Читать книгу Südamemurdja - Geir Tangen - Страница 8

Terje Nitter teadis, et teda ümbritsevad idioodid ...

See oli tema saatus. Mõelda kõike ise. Teha plaane, arutleda, anda hinnanguid ja koostada riskianalüüse. Aeg-ajalt tundus see ülesanne lootusetu. Ta oli malemängija, kelle laud oli täis kõlbmatuid ettureid.

Pärast seda, mis oli eelmisel õhtul peol juhtunud, oli tal kiusatus nad saatuse hooleks jätta, aga tal oli neid vaja. Tal oli ebameeldiv seda tunnistada, aga ta oli muutunud nende väikestest närustest südametest sõltuvaks.

Terje Nitter jalutas rahulikus tempos mööda linna uut põhjapoolset rannateed. Gardsviki ääres möödus ta kahest pehkinud paadikuurist, mille vastas asus Vesteholmen. Laid oli uduhämus vaid hall vari, mille ümber loksusid lained. Jalgtee kulges edasi Gauldølavegeni poole ja Terje teretas üht noort lapsevankriga jalutavat paari. Ta vahetas nendega paar sõna ja lonkis siis edasi. Püüdis keskenduda probleemile, mille ta pidi lahendama. Ta pidi sekkuma. Tegutsema. Muidu variseb kõik kokku.

Emilie Vormedali surm lisandus nende mõtlematute tegude ritta, mis äratasid soovimatut tähelepanu ning söötsid politseile ja ajakirjandusele palli ette. Seda poleks tohtinud juhtuda, ta needis oma piiritut naiivsust. Ta oleks pidanud arvestama, et midagi niisugust võib juhtuda. Analüüsima riske põhjalikumalt. Suurmeister peab alati mõtlema mitu käiku ette, olema kõigeks valmis ja valima sellise positsiooni, kus oleks endiselt arvukalt võimalusi. Terje Nitter mõistis, et ta oli käitunud nagu algaja. Lootnud pimesi organisatsiooni ideaalide ja põhiväärtuste peale. Pühendumus, anonüümsus ja lojaalsus. Temale tundus selle vastu eksimine mõeldamatu, aga kui eredalt põles leek teiste südames?

Ta läbis viimase teelõigu Kvalsviki seljandiku harjale ja põikas sealt Kvaleni tuletorni juurde. Kaljud olid märjad ja libedad, aga ta istus siiski maha. Imetles kalda poole pürgivaid murdlaineid.

Värske mereõhk teritas meeli. Aitas tal mõelda kaugemale, avaramalt. On olemas alternatiiv, mõtles Terje. Lahendus, mis annab neile vajalikku aega. Lähtestus, mis annulleerib eilse saatusliku sündmuse. Lööb kaitsetul ruudul seisva musta etturi.

Ohu kõrvaldamine tekitab veepinnal kergeid säbaraid, aga mitte ohtlikke suuri laineid. Küsimus on kahjude minimeerimises. Neid on nii vähe, et nad ei või kellestki ilma jääda, ja kuna aktsioonini on jäänud neli päeva, on aeg kallis.

Vihm piitsutas väikeste tihedate piiskadena ja tungis vihmamantli krae vahele. Terje tõusis aeglaselt ja tõmbus küüru, püüdes leida varju Põhjamerelt puhuva tuuleiili eest. Tundis kehas kerget värinat – nüüd, mil otsus oli tehtud. See oli kergendus.

Talle tuli meelde ühe raamatu pealkiri, mida ta oli Haraldsgatal Norli raamatustendil näinud. „Nähtamatu mees Salemist”. Terje oli heitnud pilgu tagakaanetekstile. Lugu mehest, keda poleks tohtinud olemas olla. Mehest, kes oli pealtnäha siitilmast lahkunud, aga liikus endiselt vargsi ringi.

„Pealkirjas oleks pidanud olema Salemi asemel Haugesund,” mõtles Terje Nitter ja pööras hommikuudus ootavale linnale selja.