Читать книгу Südamemurdja - Geir Tangen - Страница 6

Politsei julgeolekuteenistuse PST uurija Harald Samuelsen jälgis huviga objekti liikumist. Heledapäine kõrend, üle pea kammitud juuksed, ülikallid slimfit-riided. Liibuvas kombinesoonis Christopher Walken. Kell oli alles natuke üle kümne, aga Samuelsenil oli pärast mitut autoistmel veedetud tundi juba selg kange. Ta võttis väikesed ümmargused prillid eest, otsis väikesest mustast Royal RepubliQi õlakotist puhastuslapi ja hakkas kiirustamata nühkima. Mõni inimene on ahelsuitsetaja, teised trummeldavad sõrmedega vastu rooli. Harald Samuelsen puhastas prille.

Õlgadeni ulatuvate mustade juuste ja sinaka tooniga Tiger of Swedeni prillide tõttu oli PST uurija otsekohe pälvinud kolleegide seas hüüdnime Ozzy. See ei häirinud teda. Ainus, mis seal majas päriselt luges, oli enamuse poolehoid. Mees, keda ta sel hommikul jälgis, oli seotud äärmuslastega ja tal oli raha. Harald pöördus oma kolleegi poole.

„No nii ... Ta külastab tunni aja jooksul juba kolmandat rahaülekandeputkat. Ma olen nüüd näinud, mida oli vaja näha. On see tavapärane skeem?”

Kolleeg silmitses autosid, mis liikusid teosammul mööda Grønlandsleiret’t Schweigaards gate poole. Nende kõrval peatunud tramm blokeeris mõneks sekundiks vaatevälja.

„Mhmh ... Iga kuu esimene pühapäev. Neli sellist putkat kella üheksa ja kaheteistkümne vahel. Iga kord needsamad neli.”

Nad olid selle mehe käike pikemat aega jälginud. Rahaülekandeputkad olid välismaiste väärtpaberifondide, pankade või investeerimisfirmade väikesed filiaalid ja nende tegevust reguleerisid firmade emamaad. Kogu järelevalve eest vastutasid sealsed võimud. Sellepärast oli raske nendest ülekannetest täpsemat ülevaadet saada. PST kahtlustas, et raha läks paremäärmusliku organisatsiooni Norra Vastupanu Haugesundi osakonnale. Harald Samuelsen pani puhastuslapi prillikarpi, pööramata pilku pühapäeviti avatud kioskilt.

„Ja nendel neljal putkal, mida ta külastab, on üks ja sama emamaa?”

„Jah, need kuuluvad Ungari firmale Nemzeti Investa. See ongi kõik, mida me teame. Ungari politsei on lubanud nad luubi alla võtta, aga midagi ei toimu. Me ei saa infot.”

„Ungari? Oslos ei ole ju kuigi palju ungarlasi?”

Harald Samuelsen küünitas pea autoaknale lähemale, et paremini näha. Ere hommikupäike sundis teda silmi kissitama.

„Omanikud ei ole ungarlased. Nad on iraaklased, süürlased, bosnialased, serblased, marokolased ... Noh, saad aru. Ja peab ütlema, et nad ei sõida Audi A5-ga mitte tänu mobiiliekraanide vahetamisele või urdukeelsete pühapäevalehtede müügile.”

Harald avas autoukse. Ta oli näinud piisavalt. Väljas kummardus ta juhipoolse akna juurde ja kolleeg tegi akna lahti.

Laevareederi poja ja miljardite pärija Jan Sigfred Bergerseni jälitamine oli ainult väike tükk hulga suuremast puslest. See tüüp oli liiga tark, et teha midagi ebaseaduslikku, ja millele ta oma raha kulutas, ei huvitanud kedagi, kui ta just terrorismi ei rahastanud.

„Võite jälitamise lõpetada. Seda organisatsiooni ei ole keelatud rahastada, aga kui sellised kohalikud osakonnad saavad äkitselt liiga palju raha, on see potentsiaalne oht. Peame edaspidigi silmad lahti hoidma, aga esialgu jätame Bergerseni rahule.”

Samuelsen läks jalgsi Oslo lennujaamarongide terminali. Ta pidi jõudma Haugesundi lennukile, mis väljus Gardermoenist 14.40. Just Haugesundis oli millestki kinni hakata.

Ta leidis istekoha vaikses tsoonis ja võttis iPadi välja. Ta vaatas läbi kogu info, mis nad olid seda paremäärmuslikku organisatsiooni jälgides kogunud. Üks informaator Norra Vastupanu Oslo osakonnast väitis, et Haugesundis asuval Vestlandet’ osakonnal olid palju suuremad rahalised võimalused, mille tõttu seal oldi võimelised planeerima ja läbi viima suuri aktsioone. Sel moel olidki nad reeder Bergerseni poja jälile saanud. Tema minevik Vigridi liikmena kahetuhandendate aastate alguses ei olnud saladus, aga kollane ajakirjandus oli lõpetanud selles urgitsemise, kui ta viis aastat tagasi ajakirja Se & Hør kolm lehekülge pikas intervjuus oma varasematest vaadetest lahti ütles.

Jan Sigfred Bergersen oli sündinud ja kasvanud Haugesundis, ja Harald Samuelseni töörühm PST-s oli püüdnud leida tema otsest seost Haugesundi grupiga, aga esialgu ei olnud neil ühtki muud niidiotsa peale selle, et Bergersen oli grupi praeguse juhi Geirmund Bakkeni lapsepõlvesõber.

Harald sulges dokumendikausta. Vaatas lennujaamarongi valgustahvlile, mis näitas lennukite väljumisaegu. SAS-i lend SK-308 Haugesundi oli kolmkümmend minutit edasi lükatud. Tuli loota, et see ikka väljub. Märtsi alguses polnud kellelgi niikuinii tulist kiiret Haugesundi jõuda.