Читать книгу Karulinn - Fredrik Backman - Страница 5

Miks peaks sport korda minema?

Sõltub võib-olla sellest, kes sa oled. Ja kus.

Keegi ei tea täpselt, kui vana Sune on, tema on seda sorti mees, kes paistab olevat olnud seitsekümmend vähemalt kakskümmend aastat ja ka ta ise ei mäleta täpselt, mitu aastat neist ta esindusmeeskonna treener on olnud. Vanus on muutnud ta lühemaks, stress ja söömisharjumused laiemaks, nüüdsel ajal on tal lumememme kontuurid. Ta on täna tööl tavalisest palju varem, aga seisab jäähalli juures metsatukas puude varjus, kui meesterühm uksest välja astub, ootab, kuni nad on oma autodesse istunud ja kadunud. Mitte et ta häbeneks, pigem sellepärast, et nendel tema ees häbi ei oleks. Ta on enamikku neist terve nende elu tundnud, paljusid isegi treeninud. See, et nad tahavad talle kinga anda ja asendada ta noortemeeskonna treeneriga, on linnakese kõige halvemini hoitud saladus. Keegi ei pea Sunele ütlema, et see ei tohiks kasvada avalikuks konfliktiks, ta ei teeks klubile iial midagi sellist, ja ta teab, et siin on nüüd mängus rohkem kui hoki.

Karulinn on vaene tükike suurest metsast, kuid seal leidub veel üksikuid rikkaid mehi. Nemad päästsid klubi pankrotist ja nüüd soovivad nad hüvitust: juuniorid peavad võtma kindla suuna tippu. Homme peavad nad võitma noorte meistrivõistluste poolfinaali, järgmine nädalavahetus finaali. Kui vald peab leidma uuele hokigümnaasiumile asukoha, ei saa nad vaadata mööda riigi parima noortemeeskonnaga linnast. Klubist saab selle kandi tulevikuplaani kese, uue gümnaasiumiga tuleb ka uus jäähall ja pärast seda konverentsikeskus ja ostukeskus. Hokist saab rohkem kui hoki, sellest saab turism, kaubamärgiehitus ja kapital. Ellujäämine.

Nii et klubi on rohkem kui klubi, see on kuningriik, mille võimu pärast peavad lahinguid metsa kõige tugevamad mehed ja Sunele seal kohta ei ole. Ta vaatab jäähalli. Ta on andnud sellele kogu oma eksistentsi. Tal pole perekonda, hobi, isegi koera mitte. Varsti on ta töötu, ta ei tea, millest ta siis elama hakkab, või mille nimel. Ja ometi pole tal kellelegi midagi ette heita, ei direktorile ega noortetreenerile ja ammugi veel Peterile. Vaene Peter vist ei teagi seda ise veel, aga nad sunnivad teda vallandamisteadet üle andma, selle rolli, kes hoiab kirvest ja selgitab seda hiljem meedias. Et nad saaksid kindlad olla, et klubi on ühtne ja et seinad jäävad paksuks.

Varem või hiljem peavad kõik spordiühingud otsustama, kuhu õieti jõuda soovitakse, ja Karulinn ei soovi enam lihtsalt mängida. Nad asendavad Sune noortemeeskonna treeneriga ühel lihtsal põhjusel: kui Sune oma mängijatega enne mängu räägib, peab ta pikki kõnesid sellest, et mängida tuleb südamega. Kui noortetiimi treener seisab garderoobis, ütleb ta ainult ühe sõna: „Võida.” Ja noored võidavad. Nad pole kümme aastat muud teinud.

Sune ei ole lihtsalt enam kindel, kas see ongi kõik, millest üks hokiklubi peaks koosnema. Poistest, kes iial ei kaota.

Väike auto veereb üle sahatatud teede. Maya toetab lauba masendunult vastu akent, nii nagu vaid viieteistaastane oskab. Kaugemal lõuna pool on kevad, aga Karulinnas tundub olevat ainult kaks aastaaega, talv on siin nii enesestmõistetav, et suvi paistab kõiki alati üllatavat. Keegi ei jõua harjudagi päikesevalgusega nende kahe-kolme kuu jooksul, mil seda antakse, enne kui see nende kohalt taas ära tõstetakse ja ülejäänud aasta jooksul tekib vahel tunne, et sama hästi võiks elada ka maa all.

Ana lööb talle kõva nipsu vastu kõrva.

„Mida on?” pahvatab Maya ja hõõrub tervet seda näopoolt.

„Igav on! Mängime midagi!” palub Ana innukalt.

Maya ohkab, aga ei protesteeri. Sest ta armastab seda smuutit lürpivat ohmakat, ja sest nad on viieteistaastased ja tema ema tuletab talle alatasa meelde: „Mitte kunagi ei saa enam selliseid sõpru, nagu sul on teismelisena, Maya. Isegi siis, kui need jäävad sulle terveks eluks. Mitte kunagi pole enam samamoodi kui siis.”

„Okei, näiteks see: kas olla pime ja megahea kakleja või kurt ja megahea k…” alustab Ana.

„Pime,” vastab Maya kõhklematult.

See on Ana lemmikmäng, nad on seda lapsest saadik mänginud. Tundub turvaline, et kõigest hoolimata ei kasvagi mõnest asjast välja.

„Sa isegi ei kuulanud teist valikut ära!” protesteerib Ana.

„Vahet pole. Ma ei suuda elada muusikat kuulmata, aga ma suudan vabalt nii elada, et ei pea iga päev su haiget nägu nägema.”

„Nohik,” ohkab Ana.

„Opakas,” muigab Maya.

„No aga see: kas endal on alati tatikollid ninas või oled koos poisiga, kellel on alati tatikollid ninas.”

„Endal alati tatikollid ninas.”

„See vastus ütleb sinu kohta küll nii mõndagi, eks ole.”

„See, et sa sellise küsimuse esitad, ütleb sinu kohta nii mõndagi.”

Ana üritab Mayale vastu kintsu lüüa, aga Maya tõmbub kärmelt eemale ja tonksab sõbrale kõvasti vastu käsivart. Ana karjatab, nad naeravad teineteisele näkku. Iseendi üle.

Kui oled viisteist, on sul sõbrad. Hiljem pole neid enam kunagi.

Juhi kõrvalistmel, elu jooksul täiuseni lihvitud oskusega eirata oma suure õe ja tolle parima sõbra helisagedusi, pöördub Leo isa poole ja küsib:

„Kas sa tuled täna mu trenni vaatama?”

„Jah … ma üritan … aga ema tuleb!” vastab Peter.

„Ema tuleb alati,” ütleb Leo.

See on kaheteistaastase poisi suust fakt, mitte süüdistus. Ometi tundub Peterile vastupidi. Ta vaatab autokella nii sageli, et peab seda koputama, veendumaks, et see pole seisma jäänud.

„Oled sa närvis või?” küsib Ana tagaistmelt täpselt selle tooniga, mis paneks kontrollimatult asju loopima, kui juhtud sel hetkel närvis olema.

„Mul on lihtsalt üks kokkusaamine, Ana. Aitäh, et küsid.”

„Kellega?” küsib Ana.

„Klubi direktoriga. Peame rääkima homsest noortemeeskonna võistlusest …”

„Jube, kuidas kõik räägivad sellest noortemeeskonnast kogu aeg, ise ikka teate, et see on lihtsalt üks loll mäng või? Kedagi tegelikult ei koti!”

Ta teeb nalja, ta armastab hokit, aga Maya nähvab otsemaid:

„Ära talle täna nii ütle!”

„Ta pöörab ära!” nõustub temaga Leo.

„Mis mõttes pöörab ära? Kes pöörab ära?” küsib Peter.

Maya kallutab end kähku esiistmete vahele.

„Sa ei pea koolini välja sõitma, isa. Võid siin seisma jätta!”

„See pole ju raske,” jääb Peter endale kindlaks.

„Pole raske … sulle võib olla jah pole,” ohkab Maya.

„Mida see nüüd tähendab? Kas sa häbened mind?”

Ana katkestab abivalmilt nende jutu:

„Jah!”

Leo pistab vahele:

„Pealegi ta ei taha, et keegi sind näeks, sest siis tahavad kõik ta klassi omad tulla ja sinuga hokist rääkida.”

„Mis häda siis sellega nüüd on? Karulinn on ju hokilinn!” ütleb Peter hämmeldunult.

„Aga terve kuradi elu ei pea sellepärast ka hoki ümber keerlema,” pahvatab Maya ning kaalub võimalust uks sõidu pealt avada ja end välja veeretada, lumi on ikka veel sügav, ilmselt ta ei murraks ühtki konti, asi tundub olevat riski väärt.

„Miks sa NII ütled? Leo, miks ta NII ütleb?” pärib isa esiistmelt.

„Äkki jätad lihtsalt auto seisma? Või aeglustad, piisab, kui sa aeglasemalt sõidaksid,” palub Maya.

Ana koputab samal ajal ägedalt Leole õlale.

„Kuule, aga see: ei saa enam kunagi hokit mängida või ei saa enam kunagi arvutimänge mängida?”

Leo piidleb isa. Köhatab pisut häbelikult. Hakkab turvavööd lahti tegema ja kobab uksekäepidet. Peter raputab muserdatult pead.

„Ära vasta sellele küsimusele, Leo. Ära vasta.”

Mira istub Volvos, teel Karulinnast ära. Ta kuulis, kuidas Peter hommikul vannitoas oksendas. Seda teeb see sport siin linnas täiskasvanud meestega, mis siis toimub veel seitsmeteistaastaste noortega, kes homme mängima peavad? Karulinna naiste hulgas ringleb vana nali: „Ma tahaks nii väga, et mu mees vaataks mind samamoodi nagu hokit.” Mirat pole see iial naerma ajanud, sest ta saab liigagi hästi aru, miks selline nali on tekkinud.

Ta teab, mida mehed siin linnas tema kohta ütlevad, teab, et ta pole kaugeltki mitte see lojaalne spordijuhi abikaasa, keda nad Peterit palgates saada lootsid. Nad ei vaata klubi kui tööandjat, vaid kui sõjaväge, sõdurid peavad kohale ilmuma, kui neid kutsutakse, perekonnad seisavad uhkust tundes lävel ja lehvitavad neile järele. Esimest korda kohtus Mira klubidirektoriga ühel golfiturniiril, mille sponsorid korraldasid, õhtusöögieelses melus andis mees talle pihku tühja klaasi. Tema hokimaailmas eksisteeris nii vähe naisi, et kui ta märkas üht, kes oli talle tundmatu, pidas ta ainuvõimalikuks, et tegu on ettekandjaga.

Kui ta oma viga taipas, siis ta lihtsalt naeris, otsekui peaks olukord ka Mirale ka lõbus olema. Kui päris nii ei olnud, ohkas mees:„Natuke huumorimeelt sul ikka on?” Kui ta kuulis, et Mira kavatseb oma karjääri Peteri omaga paralleelselt jätkata, pahvatas ta üllatunult: „Aga kes siis laste eest hoolitseb? Neid tuleb ometi imetada?” Mira tõepoolest üritas keelt hammaste taga hoida. Või ehk mitte päris tõepoolest, aga tagantjärele on tal tunne, et ta üritas küll. Lõpuks pöördus ta klubidirektori poole, tegi kõneka žesti mehe salaamipaksuste sõrmede poole, mis libisesid krevetivõileiva ümber, ja seejärel tema kõhu poole, mis pinguldus meeleheitlike särginööpide all, ning ütles: „Ma mõtlesin, et sa võtad selle äkki enda peale. Rinnad on sul küll suuremad kui minul.”

Kui järgmine golfiturniir korraldati, oli kutsetelt kadunud väljend „koos kaaslasega”. Meeste hokimaailm muutus suuremaks, naiste oma väiksemaks, ja miski pole tõestanud Mira armastust Peteri vastu rohkem kui see, et ta ei sõitnud tol päeval jäähalli ega andnud kellelegi pasunasse. Ta õppis, et Karulinnas peab olema paks nahk, see aitab nii külma kui ka solvangute vastu.

Nüüdseks on möödunud kümme aastat ja ta on aja jooksul avastanud, et see kergendab elu omajagu, samuti see, kui automakk on väga hea. Nii et ta keerab heli tugevamaks. Mängib Maya ja Leo „kõvemaks-listi”, mitte et talle see muusika meeldiks, vaid kuna ta tunneb end siis nende lähedal olevat. Kui lapsed on väikesed, siis sa arvad, et see läheb üle, süümepiinade klomp kõhus igal hommikul, kui kodust ära sõidad. Aga ei lähe üle, mitte kunagi, ainult hullemaks läheb. Niisiis on emal nende muusikaeelistused telefonis, lood, mis kõik on välja valitud selle järgi, et keegi lastest pistab kisama „KÕVEMAKS! KÕVEMAKS!”, kui see raadiost tuleb. Ta mängib neid nii kõvasti, et bass paneb uksemetalli vibreerima, sest vahel ajab metsavaikus ta hulluks. Taevas valgub siinkandis peaaegu aasta ringi juba varasel pärastlõunal üle puude allapoole ja sellega on raske harjuda neil, kes on kasvanud üles suurlinnas, kus loodus oli midagi sellist, mida kasutati taustapildi või efektitapeedina.

Muidugi vihkavad kõik Karulinnas suurlinna, nad kannavad hinges pidevat vimma selle üle, et kõik loodusressursid on metsas, aga kogu raha satub kusagile mujale. Vahel on tunne, nagu armastaks siinsed inimesed just seetõttu seda ebasõbralikku kliimat, et igaüks siin toime ei tule ning neile meenutab see nende tugevust ja sitkust. Esimene ütlus, mille Peter Mirale õpetas, oli: „Kõigil peale karude on Karulinnast savi, aga metsarahvas saab ise hakkama!”

Mõne asjaga on ta siin elades ära harjunud, teistest ei hakkagi ta aru saama. Näiteks kuidas saab kohas, kus kõik käivad kalal, olla täpselt null sushi-restorani, või miks inimesed, kes on piisavalt karmid, et asuda elama kliimasse, mida metsloomadki napilt välja kannatavad, ei suuda kunagi lihtsalt välja öelda, mida nad mõtlevad. Karulinnas astub vaikus alati häbiga ühte jalga. Miral on meeles Peteri vastus, kui ta küsis, miks kõik paistavad siin suurest linnast tulnuid nii väga vihkavat: „Suurlinna inimestel on liiga vähe häbi.” Peter kartis alati, mida teised arvavad, ja kui neid õhtusöögile kutsuti, läks ta endast välja, kui Mira oli ostnud kaasa liiga kalli veinipudeli. Seetõttu keelduski Peter kolimast Mäele mõnda kallimasse majja, olgugi et Mira palk oleks seda neile võimaldanud. Nad elasid edasi oma väikeses majas linna keskel puhtast viisakusest, isegi kui Mira üritas meelitada argumendiga „su vinüülidele oleks rohkem ruumi”, ei andnud Peter järele.

Kümme aastat, ja Mira pole ikka veel õppinud Karulinnaga elama, vaid kõigest sellega koos eksisteerima. Ja vaikus tekitab temas endiselt soovi osta rivitrumm ja mängida tänaval karnevalirongkäiku. Ta keerab automaki heli veel valjemaks. Trummeldab vastu rooli. Laulab kõikidele lauludele nii metsikult kaasa, et sõidab peaaegu teelt välja, kui juuksed tahavaatepeegli serva külge kinni jäävad.

Miks sport talle korda läheb? Ei lähegi. Talle läheb korda inimene selles. Sest ta unistab suvest, ühestainsastki, kus ta mees saaks oma linnale silma vaadata, pilku maha löömata.