikul avastas keegi, et poiss polegi puude vahel, vaid keset järvejääd. Ta oli vedanud sinna värava ja viis litrit ning kõik taskulambid, mis ta vähegi leidis, ja lõi muudkui sama nurga alt, kust oli mängu viimase löögi mööda löönud.

Ta nuttis raevukalt, kui nad ta koju tassisid. Valged plekid ei kadunud kunagi. Ta oli seitsmene ja kõik teadsid juba siis, et tema sees on karu. Seda pole võimalik tagasi hoida.

Tema vanemad lasid oma aeda ehitada väikese liuvälja, poiss rookis ise sealt igal hommikul lund ja igal suvel kaevasid naabrid oma peenardest litrisurnuaedu välja. Siinsest lillemullast leiab vulkaniseeritud kummi veel mitme inimpõlve jooksul.

Aastast aastasse on nad kuulnud, kuidas poisi keha kasvab, kolksud on muutunud üha tugevamaks ja üha kiiremaks. Ta on nüüd seitseteist ja see linn pole näinud temasuguse andega hokimängijat sellest saadik, kui enne tema sündi jõuti välja kõige kõrgemasse liigasse. Tal on füüsis, käed, pea ja süda. Ennekõike on tal pilk, see, mida tema jääl näeb, paistab toimuvat aeglasemalt kui kõikide teiste pilguga vaadates. Hokis on võimalik nii mõndagi treenida, aga mitte seda, pilk on kas kaasasündinud või seda pole. „Kevin? Tema on päris,” on klubi spordijuhil Peter Anderssonil kombeks öelda, ja tema peaks teadma: kui Karulinnas viimati keegi nii hea oli, siis oli see spordijuht ise, ning tema jõudis välja Kanadasse ja NHL-i, võttis mõõtu maailma parimatest.

Kevin teab, mida on vaja, kõik on talle seda rääkinud sellest ajast peale, kui ta esimest korda uiskudel seisis. Ainult kõike. Vaja on ainult temast kõike. Niisiis, igal varahommikul, kui ta klassikaaslased veel sooja teki all sügavalt magavad, teeb ta metsajooksu ja seejärel seisab siin, kolks-kolks-kolks-kolks-kolks. Korjab litrid kokku. Kolks-kolks-kolks-kolks-kolks. Korjab litrid kokku. Noortemeeskonna treening igal pärastlõunal ja põhimeeskonna treening igal õhtul, seejärel jõusaal, siis uus metsaring ja lõpetuseks tunnike siin, kodumaja katusele paigaldatud prožektorite valgusvihus.

Kolks-kolks-kolks-kolks-kolks. Ainult seda see sport sinult nõuabki. Ainult kõike, mis sul on.

Kevin on saanud kõik võimalikud pakkumised minna üle suuremasse klubisse, käia suuremas linnas hokigümnaasiumis, kuid on need kõik kindlalt ära öelnud. Ta on Karulinna poiss, tema isa on Karulinna mees, mujal ei pruugi see midagi tähendada, aga siin tähendab see midagi.

Nii et kui oluline võib olla noorteliiga poolfinaal? Ainult nii oluline, et riigi parim noortemeeskond tuletaks ülejäänud riigile taas meelde selle koha olemasolu. Ainult nii oluline, et kohalikud poliitikud paigutaksid ehk raha hokigümnaasiumi rajamiseks siiasamasse, mitte Härjalasse, nii et selle maanurga kõige andekamad tahaksid kolida Karulinna, mitte suurlinnadesse. Nii oluline, et päris oma kasvandikest koosnev esindusmeeskond jõuaks taas kõige kõrgemasse liigasse, meelitaks taas siia suured sponsorid, paneks valla ehitama uut jäähalli ja selleni viivaid suuremaid teid, võib-olla isegi seda konverentsikeskust ja ostukeskust, millest on aastaid jahutud, nii et saaks käivitada uusi ettevõtteid ja luua rohkem töökohti, nii et elanikud hakkaksid mõtlema, kas äkki hoopis remontida oma kortereid, selle asemel et need maha müüa. See oleks oluline ainult majanduse seisukohast. Uhkuse seisukohast. Ellujäämise seisukohast.

See on ainult nii oluline, et ühes eramaja aias on seisnud seitsmeteistaastane sestsaadik, kui ta põsed kümme aastat tagasi öösel ära külmusid, ja löönud muudkui üksteise järel litreid, kandes oma õlgadel tervet linna.

See tähendab ainult kõike.

Org asub Karulinna teises otsas, teesiltidest põhja pool. Karulinna keskosa koosneb ridamajadest ja väikestest eramajadest, mis kuuluvad langevas joones keskklassile, kuid Orus on ainult kortermajad, mis on ehitatud Mäest nii kaugele, kui oli vähegi võimalik. Alguses oli see muidugi kõigest fantaasiavaene geograafiline hüüdnimi: Org asub ülejäänud linnast madalamal, maapind laskub seal vana kruusakarjääri poole, Mägi asub järve kohal kõrgendikul. Kuid kui inimeste varanduslik seis õige pea samamoodi jaotus, jäid nimed rahvasuus kestma, kuni neist said samavõrra klassikuuluvuse kui linnaosade tähistajad. Isegi maailma kõige väiksemates kohtades omandavad lapsed aegsasti, et on olemas erinev sotsiaalne reaalsus, ja siin on kõik väga lihtne: mida kaugemal Orust, seda parem sulle on.

Fatima elab kahetoalises korteris, peaaegu nii sügaval Orus kui üldse võimalik. Ta tõmbab oma poja leebet vägivalda rakendades voodist üles, poiss võtab oma uisud kaasa. Bussis on nad kahekesi, ei räägi midagi, Amat on viimistlenud täiuseni süsteemi, kuidas transportida oma keha, pidamata selleks oma peas üles ärkama. „Muumia,” ütleb Fatima talle armastavalt. Jäähalli kohale jõudnud, paneb Fatima selga oma koristajakostüümi ning poiss läheb otsib valvuri üles. Algul üritab ta aidata emal tribüünidelt prahti korjata, kuni ema riidlema hakkab ja ta ära ajab. Poiss muretseb ema selja pärast, ema muretseb selle pärast, et teised lapsed näevad poissi koos temaga ja hakkavad narrima. Nii palju kui Amat mäletab, on nad olnud kogu aeg kahekesi. Kui ta väike oli, korjas ta kuu lõpus siit tribüünidelt tühje purke, vahel teeb ta seda nüüdki.

Ta aitab valvurit igal hommikul, keerab uksed lukust lahti ja kontrollib lampe, pakib litreid ja sõidab jäämasinaga, seab halli päevaks valmis. Kõigepealt tulevad iluuisutajad, kõige ebamugavamatel aegadel. Seejärel kõik hokitiimid, üksteise järel ja paremuse järjekorras kuni kõige paremate aegadeni, mis on mõeldud noortemeeskonnale ja põhimeeskonnale. Noortemeeskonnale, mis on nüüd nii hea, et juba peaaegu hierarhia tipus.

Amat ei kuulu veel sinna, ta on alles viisteist, aga võib-olla järgmisel hooajal. Kui ta teeb kõik, mis vaja. Ühel päeval viib ta ema siit ära, ta on selles veendunud, ühel päeval ta enam ei liida ega lahuta oma peas kogu aeg sissetulekuid ja arveid. See on üks selge erinevus ühtede laste ja selliste laste vahel, kes elavad kodudes, kus raha võib otsa lõppeda, ja erinev on ka vanus, millal lapsed seda mõistavad.

Amat teab, et tema valikuvõimalused on piiratud, niisiis on ta plaan lihtne: siit noortetiimi, sealt põhitiimi, sealt profimeeskonda. Kui esimene palk on kontol, võtab ta emalt koristuskäru ega luba tal seda enam iial näha, annab ema valutavatele sõrmedele puhkust ja haigele seljale pikki väljamagamis-hommikuid. Ta ei taha mingeid uhkeid vidinaid. Ta tahab kasvõi kordki õhtul niimoodi voodisse heita, et ei pea arvutama.

Valvur koputab Amatile õlale, kui ta töö tehtud on, ulatab talle uisud. Amat tõmbab nöörid kinni, võtab kepi kätte, sõidab tühjale jääle. Selline on siin tema kokkulepe, tema aitab valvurit raskete asjade tõstmise ja jukerdavate poordiustega, mida nähes reuma otsekohe ägeneb, ning kui Amat ise jää pärast üle loputab, saab ta tunnikese üksi jääl olla, enne kui iluuisutajad trenni alustavad. Need on parimad kuuskümmend minutit Amati päevast, iga päev.

Ta surub kõrvaklapid kõrva, helitugevuse põhja, seejärel täiskiirus sisse. Üle jää, nii kõvasti vastu teise otsa poorti, et kiiver lööb vastu pleksiklaasi. Täiskiirusel tagasi. Uuesti. Uuesti. Uuesti.

Fatima tõstab korraks pilgu koristuskärult, lubab endal hetkeks vaadelda poega seal jää peal. Valvur püüab ta pilgu ja Fatima moodustab huultega sõna„aitäh”. Valvur üksnes noogutab, varjates naeratust. Fatima mäletab, kui imelik see talle oli tundunud, kui klubi treenerid talle esimest korda rääkisid, et Amatil on erakordne anne. Ta mõistis toona siinset keelt veel väga vähe, see, et Amat oskas uisutada peaaegu enne käimaõppimist, oli tema jaoks jumalik müsteerium. Kõik need aastad on möödunud ja ta pole ikka veel harjunud Karulinna külmaga, kuid ta on õppinud armastama linna sellisena, nagu see on. Ja mitte kunagi ei leia ta elus midagi kummalisemat kui see, et poiss, kelle ta tõi ilmale kohas, mis pole iial näinud lund, on sündinud tegelema jäise spordialaga.

*

Ühes väiksematest eramajadest linna keskel astub Karulinna Hoki spordijuht Peter Andersson duši alt hingeldades välja, silmad punased. Ta pole peaaegu maganudki ja vesi ei suutnud pinget maha uhta. Ta on kaks korda oksendanud. Ta kuuleb, kuidas Mira vannitoa kõrval esikus lapsi üles ajama läheb, ning teab täpselt, mida naine ütleb: „Issand jumal, Peter, sa oled üle neljakümne, kui klubi spordijuht on noortemängu eel närvilisem kui noored ise, siis tasuks ehk võtta üks validool ja üks drink ja korraks maha tulla?” Perekond Andersson on elanud siin üle kümne aasta, sestsaadik, kui nad Kanadast koju tagasi kolisid, aga Peteril pole siiani päriselt õnnestunud oma naisele selgeks teha, mida hoki Karulinnale tähendab. „No päriselt! Kas sa siis ise ei tunne, et teie, täiskasvanud mehed, olete väheke liiga elevil?” on Mira küsinud terve selle hooaja. „Juuniorid on seitseteist! Peaaegu lapsed alles!”

Esimestel kordadel oli ta vait. Kuid ühel õhtul hilja ütles ta tõe välja: „Ma tean, Mira, et see on ainult mäng. Ma tean. Aga me oleme linnas keset metsa. Meil pole turismi, kaevandust, kõrgtehnoloogilist tööstust. Meil on pimedus, pakane ja tööpuudus. Kui me suudame selle linna taas elevile ajada, ükskõik mille pärast, siis oleme õnnega koos. Ma tean, et sa pole siit pärit, kallis, see pole sinu linn, aga vaata ringi: töökohad kaovad. Vald tõmbab tegevust kokku. Siin elab karm rahvas, meie sees on karu, aga me oleme nüüd mitu pauku järjest saanud. See linn peab saama ka võita. Me peame saama tunda, üksainuski kord, et me oleme kõige paremad. Ma tean, et see on ainult mäng. See pole ainult … ainult see. Alati ei ole.”

Mira suudles teda siis kõvasti laubale, hoidis teda enda vastas, naeratas ja sosistas talle õrnalt kõrva: „Loll oled.” Seda ta on muidugi, ta teab seda ise ka.

Peter läheb vannitoast välja, koputab oma viieteistaastase tütre uksele, kuni kuuleb kitarri vastamas. Tütar armastab muusikariistu, mitte sporti. On päevi, mil Peter kurvastab selle üle, kuid paljudel teistel päevadel on tal tütre üle hea meel.

Maya on ikka veel voodis, mängib valjemini, kui koputus kõlab, kuuleb oma vanemaid ukse taga. Ema, kellel on kaks kõrgharidust ja kes suudab terve seaduseraamatu peast ette lugeda, kuid ei suuda ära õppida, mis asi on läbivise või tsooniviga, isegi kui ta kohtu alla antaks. Isa, kes suudaks detailselt ära selgitada kõik hokistrateegiad, kuid kes ei suuda vaadata telesarja, kus on üle kolme tegelase, ilma et peaks iga viie minuti tagant pahvatama: „Mis nüüd toimub? Kes see veel on? Mis mõttes tasa, miks ma tasa pean olema? Nüüd ma ei kuulnud, mida nad ütlesid … kas me võiks tagasi kerida?”

Maya nii naerab kui ka ohkab selle peale. Eriti kärsitult ihatakse kodunt ära kolida just viieteistaastasena. Nagu Maya emal on kombeks öelda, kui külm ja pimedus kõige jõulisemalt ta kannatuse proovile panevad ning kui ta on joonud kolm-neli klaasi veini: „Siin linnas ei saa elada, Maya, siin saab ainult ellu jääda.”

Keegi neist ei aima, kui tõsi see on.