Читать книгу Südamemurdja - Geir Tangen - Страница 11

„Kurat!”

Alexander röökis autos, kui ta külg ees Skillebekkgatale keeras. Kiirus oli järsu kurvi jaoks liiga suur, auto tagumine ots põrutas vastu elupuuhekki ja viis osa sellest kaasa. Alexandril oli raske autot otseks pöörata ja ta tänas õnne, et teiselt poolt kedagi vastu ei tulnud. Rattad hakkasid taas veerema ja auto kihutas edasi.

Kehas särises paanika. Iga närv oli põlev süütenöör ja ta klammerdus rooli külge. Ei võtnud Haugevegeni ristil kiirust maha, vaid pani hoopis silmad kinni ja andis minna. Ta kuulis pidurite kriiksumist, aga jõudis enne kokkupõrget üle tee. Kui ta silmad uuesti lahti tegi, oli ta täie hooga teel Karmsundgata fooriga ristmiku poole. Üks vanem abielupaar jäi Flokesgate kortermaja ees seisma ja draamat pealt vaatama. Üks mees, kes parajasti Kommunegårdeni ees sebral teed ületas, keeras ringi ja jooksis tagasi. Fooris põles punane tuli, aga Alexander ei saanud peatuda, sest kiirus oli liiga suur.

Alexander vandus valjusti ja hakkas autot paremale pöörama. Ta jõudis mõelda, et on ikka nöök, et linna ainuke foor on punane, aga kohe tekkis tal uus mure. Kuna auto libises vihmamärjal asfaldil, sai ta aru, et ei suuda õigele sõidurajale keerata. Auto elas oma elu, libises üle keskjoone vastassuunavööndisse. Kui oleks olnud reede pärastlõuna, mitte pühapäeva hommik, oleks auto raudselt põrutanud ninaga vastu ummikus seisvate autode rivi. Ta kuulis, et ümberringi andsid teiste sõidukite juhid ägedalt signaali, aga tal õnnestus hädavaevu autot teel hoida. Ta andis uuesti gaasi ja vajutas signaali põhja, et sundida vastutulevaid autosid Karmsundgata lõunasuunalisele sõidurajale tõmbuma. Lotheparkenile lähenedes õnnestus tal auto õigele rajale pöörata. Tema taga seisid tee ääres kaks sõiduautot, millel oli rängast laupkokkupõrkest puudu jäänud vaid sekundi murdosa.

Ma ei lähe mingile kuradi ülekuulamisele ...

Alexander teadis, et ta on in deep shit, ja hakkas tuhnima jope taskutes, mille politseinik oli talle toonud, aga siis ilmus nähtavale Flotmyri ringristmik ja ta pidi valima. Kas pidurdada järsult ja loota, et pidurdusteekond on piisavalt lühike, nii et ta ei rammi vasakult samale ringristmikule suunduvat bussi, või vajutada gaas põhja ja paluda kõigevägevamat, et buss oleks teel lõuna poole, mitte kesklinna. Ta valis viimase variandi.

Alexander kuulis oma karjet, kui ta ringristmikule vuhises. Bussijuht vajutas signaali põhja. See kõlas, nagu üürgaks udupasun Alexandrile otse kõrva. Rehvid kiunusid asfaldil. Ta vingerdas bussi kõrvalt läbi ringristmiku lõuna poole viivale neljarealisele teele. Sõitis autode vahel slaalomit, kuni jõudis Flotmyri Esso tanklani ja läbis Haugesundi staadioni juures järgmise ringristmiku nii suure kiirusega, et auto kõikus ohtlikult.

Haugesundi haiglale lähenedes kuulis ta tagapool sireene undamas ja nägi silmanurgast, et Stord/Haugesundi kõrgkooli juures tuli üle künkaharja mitu vilkurit. Süda ei pumbanud enam verd, vaid soontesse tungis puhas adrenaliin. Ta kompas jälle parema käega jopetaskuid, roolides autot vasaku käega. Kui ta ligines Haugesunds Avisi meediamajale, hakkas telefon helisema.

Alexander haaras telefoni, ei vaadanud, kes helistab, vaid eeldas, et see on politsei. Ta karjus telefoni:

„Keri põrgusse!”

Siis avas ta akna ja viskas telefoni minema. 7-Eleveni juures ringristmikku läbides õnnestus tal napilt teel püsida ja ta nägi liiga hilja jalgratturit, kes sõitis mööda sebrat üle tee. Seekord polnud võimalik kokkupõrget ära hoida. Alexander põrutas vastu jalgratta tagaratast ja nägi õudusega, et nii rattur kui ka ratas paiskusid kõrvale ja libisesid tema taga teelt välja. Ta nägi peeglist, et esimene kahest politseiautost pidurdas järsult ning üks politseinik kargas autost välja vaatama, mis jalgratturiga juhtus.

Kõik oli täiega pekki läinud. Alexander äigas kätega vastu rooli. Kolmandat korda taskutes tuhnides leidis ta lõpuks selle, mida otsis. Aken oli endiselt lahti, ta võttis kõik, mis taskus oli, ja viskas välja, aga tähelepanu hetkelisest hajumisest piisas. Uuesti pilku tõstes nägi ta äkitselt enda ees plinkivaid vilkureid. Opeli hoone juures olid ringristmiku ees peatunud kaks politseiautot ja sättisid üles ajutist teetõket.

Alexander haaras roolist ja keeras vastassuunas ringristmikule. Silmapilguks kaotas auto kontakti teepinnaga ja põhi kolksatas, kui ta otse üle betoonist saare põrutas. Auto tõusis õhku ja kui rattad teisel pool asfaldile maandusid, libises Mazda elegantselt mööda politseiautost, mis ei olnud veel jõudnud kogu teed tõkestada, ja sattus Raglamyri poole viiva tee õigesse sõidusuunda.

Kui auto õhku tõusis, oli Alexander rooli ehmunult lahti lasknud, aga nüüd pidi ta selle uuesti pihku haarama, et auto teepiiret ei rammiks. Parem külg kraapas piirde serva ja Alexander klammerdus õhku ahmides rooli külge. Õlad vabisesid. Samal ajal kui auto Raglamyrist mööda kihutas, kujutas ta ette, mis juhtub, kui politsei isa korteris tema toa pahupidi pöörab. Möödunud Toskatjønnist, otsustas ta keerata Kolnesi poole. Seal oli palju väikesi kõrvalteid, kuhu saaks auto ära peita. Ta pidi minema pääsema, kuidagiviisi koju hiilima ja kõik ära viima, mis seal oli. Eelkõige sülearvuti.

Kiirus oli auto võimekuse piirile ohtlikult lähedal, kui Alexander väljus pikast kurvist Toskatjønni teemaksupunkti juures. Kuna tee muutus kurvi taga laugemaks, mõistis Alexander, et tema saatus on otsustatud. Mõlemal pool teed plinkisid sinised vilkurid ja ta nägi, et sõiduteele on pandud siilid. Alexander reageeris kohe. Ta vajutas nii kõvasti pidurit, et oli tunne, nagu läheks jalg läbi auto põhja.

Rattad ei lukustunud, aga asfalt oli vihmast libe ja kiirus ei paistnud vähenevat, kui auto siilide poole libises. Kui rattad nendest üle veeresid, kostis kaks põrgulikku pauku ja rool hakkas oma elu elama. Auto hakkas vänderdama, kuigi ta roolis kõigest väest. Miski ei aidanud. Alexander laskis rooli lahti, tõstis käed näo ette ja karjatas valjusti, kui auto põrutas otsejoones paremal pool teed kõrguva kaljuseina poole.