Читать книгу Karulinn - Fredrik Backman - Страница 4

Terve teekonna jooksul riietusruumist nõukogu ruumi kasvatatakse Karulinna poisse ja mehi ütlusega: „Kõrge lagi ja paksud seinad.” Karmid sõnad on üks osa mängust, samavõrd kui karmid mahaniitmised, kuid see, mis siin sees toimub, siit hoonest ei lahku. Kehtib nii jääl kui väljaspool seda sündivale, sest kõik peavad teadma, et klubi huvid käivad alati kõigest eespool.

On piisavalt varane hommikutund, et ülejäänud jäähall oleks veel enamvähem tühi, seal on ainult valvur, koristaja ja üksik poistemeeskonna mängija, kes uisutab mööda jääd edasi ja tagasi. Kuid ühest ülakorruse kabinetist kostavad pintsakutes meeste otsusekindlad mürisevad hääled koridori. Seinal ripub üle kahekümne aasta vanune meeskonnafoto, aastast, kui Karulinna Hoki sai riigis paremuselt teiseks. Mõned ruumis viibivatest meestest olid selle juures, mõned mitte, kuid kõik on otsustanud, et peavad sinna tagasi saama. See siin ei pea enam olema linn, mis unustatakse madalamatesse liigadesse, nad peavad tagasi eliiti saama, suurimatega rinda pistma.

Klubidirektor istub oma kirjutuslaua taga. Ta on linna kõige higisem mees, pidevalt ärevil nagu laps, kes on midagi varastanud, sel hommikul isegi tavapärasest rohkem. Tema särgiesine on puru täis ja ta mugib võileiba nii kohmakalt, et võib tekkida kahtlus, kas ta on üleüldse söömise kontseptsioonist õigesti aru saanud. Ta sööb, kui närvis on. See on tema kabinet, aga temal on siin kõikidest kõige vähem võimu.

Väljastpoolt vaadates on klubi hierarhia lihtne: nõukogu nimetab ametisse klubidirektori, kes juhib igapäevast tööd, direktor omakorda palkab spordijuhi, kes omakorda palkab põhimeeskonna mängijad ja treenerid. Treenerid valivad meeskonna ja keegi ei sekku teise töösse. Kuid suletud uste taga on asi muidugi teistmoodi, seal on direktoril alati põhjust higistada. Mehed tema ümber on nõukogu liikmed ja sponsorid, üks neist kohalik poliitik, üheskoos on nad kogu siinse kandi kõige arvestatavamad investorid ja suurimad tööandjad. Kõik on siin loomulikult „mitteametlikult”. Nii nad seda nimetavad, kui mõjuvõimsad ja rahakad mehed satuvad juhtumisi jooma kõik koos ja samas kohas kohvi nii vara hommikul, et isegi kohalikud ajakirjanikud pole veel ärganud.

Karulinna Hoki kohvimasin vajab veel rohkem puhastamist kui klubidirektor, nii et tasside sisu pole veel keegi puutunud. Igal mehel seal ruumis on oma agenda, omaenda värgid klubi edu pealt võita, kuid neid ühendab üks oluline asi: nad on ühel nõul selles küsimuses, kes lahti tuleb lasta.

Peter on sündinud ja kasvanud Karulinnas, ta on olnud siin mitut sorti mees: uisukooli poiss, lootustandev juunior, esindusmeeskonna noorim mängija, meeskonna kapten, kes viis klubi peaaegu riigi parimaks, superstaar, kellest sai NHL-i proff, ja viimaks kangelane, kes pöördus koju tagasi, et hakata spordijuhiks.

Just praegusel hetkel on ta siiski ennekõike mees, kes tuiab uniselt väikese eramaja esikus edasi-tagasi, lööb umbes igal kolmandal korral pea mütsiriiuli vastu ära ja pomiseb:

„No jumala eest … kas keeeeegi on näinud Volvo võtmeid?”

Ta otsib neljandat korda kõik oma jopetaskud läbi. Tema kaheteistaastane poeg tuleb teiselt poolt ja põikab vilunult kahe kiire hüppega kõrvale, ilma et peaks pilku telefonilt tõstma.

„Kas sa Volvo võtmeid oled näinud, Leo?”

„Küsi ema käest.”

„Ja kus ema on?”

„Küsi Maya käest.”

Leo kaob vannituppa. Peter hingab sügavalt sisse.

„KALLIS?”

Ei mingit vastust. Ta vaatab oma telefoni, juba neli sõnumit klubidirektorilt selle kohta, et ta peab kontorisse tulema. Normaalsel nädalal on Peter jäähallis seitse-kaheksakümmend tundi ja sellegipoolest ei jõua ta oma poja treeninguid õieti vaadatagi. Autos on tal golfikepid, mida ta heal juhul kasutab kaks korda suve jooksul. Spordijuhi tööle kuluvad pikad päevad: ta peab sportlastega lepinguläbirääkimisi, vestleb telefonitsi agentidega, istub pimedas videoruumis ja uurib värvatavaid mängijaid. Kuid klubi on väike, nii et kui ta selle tööga ühele poole saab, aitab ta valvuril päevavalguslampe vahetada ja uiske teritada, tellib busse, ostab võistlussärke, on reisibüroo ja kinnisvarahaldur, hooldab jäähalli sama palju tunde kui ehitab meeskonda. See võtab ülejäänud ööpäeva. Hokit on selles mõttes lihtne mõista, sellest ei saa iial osa su elust. See peab olema terve su elu.

Kui Peter spordijuhi töö vastu võttis, rääkis ta öö otsa telefonis Sunega, mehega, kes oli olnud Karulinnas esindusmeeskonna treener juba ajast, kui Peter oli laps. Sune oli see, kes õpetas Peteri uisutama, kes pakkus talle jäähallis teise kodu, kui poisi esimene kodu oli täis alkoholi ja sinikaid. Temast sai märksa rohkem mentor ja isafiguur kui treener, Peteri elus oli aegu, kui see vana mees oli ainus inimene, keda ta tõeliselt usaldas.„Nüüd pead sa olema sõlm,” selgitas Sune uuele spordijuhile. „Kõik on siin eri nöörid: sponsorid on üks nöör, nõukogu on üks, poliitikud üks, toetajad üks, treenerid ja mängijad ja vanemad igaüks üks, kõik on nöörid, mis tõmbavad klubi ise suunas. Sina pead olema sõlm.”

Kui Mira järgmisel hommikul ärkas, selgitas Peter temale töö sisu veelgi lihtsamalt: „Karulinnas suhtuvad kõik hokisse suure sisemise põlemisega. Minu ülesanne on hoolitseda selle eest, et miski päriselt tuld ei võta.” Mira suudles teda laubale ja ütles, et ta on loll peast.

„KALLIS, KAS SA VOLVO VÕTMEID OLED NÄINUD?” karjub Peter nüüd kogu majale.

Ei mingit vastust.

Mehed kabinetis arutavad läbi kõik, mis tuleb teha, külmalt ja konkreetselt, otsekui oleks tegu mööblieseme väljavahetamisega. Seinal rippuval vanal meeskonnafotol seisab Peter Andersson keskel, toona oli ta meeskonna kapten ja nüüd on ta spordijuht. See on täiuslik edulugu, mehed ruumis teavad, kui tähtis on seda sorti mütoloogiat meediale ja toetajatele üles ehitada. Fotol seisab Peteri kõrval Sune, esindusmeeskonna treener, kes veenis Peterit pärast profikarjääri koos perega Kanadast koju kolima. Nemad kaks ehitasid üles noortespordi, eesmärgiga, et neil oleks ühel päeval riigi parim noortemeeskond. Siis naersid kõik, enam ei naera keegi. Homme mängib see noortemeeskond poolfinaalis, järgmisel aastal liiguvad Kevin Erdahl ja veel mõned põhimeeskonda, sponsorid kannavad klubisse miljoneid ja panustamine eliidi hulka tõusmisele hakkab päriselt pihta. Seda poleks juhtunud, kui Peterit poleks olnud, tema on alati olnud Sune parim õpilane.

Üks sponsor vaatab ärritunult kella.

„Kas ta ei peaks juba siin olema?”

Direktori telefon libiseb higiste sõrmede vahel.

„Ta on kindlasti teel. Ju ta viib lapsed enne kooli.”

Sponsor naeratab üleolevalt.

„Kas tema advokaadist naisel on temast olulisem koosolek, nagu ikka? Kas see on Peteri jaoks töö või hobi?”

Üks nõukogu liige köhatab, poolnaljaga, pooltõsiselt.

„Meil on vaja spordijuhti, kes on saabas. Mitte suss.”

Sponsor muigab ja pakub välja:

„Äkki saame ta naise tööle võtta? Kontsaking sobiks ehk sama hästi spordijuhi kohale?”

Mehed ruumis naeravad. Kajab, lagi on kõrge.

Peter suundub oma naise otsingul kööki, kuid kohtub hoopis oma tütre parima sõbra Anaga. Tüdruk teeb smuutit. Või vähemalt nii Peter arvab, kogu tööpind on täis vaenulikku roosat plöga, mis läheneb tilkhaaval servale ja valmistub ründama, alistama ja annekteerima parkettpõrandat. Ana võtab kõrvaklapid peast.

„Hommikust! Teie mikser on ilgelt nõme!”

Peter hingab üsna sügavalt.

„Tere, Ana. Sa oled siin … varakult.”

„No ma ju magasin siin!” vastab tüdruk muretult.

„Jälle? Juba mingi … neljas öö järjest või?”

„Mina neid ei loe.”

„Ega jah. Seda olen ma märganud. Aitäh. Aga sa ei tunne, et mõni õhtu võiks koju minna ja … ma ei teagi. Tuua oma kapist uusi riideid või midagi?”

„Ei ole üldse probleemi. Ma võtsin kõik oma riided siia kaasa.”

Peter mudib oma kaelasooni ja üritab tõesti siiralt paista selle üle ligikaudu sama elevil kui Ana.

„Kui … tore. Aga … kas isa sinu järele ei igatse?”

„Ei, sellega on korras. Me ju räägime palju telefoniga ja nii.”

„Seda muidugi, jah, aga ma mõtlen, et äkki sa peaks ikkagi mõni päev koju minema ja enda juures magama? Võib-olla?”

Ana pressib mikserikannu pisut liiga suure koguse tuvastamata külmutatud marju ja vahib teda üllatunult.

„Okei. Aga see on täiega ebapraktiline, kõik mu riided on ju siin.”

Peter seisab kaua paigal ja vaatab teda. Siis käivitab tüdruk mikseri, kaant enne peale panemata. Peter pöörab end ringi, läheb esikusse ja lõugab mühinal kasvavas meeleheites:

„KALLIS!”

Maya pikutab ikka veel voodis, näpib aegamisi kitarrikeeli ja laseb helidel põrkuda seinte ja lae vastu, üha üksildasemalt, kuni need lahustuvad mitte-milleski. Väikesed üksikud karjed seltskonna järele. Ta kuuleb Anat köögis laamendamas, siis kuuleb ta oma vanemaid närviliselt esikus teineteisest möödumas, isa unesegane ja üllatunud, otsekui ärkaks ta igal hommikul kohas, kus ta pole iial varem käinud, ema sihikindel nagu kaugjuhtimisega muruniiduk, mille takistusi tuvastav kaitse on läbi põlenud.

Ta nimi on Mira, aga ta pole veel kordagi kuulnud, et Karulinnas keegi niimoodi ütleks. Lõpuks andis ta alla ja lasi neil talle lihtsalt Mia öelda. Siin räägitakse nii mokaotsast, et paistab, nagu ei tahetaks oma juttu konsonantidele raisata. Algul lõbustas Mira end sellega, et vastas „Sa mõtled Pete?”, kui keegi linnas ta mehe järele küsis. Kuid siis vaatasid nad kõik talle lihtsalt tõsiselt otsa ja kordasid: „Ei. Peter!” Iroonia tardub siinkandis jääks nagu kõik muugi. Nii et nüüd lõbustab Mira vaid iseend, kui nendib, et ta laste nimed on eeskujulikult konsonantidega koonerdavad Leo ja Maya, et valla elanikeregistris kellegi pea ei plahvataks.

Ta liigub kindlas mustris mööda väikest maja, paneb riided selga ja joob kohvi samal ajal kogu aeg edasi läbi vannitoa, esiku ja köögi liikudes. Ta võtab tütre toa põrandalt džempri üles ja voldib selle sama soojaga kokku, katkestamata manitsemist, et aeg on kitarr käest panna ja üles tõusta.

„Mine nüüd duši alla, sa lõhnad nii, nagu oleks tuba põlema läinud ja keegi oleks üritanud seda Red Bulliga kustutada. Isa viib teid kahekümne minuti pärast kooli.”

Maya veeretab end tõrksalt, kuid kogemusest õppinuna voodiriietest välja. Tal ei ole selline ema, kellega vaieldakse, tal on selline ema, kes on advokaat ja seda kogu aeg.

„Isa ütles, et sina viid meid kooli.”

„Isal on valeinfo. Ja kuule, ole kena ja palu Anal köök ära koristada, kui ta oma smuutid valmis saab. Ma armastan teda, ta on su parim sõber, mind ei huvita, et ta magab siin sagedamini kui oma kodus, aga kui ta meie köögis smuutit teeb, siis peab ta õppima mikserile kaant peale panema ning sa pead õpetama talle vähemalt algteadmisi nõudepesulapi kõige elementaarsematest funktsioonidest. Okei?”

Maya nõjatab kitarri seina vastu ja läheb vannitoa poole ning kui ta on ema poole selja pööranud, pööritab ta sellise kaarega silmi, et röntgenipildil läheksid pupillid neerukividega segamini.

„Ära pöörita midagi silmi. Ma näen seda isegi siis, kui ma ei näe, et sa seda teed,” nähvab ta ema.

„Spekulatsioon ja kuulujutt,” pomiseb ta tütar.

„Nii öeldakse ainult Ameerika telesarjades, ma olen sulle öelnud ju!” protesteerib ema.

Tütar vastab vannitoaukse natuke liiga valju sulgemisega. Peter karjub „KALLIS!!!” kusagilt maja teisest otsast. Mira võtab põrandalt veel ühe džempri üles ja jõuab just kuulda, kuidas Ana pahvatab „mida perset”, enne kui köögilae smuutiga üle tapetseerib.

„Ma oleksin võinud oma eluga midagi muud pihta hakata, võtke teadmiseks,” ütleb Mira vaikselt mitte kellelegi ning läheb paneb Volvo võtme oma jopetaskusse.

Mehed kabinetis naeravad ikka veel kontsakinga-nalja peale, kui ukseavast jõuab kirjutuslaua juurde ettevaatlik köhatus. Klubidirektor viipab koristajale lubavalt, talle otsa vaatamata. Koristaja palub kõikidelt vabandust, enamik mehi eirab teda, kuigi üks neist tõstab abivalmilt jalad üles, kui naine sirutab käe, et prügikast ära tühjendada. Koristaja tänab sõbralikult, keegi ei pane seda tähele, ta ei pane sugugi pahaks, Fatima suurim oskus on mitte kedagi häirida. Ta ootab, kuni on koridoris, enne kui seljast kinni võtab ja lühikese valuoige kuuldavale toob. Ta ei taha, et keegi seda näeks ja Amatile räägiks. Tema kallis poiss muretseb alati liiga palju.

Higi kipitab Amatil silmis, kui ta jää peal enne poorti aeglustab, kepp puhkab jääl, niiskus paneb sõrmed kinnaste sees paari millimeetri võrra libisema, hingetõmbed kraabivad kurgus, piimhape möllab reites. Tribüün on tühi, kuid vahel vaatab ta ikkagi silmanurgast sinnapoole. Ta ema ütleb alati, et nad peavad olema tänulikud, tema ja ema, ja Amat saab temast aru. Keegi pole tänulikum kui ema, riigile ja linnale ja rahvale ja klubile, vallale, naabritele ja tööandjale. Tänulik, tänulik, tänulik. See on emade ülesanne. Kuid laste ülesanne on unistada. Nii unistabki ta poeg sellest, et tema saaks ühel päeval astuda mõnda ruumi sisse ilma vabandust palumata.

Ta pilgutab higi silmist ära, kohendab kiivrit, surub uisuterad jäässe. Veel kord. Veel kord. Veel kord.

Peteril on klubidirektorilt neli vastamata kõnet, ta vaatab närviliselt kella, pöördub Mira poole, kui too kööki saabub. Naine vaatleb naeratades läga, mis Ana on jätnud tööpinnale ja põrandale, ning teab, et Peter karjub sisimas hüsteeriliselt. Nad koristavad erinevalt: Mira ei salli põrandal vedelevaid riideid, kuid Peter tõesti jälestab igasugu löga. Kui nad esimest korda kohtusid, nägi mehe korter välja selline, nagu oleksid seal just käinud murdvargad, peale köögi ja vannitoa, mis nägid välja nagu operatsioonisaal. Mira kodu oli täpselt vastupidine. Kokkuvõttes võib vist öelda, et nad polnud päris sama sarnased kui kaks tilka vett.

„Seal sa oledki! Ma olen klubisse koosolekule hiljaks jäänud. Kas sa Volvo võtmeid oled näinud?” pahvatab mees.

Peter on üritanud endale paremad riided ehk lipsu kaela ja pintsaku selga panna, see on õnnestunud hädapäraselt nagu ikka. Mira riided on laitmatud, otsekui lipitseks kangas ta keha ees. Ta joob kohvi ja tõmbab mantli samasuguse pehme ühekäeliigutusega selga.

„Japp.”

Mees seisab, juuksed sassis ja nägu punaselapiline, smuuti sokkidel, ja küsib:

„Kas sa tahaksid äkki rääkida, kus?”

„Need on mu taskus.”

„Mida? Mispärast?”

Mira suudleb teda laubale.

„Vaat jah, musikene, see on hea küsimus. Oletan, et ma mõtlesin, et need kuluksid ära, kui ma Volvoga tööle plaanin sõita. Kuna ma oletasin, et võib mõjuda pisut kohatult, kui advokaat saabub tööle juhtmetega käivitatud autos.”

Peter katkub mõlema käega ahastades juukseid.

„Aga … mis mõttes … sa võtad ju väikese auto?”

„Ei, sa pead väikese auto parandusse viima. Pärast seda, kui oled lapsed kooli viinud. Me ju rääkisime sellest.”

„Me EI OLE sellest rääkinud!”

Peter pühib sundliigutusega naise kohvitassi aluse majapidamispaberiga puhtaks. Mira naeratab.

„Aga kullakene, see on külmkapi peal kalendris kirjas.”

„Kuule, sa ei saa ju sinna asju lihtsalt üles kirjutada, ilma minuga nendest RÄÄKIMATA!”

Mira sügab ennast valitsedes kulme.

„Me rääkisime. Me räägime praegu. Peale rääkimise me muud ei teegi. Kuulamisega aga …”

„Mira, kallis, mul on koosolek! Kui ma hiljaks jään, siis …”

Mira noogutab kaugelt liiga jõuliste kehaliigutustega.

„Muidugi, muidugi, kallis. Kui mina oma tööle hiljaks jään, võib süütu inimene vangi sattuda. Aga vabandust, et ma sind katkestasin: räägi lähemalt, mis siis juhtub, kui SINA hiljaks jääd?”

Peter hingab läbi nina, nii kannatlikult kui suudab.

„Homme on aasta kõige tähtsam mäng, kallis.”

„Ma tean, kallis. Ja homme teen ma ka näo, nagu see oleks oluline. Kuid senimaani pead leppima sellega, et nii arvab kogu ülejäänud linn.”

Mirale on raske muljet avaldada. See on Peteri meelest tema juures kõige kütkestavam ja kõige ärritavam joon. Ta üritab leida paremat argumenti, kuid Mira ohkab tehtud dramaatikaga, paneb Volvo võtmed köögilauale ja sirutab rusikas käe mehe ette.

„Okei. Teeme siis kivi-paber-käärid.”

Peter raputab pead ja üritab naeru tagasi hoida.

„Mis sa oled mingi kaheksa-aastane või?”

Mira tõstab üht kulmu.

„Mis sa oled mingi arg või?”

Peteri naeratus kaob sama kiiresti, kui ta puurib pilgu naisesse ja paneb käe rusikasse. Mira loeb valjusti kolmeni, Peter teeb paberi, Mira viivitab ilmselgelt pool sekundit kauem ja teeb seejärel kärmelt sõrmedest käärid. Peter karjub talle järele, kuid ta on juba võtmed võtnud ja liigub esiku poole.

„Sa tegid ju SOHKI!”

„Ära ole halb kaotaja, kallis. Nägemist, lapsed, olge isa vastu kenad! Või vähemalt võimalikult kenad!”

Peter seisab ikka veel köögis ja lõugab:

„Kuhu sa oma arust lähed! Petis!”

Ta pöörab end kalendri poole külmkapiuksel.

„SIIN POLE AUTO KOHTA MIDAGI …”

Välisuks läheb Mira järel kinni. Väljas käivitub Volvo. Ana seisab köögis ja irvitab, smuuti laiade triipudena huulte ümber.

„Kas sina oled muidu mõnikord võitnud ka, Peter?”

Peter masseerib oma juuksejuuri.

„Kas sa oleksid nii kena ja kutsuksid mu poja ja tütre ning paluksid neil riided selga panna ja autosse istuda?”

Ana noogutab innukalt.

„Muidugi! Ma ainult koristan siin enne ära!”

Peter vangutab paluvalt pead ja toob uue paki nõudepesulappe.

„Ei … ei, Ana … ära tee seda, ma väga palun. Ma tõesti kardan, et see teeb asja ainult hullemaks.”

Kui kabinetis naer vaibub, vaatab üks sponsoritest mõrul ilmel klubidirektorile otsa, koputab sõrmenukkidega vastu ta lauda ja küsib:

„Niisiis? Kas Peteriga tuleb probleeme?”

Klubidirektor pühib laubalt higi, raputab pead.

„Peter teeb seda, mis on klubile kõige parem. Alati. Te teate seda.”

Sponsor tõuseb püsti, paneb pintsakunööbid kinni, joob kohvitassi tühjaks.

„No selge. Mul on üks teine koosolek, aga ma usaldan sind, et sa selgitad talle, mis mängus on. Tuletad talle meelde, kes talle palka maksavad. Me kõik teame, mida ta Sune vastu tunneb, aga me ei saa lasta meediasse infot, et meil on siin sisekonflikt.”

Klubidirektor ei pea vastamagi. Keegi ei tea paksudest seintest rohkem kui Peter. Ta seab klubi esikohale. Isegi täna, kui talle antakse korraldus Sune klubist välja visata.