Читать книгу Maestro - Geir Tangen - Страница 10

Ådlandi palvemaja saali eesseina loosungil seisis sinisel taustal kuldtähtedega „AABRAHAM”. Jonas Ferkingstad vaatas oma isa poole, kes koguduse loosungit parajasti üles riputas. See pandi iganädalase palvetunni eel alati üles ja võeti pärast maha.

Koguduse nimi ei olnud juhuslik. Nad tahtsid tagasi algusse. Otsesidet Jumala enese ja inimese vahel. Liikmed tõotasid algsele kirjasõnale truuks jääda ja olid üksmeelselt seisukohal, et teised kogudused lasevad patusel maailmal ennast ilmalikustada. Jumalasõna kohandati välisilmale. Aga see poleks tohtinud nii olla.

Jonasel oli tahtmine seinal rippuva krutsifiksi peale sülitada, aga ta ei julgenud. Siis mitte, kui ruumis viibis isa. Ta tundis end vangina. Raamatud kadusid kodust. Alles jäi ainult piibel. Tema lapsepõlvekodus olid vaid lagedad seinad ning paar krutsifiksi ja reljeefi. Vanemad kadusid vaikusse.

Ta tuli jalgpallitrennist ära ja peitis kooliorkestri vormi kappi. Mitte et tal oleks keelatud osa võtta, vaid sellepärast, et see tõi endaga alati kaasa arutelusid. Vaikseid, rahulikke arutelusid, kus tema allajäämine oli ette teada. Sest mis võis olla olulisem ja üllam kui oma elu Issandale pühendamine? Isa rõhutas oma jutu iva iga kord meeldetuletusega, et ta ise töötas kohtuametnikuna ainult kolmveerandkoormusega, et jõuaks Issandat ja pühakirja teenida.

Jonas jättis isa sinna askeldama. Ta läks välistrepile ja proovis ahmida Vestlandet’ suve maiku. Vihma sadas ja ta sai märjaks, aga ta ei hoolinud sellest. Vihm varjas reetlikke pisaraid, mis üha sagedamini silma tulid, kui teda sunniti sellistest palvetundidest osa võtma. Algul oli ta suutnud seda õudust ignoreerida. Teha nägu, nagu oleks temaga toimuv vaid ettekujutus. Teine reaalsus. Aga nüüd oli olukord teistsugune ja ta ei jaksanud ennast enam varjata. Tõde kippus päevavalgele.

Ta ootas rõõmuga nädalavahetust. Keskpartei oli tema pelgupaik. Seal võis ta kulutada aega millelegi muule kui väsimatule rändamisele läbi piibli vana testamendi tekstide. Nädala sees võis ta mitmel õhtul koosolekutel käia ja nädalavahetusel toimusid maakondliku organisatsiooni seminarid, kursused ja mitmesugused muud koosviibimised. Need olid tema väikesed vahetunnid. Ajakillukesed, mil ta sai olla täiel määral tema ise.

Aasta tagasi, samal sekundil, kui Jonas silmas kesknoorte koosolekuruumi ukselävel endast aasta vanemat Fredric Karjolit, raiuti tõde kivisse. Sügaval sisimas oli ta ennegi teadnud, et lood on nii. Aga ta oli alati arvanud, et Jumal halastab ja laseb tal leida õige tee. Tol hetkel oleks ta seal väikses ruumis otsekui kuulnud Jumala iroonilist naeru.

Jonas pühkis näolt veel korra vihma ja pisaraid. Halli tuulist maastikku vaadates mõtles ta juutide vanale ütlusele, mida isa oli palju kordi meelde tuletanud. Pikkamisi nagu rauk ajas ta end trepil püsti ja vaatas palvemaja otsaviilul rippuvat risti.