Читать книгу Südamemurdja - Geir Tangen - Страница 10

Astunud uksest sisse, jäi Lotte Skeisvoll seisma, silus kaitsekombinesooni ja sättis helesinise juuksevõrgu kummipaela peas otseks. Ta veendus, et kombinesooni mõlemad sääred katsid korralikult saapaid. Märkas, et ühe kilesussi kumm oli teisest paar sentimeetrit kõrgemale tõmmatud, ja kohendas seda. Niisugused asjad rahustasid teda. Aitasid tal aju õigesti häälestada ja halbu mõtteid tõrjuda.

Esikus seisis Knut Veldetun ja valvas, et ükski kõrvaline isik majja ei siseneks. Ta noogutas Lottele napilt. Lottele oleks ära kulunud sõbralik naeratus, aga olukord ei lubanud tundlemist.

Lotte juhatati läbi hämara elutoa, kus oli selgelt näha eilse peo jälgi, ja trepist üles teisele korrusele. Talle tuli vastu kohtuarst, vana kiilaspäine kuivik, kes ei öelnud samuti midagi. Vana rebase tundeid väljendas ainult mornilt kipras suu.

Trepimademel seisis Åse Frugård ja ootas. Käeviipega kutsus ta Lotte magamistuppa, kus lebas Emilie Sand Vormedal. Lotte seisatas ja kogus end paar sekundit, kui oli tuppa astunud ja voodis lamavat tüdrukut silmanud. Too lebas väändunud asendis. Tekk oli põrandale langenud ja paljastanud alasti keha, mille nahk oli nagu kivistunud vulkaanimaastik. Suu oli lahti, tardunud keset meeleheitlikku hingetõmmet.

Åse Frugård astus tema kõrvale, tegemata Lotte viivitamisest välja.

„Emilie Sand Vormedal. Kahekümneaastane. Torstein ja Anny Vormedali tütar, lapsendatud Etioopiast. Saabus Norrasse ühe aasta vanuselt.”

Lotte noogutas. Mõistis olukorda ja tõrjus peast kujutluse muserdatud adoptiivperest. Mitte selleks ei toonud nad tüdrukut turvalisse Norrasse.

„Oled sa midagi leidnud?”

Åse näost sai ääretu kurrulise maastiku kaart. Nendele, kes teda tundsid, oli see rahulolematuse kindel märk. Ta kummardus voodi kohale ja asetas oma kõhna kinnastatud käe tüdruku küünarvarrele. Ta pööras käsivart nii, et nähtavale ilmus punane vertikaalne haav.

„Tüdrukul on mõned sinikad, aga nähtavaid haavu ei ole, välja arvatud see. Ma arvan, et see on küünistamisjälg. Kriimustusel on sellele vastav laius, selge algus ja – nagu näed – kaarjas kuju, ja ähmane lõpp. Muid vigastusi ei paista. Mitte mingeid väliseid märke kägistamisest ega ka selgeid märke lämbumisest aspiratsiooni tagajärjel.”

„Aspiratsioon ... Sa mõtled, et tüdrukul tekkis mingi hingamistakistus?”

Lotte kompas sõrmedega tüdruku kaela. Ta ei näinud nöörijälge ega märke kaela pigistamisest. Åse noogutas kinnitavalt. Toas polnud kuulda midagi peale kombinesoonide kahina. Mitte miski ei olnud nii vaikne kui surm.

„Vaata siia.”

Åse kergitas tüdruku silmalaugu. Lotte kummardus ligemale. Surnu näole nii lähedal olla oli alati ebameeldiv. See oli nagu loata tungimine isiklikku ruumi. Nägu oli sile ja sellel ei olnud heitluse märke. Silmadega ei olnud midagi erilist lahti ja Lotte vaatas Åsele küsivalt otsa. Vanale kriminalistikaeksperdile näis Lotte tähelepanematus hetkeks rahuldust pakkuvat.

„Eks ole? Ka mina ei näinud seda kohe esimesel pilgul.”

Ta võttis oma kohvrist luubi.

„Aga kohtuarst. Tema nägi ilmselt midagi, ja kui sa vaatad luubiga ja keskendud pisarakanalite ümbrusele ...”

Åse Frugård hoidis luupi Lotte silmade ees, ja peagi selgus, mida kohtuarst oli näinud.

„Kas need on petehhiad?”

Frugård naeratas. Haruldane vaatepilt, mis ilmutas end tavaliselt siis, kui keegi kuulutas pikal koosolekul välja suitsupausi.

„Jah. Petehhiad ehk Tardieu täpid. Tekivad silma sidekestale lämbumisel.”

„Aitäh, aga ma ei vaja loengut, Åse. Ma tean, mis need on. Küsimus on hoopis selles, et surnukehal ei ole muid lämbumistunnuseid, nagu ma aru saan. Ja need on ju imepisikesed, peaaegu nähtamatud.”

Lotte ajas selja sirgu. Tüdruku lähedal viibida oli üha ebameeldivam.

„Kas ta võis une pealt lämbuda? Jõi ennast pildituks ja vajus sellisesse asendisse, et padi või miski muu lämmatas ta ära?”

„Selle kohta on veel vara midagi öelda. Padi võiks asja seletada, aga me ei leidnud suu ja nina ümbert kiude, ja voodis olevad padjad on üsna kohevad, nii et sel juhul oleksime pidanud leidma. Nii mõnigi asi viitab siiski hapnikupuudusele ja ma ütleksin, et surm saabus millalgi eile õhtul. Kui Alexander Gudmundsson kell pool üheksa hommikul tema kõrval ärkas, oli rigor mortis nii kaugele arenenud, et tüdruk jäi endisse asendisse, kui ta proovis teda pöörata.”

Lotte ajas end järsult püsti ja haaras eksperdi käsivarrest kinni.

„Mida kuradit sa räägid? Kas Alexander leidis ta?”

Åse kergitas kulme ja vaatas Lottele imestunult otsa.

„Kas sa ei teadnudki? Vähe sellest, et leidis. Ta veetis terve öö tüdrukuga koos.”

Lotte läks kähku esikusse. Tüdruk oli ilmselt lämbunud ja tema oli tüdruku voodikaaslase sündmuskohast mõtlematult ära saatnud. Viljar vastas teise helina järel ja Lotte viis ta olukorraga kurssi. Ta palus Viljaril maja juurde tulla, et kõigepealt temaga rääkida. Alexander oli alles seitsmeteistaastane ja Lotte ei tahtnud poissi ilma isa nõusolekuta politseijaoskonda vedada. Pealegi ... Nii palju kui ta Viljar Ravn Gudmundssoni tundis, oli alati targem teda enne kerkima panemist väheke sõtkuda.

Ta võttis kombinesooni seljast, läks ookerkollase naabermaja juurde ja jäi ootama koos noortega, kes olid peol viibinud. Kaks neist olid talle tuttavad. Ta oli veidi jahmunud, kui nägi, et peoliste seas oli Maria Friestad. Lotte oli teda paar korda hoidnud, kui tüdruk väike oli. Maria oli tema lähima naabri tütar. Vähem üllatav oli näha seal Ingar Fjelli. Temast oli kasvanud pikk ja nägus noormees. Ta oli Haugesundi eelmise politseiülema poeg, ja kogu jaoskond nunnutas teda, kui ta väiksena seal mööda koridore silkas. Ta käis endiselt aeg-ajalt jaoskonnas juttu ajamas.

Lotte astus tema juurde ja ütles tere. Poiss oli juhtunust ilmselt vapustatud ja Lotte nägi, et ta püüdis teiste eest pisaraid varjata.

„Kas sa tundsid teda?”

Ingar noogutas, aga ei öelnud mõnda aega midagi. Vihm ja külm panid ta lõdisema. Ta avas suu, et midagi öelda, aga lõi kõhklema. Lõpuks tulid sõnad välja.

„Miks lähevad kõige paremad alati kõige varem?”

Ta ütles seda nii tasa, et keegi peale Lotte ei kuulnud. Lottel oli temast kahju. Tema ema oli teinud enesetapu, kui poiss oli kümneaastane. Lotte oli siis alles äsja jaoskonda tööle tulnud ja too sündmus oli tal liigagi hästi meeles. Just tema oli pidanud naise laetala küljest maha võtma.

Ebameeldivast mälestusest judisedes nägi ta Viljarit mäest üles tõttamas. Mees tuli pooljoostes, aga see nägi välja pigem nagu ebaõnnestunud kiirkäimine, mille puhul iga jooksusamm puusad õõtsuma pani. Lotte laskis tal hinge tõmmata ja seletas talle samal ajal, et juhtunud oli midagi väga tõsist ja et ta oli alles nüüd teada saanud, et Alexander oli Emilie leidmisega otseselt seotud.

„Kas Alexiga on kõik korras?”

Seda küsis Ingar.

Viljar noogutas. Suitsetajakopsud ei võimaldanud ilmselt veel mõnda aega verbaalseid vastuseid anda. Lotte läks koos Viljariga allamäge parkla poole, kuhu Viljar oli auto jätnud. Päris raadio teel, kas keegi oli Alexandri esialgse ülekuulamise läbi viinud. Knut Veldetun vastas kohe.

„Mina rääkisin temaga. Ta ütles, et tema leidiski tüdruku, kui ta hommikul ärkas.”

„Okei. Niisiis peab Åse jutt paika.”

„Jah, aga kaklusest ma talle ei rääkinud.”

Lotte jäi seisma. Andis Viljarile märku oodata.

„Kaklusest? Kas on midagi erilist, mida ma peaksin teadma?”

„Jah. Paar noort väidavad, et Gudmundsson katsus hommikul magamistoast salaja välja hiilida ja ütles, et Emiliet ei ole toas. Siis proovis ta takistada neid tuppa minemast. Kui nad ta kõrvale lükkasid, pani ta jooksu. Sellepärast käis maja ees kähmlus, kui me kohale jõudsime.”

„Kurat!”

Lotte hakkas Viljari auto poole sörkima. Ta oleks pidanud kõigepealt Knutilt küsima. Noor kadett, kellega ta oli rääkinud, oli ilmselgelt täielik põmmpea. Ta oli vist ainult valvepostil seisnud.

Kui Lotte ja Viljar jõudsid kurvi taha, kuhu Viljar oli auto parkinud, juhtus mõeldamatu. Viljari uue Mazda rooli taga istus Alexander. Niipea kui ta nägi neid mäest alla jooksmas, vajutas ta gaasi põhja ja laskis siduri lahti. Kruus lendas piki auto külgi ja auto vänderdas veidi aega ohtlikult siia-sinna, kuni leidis õige suuna ja kihutas Vestevegeni poole.