Читать книгу Südamemurdja - Geir Tangen - Страница 5

Psühholoog Vigdis Nygaardi kabineti aknast avanes suurejooneline vaade. Esimesel kevadpäeval nägi ajakirjanik Viljar Ravn Gudmundsson üht purjepaati läbi udu Risøy ja Hasseløy vahelisest väinast välja liuglemas. Smedasundet’ kallas kõneles Haugesundi ajaloost. Kõigepealt vana kalatehas, ajahambast ja ränkadest talvetormidest räsitud. Tagapool peesitas hommikuvalguses hiiglaslik sinine Aibeli hall, mille töölised olid end naftatööstuse ja Põhjamere külge kinni keevitanud ja jätkasid jõukuse loomist ka pärast heeringasaaga lõppu. Taamal, teisel pool väina, oli Hasseløy oma moodsate luksuskorterite ja merepanoraamiga.

Psühholoog ei võtnud pühapäeviti kliente vastu, aga Viljar oli erand. Ta ei mäletanud, millal Vigdis oli talle viimati arve esitanud. Viljar ei olnud küsinud, aga tal oli kahtlus, et Vigdis pidas teda oma protežeeks. Inimeseks, keda ta peab ohtliku maailma eest hoidma ja kaitsma.

Viljar alustas vestlusi alati niimoodi. Selg Vigdise poole ja pilk Smedasundet’ paatidel. Tundus lihtsam kõnelda välismaailmale kui Vigdisele. Viljar haaras ühe neist parasiitidest, mis toitusid tema kroonilistest süümepiinadest, ja tiris ta valguse kätte.

„Tead, ma oleksin saanud ta peatada.”

Viljar rääkis aknale, aga tajus, et Vigdis oli tema sõnu tähele pannud, sest oli kuulda, kuidas naine musta nahaga kaetud tugitoolis asendit vahetas.

„Sa mõtled ...”

Vigdis jättis lause pooleli. Nad olid kokku leppinud, et ei nimeta selle mehe nime. Maestro, kes oli mõni kuu varem muutnud väikese rahuliku Haugesundi veriseks näitelavaks. See kurjategija oli toonud ohvriks seitse inimest, et oma ego upitada ja surematuks saada. Viljar tundis teatud rahulolu selle üle, et see saatananahk polnud jõudnud sarimõrvade kiiluvees ilmunud raamatu menu ära oodata, sest enne tegi ajukasvaja talle lõpu peale. „Maestro on surnud” teatasid pealkirjad VG lehestendil jõululaupäeval. Viljarile oli see parim jõulukink.

„Jah. Ma oleksin saanud ta peatada.”

Vigdis köhatas – seda tegi ta ainult siis, kui tundis kimbatust. Viljar kuulis, et naine tõusis püsti ja tuli tema juurde, ja tundis õlal sooja kätt.

„See, mis juhtus sinu töökaaslase Ranveigiga ... Sa poleks saanud tema päästmiseks midagi ette võtta. Ja Lotte Skeisvolli õde ... Kui see juhtus, ei olnud sind ju üldse seal.”

Viljar pööras näo Vigdise poole. Naise näole ilmus põgus nukker naeratus. Viljar asetas oma käe tema käele ja pigistas seda.

„Jah, ma tean, et ma poleks suutnud teda takistada neid tapmast ... Aga ma oleksin saanud sellele neetud raamatule käe ette panna. Tead, ta palus võimalust minuga rääkida. Tahtis seletada. Kui ma oleksin temaga vanglas kohtunud, oleksin saanud talle selgeks teha, milline hullus on avaldada see lugu odava meelelahutusena.”

Viljar vaatas taas Smedasundet’le. Purjepaat, mida ta oli jälginud, kadus veeteede ameti maja juures silmist. Ilm oli hall ja udune ning vihm piitsutas kai ääres vett. Kui Haugesundi ilm oleks olnud inimene, olnuks ta kahtlemata alkohoolik. Võib-olla tsüklijoodik, kes pidas aeg-ajalt vahet, vähimagi lootuseta, et kainus kuigi kaua kestab. Vigdis ohkas. Ta oli neid väiteid ennegi kuulnud.

„Ma arvan, et sa eksid. See oligi tema motiiv. Kui raamatut poleks ilmunud, oleks kogu tema vaev olnud maha visatud. Ta poleks mitte midagi saavutanud.”

Viljar mõistis nende sõnade loogikat. Muidugi poleks see tal korda läinud, aga ta oleks võinud vähemalt proovida.

„Võib-olla on sul õigus. Nii või teisiti ei ole minu olukord kõige hullem. Sina aitad mind kokku lappida, kui ma lõhki kärisen. Lottega on lood palju hullemad ...”

„Ma ütlesin, et ta võib igal ajal minu juurde tulla. Tead küll. Tähendab, kui tal on vaja kellegagi rääkida.”

Viljar tundis sõrmedes kihelust. See oli hell koht. Lotte oli liimist lahti. Viljar oli teinud kõik mis tema võimuses, aga iga kord, kui ta ääri-veeri juttu tegi, et Lotte peaks abi otsima, keeras too seifi lukku ja viskas võtmed minema.

„Tal olen mina.”

Viljar keeras ringi ja läks nüüd keset tuba seisva musta nahktugitooli juurde. See oli märguanne Vigdisele, et ta on valmis end avama. Et nüüd on Vigdise kord. Vigdis viivitas hetke, aga istus lõpuks Viljari vastu teise tugitooli. Nende vahel seisis kulunud männipuust laud seitsmekümnendate aastate algusest.

Vigdis võttis hipiprillid eest ja pani lauale. Need prillid olid kindlasti olnud ägedad, kui ta oli noor ja radikaalne, kaenla all karvad, seljakotis Mao väike punane raamat ja põuetasku peal rebane. Aastal 2015 nägi ta nendega välja nagu möödunud aegade jäänuk, kes üritab natuke liiga püüdlikult imagot hoida. Ajast, mil ta oli olnud tõeline radikaal, lahutasid teda nelikümmend aastat ja niisama palju teenitud miljoneid.

„Kas sa saad temaga tihti kokku? Lottega, tähendab?”

Viljar niheles. Ta oli Lottele lubanud, et ta nende omavahelisi jutte edasi ei räägi. Lotte oli politseinik. Ta pidi olema tugev. Tema maailmas tähendas fassaadimõra ametialast enesetappu. Lottel oli tõepoolest vaja oma õega juhtunust rääkida kellegi teisega peale Viljari. Viljar võis teda kuulata, aga ei osanud anda õigeid vastuseid. Neid, mida tal oli vaja kuulda.

„Viljar?”

Viljar tõrjus need mõtted peast ja vastas Vigdisele ausalt, aga Lottet reetmata:

„Jah. Me saame tihti kokku. Väga tihti. Tema räägib ja mina kuulan. See on hea, aga ma ei ole kindel, et see teda õigesse suunda juhib. Ta on nüüd jälle täiskoormusega tööl. Minu meelest liiga vara. Sellest uurijast, kes ta kunagi oli, on järele jäänud vaid vari.”

Vigdise ilme muutus mõtlikuks. Ta pidi just Viljarile uue küsimuse esitama, kui Viljari telefon hakkas põuetaskus ümisema. Viljar lükkas oma heledad õlgadeni ulatuvad juuksed kõrva taha ja tõmbas mobiili taskust välja. Helistas tema poeg Alexander.

Viljar tundis, kuidas rinnas valgus laiali soojus ja kuklas hakkas kripeldama ärevus. Alexiga oligi alati nii. Rõõm ja mure. Kergendus ja ärevus.

„Tere, Alex!”

Viljar pani ette lõbusa maski. Etendas natuke muretut rõõmu poja kõne üle.

„Kurat, isa! Sa pead siia tulema. Saad sa mulle järele tulla?”

Ärevus, mis oli seni olnud tärkav halb tunne, ähmane eelaimus, võttis südames koha sisse nagu õngetina. Viljar tõusis püsti ja läks uuesti akna juurde.

„Kas juhtus midagi, Alex?”

Poeg puhkis ägedalt. Ta ei leidnud õigeid sõnu. Kui ta viimaks jälle sõna suust sai, oli tema hääl täiesti tuhm.

„Ära küsi, isa. Saad sa tulla? Mul on abi vaja.”

Viljar urgitses aknalaua küljest lahti kuivanud värvipleki. Nii Alexandri moodi. Ei ütle, milles asi on, vaid lihtsalt ootab, et teised inimesed on varnast võtta, kui temal neid vaja on. See seitsmeteistaastane poiss oli egotsentrilise nüüdisaja produkt.

„Mitte enne, kui sa ütled, milles asi on. Ma ei torma keset vestlust minema, kui just mingit kriisiolukorda pole. Ma tulen hiljem, okei?”

„Kas mingi vestlus on sulle tähtsam kui poeg, ah? Mul ongi kriisiolukord. Ma olen Haugaleitel. Veronica pool.”

Viljar tegi näo, nagu ei kuulekski süüdistust, et ta on halb isa.

„Ma tulen natukese aja pärast, Alex. Aga sa pead mulle ütlema, mis juhtus.”

Teises otsas tekkis vaikus. Sekundid tiksusid. Viljar tahtis just uuesti küsida, kui kuulis telefonis poisi sosinat.

„Ma ärkasin Emilie kõrval voodis, isa. Ja nüüd on ta surnud.”

Lühikese hetke jooksul ei olnud midagi peale nende sõnade. Maailm jäi seisma ja hoidis hinge kinni.

„Ta lamab seal ja on surnud. Täitsa kange nagu.”

Viimane lause kaikus peas, kui Viljar ummisjalu uksest välja ja kivitrepist alla tormas. Ta jooksis kõigest väest sisekai teise otsa pargitud auto poole, otsides samal ajal autovõtmeid.