Читать книгу Maestro - Geir Tangen - Страница 5

Üle taeva pühkisid ähvardavad pilved. Sünge endena nõudsid nad päeva ja öö vahelisel videvikutunnil endale kohta. Sekundijagu kümbles Eivindsvatnet’ järv nõiduslikus säras, et seejärel mähkuda väävlilõhna, kõuemürina ja ägeda vihmasaju musta lämmatavasse vaipa.

Stemmenil, 1907. aastal ehitatud väikesel tammisillal, mis asus ümber Eivindsvatnet’ kulgeva matkaraja alguses, seisis Jonas Ferkingstad. Kõhetu kogu vaatas ebalevalt üle serva alla.

Poolpikad heledad juuksed olid laubale kleepunud. Jääsinised silmad vaatasid kujuteldavat punkti tühjuses. Kui pilved taevas aegajalt kõrvale tõmbusid, nägi ta väikestes valguselaikudes tammist allpool laiuvat veekogu. Sild, kus ta seisis, oli kivikuhjatise jalamist ehk kümme meetrit kõrgemal. Läbimärg õhuke veinpunane puuvillasärk kleepus rinna külge. Keha võbises. Ta heitis põgusaid pilke ülesmäge, Skjoldavegeni alt kulgevale jalgteele, aga enamasti vahtis tühjusse.

Lähenevat inimest märgates ajas Jonas end sirgu. Seda kogu oli võimatu ära tunda, aga Jonas teadis, kes see on. Ta oli viimase hetkeni väikest viisi lootnud sellest klaarimisest pääseda. Siin ei olnud salgamist ega valet. Reetmist ega pettust. Ainult nemad kahekesi, kaks inimest, kes teadsid tõde, ja kummalgi polnud vaja end mingi fassaadi ega maski taha peita.

Nad seisid kaua ja silmitsesid teineteist eemalt. Sügistuul kloppis Eivindsvatnet’ vett vahule. Taevast rebestas uus välk. Külma valguse põgusas sähvatuses nägid nad teineteist. Katteta. Kaitseta. Üksi. Järgmisel sekundil oli taas pime ja piksekärgatus pani silla betooni vibreerima. Jonas seisis äraootavalt, õlad vimmas. Vaatas enda ees seisjat. Jonas igatses tema käte vahele pugeda. Jäädagi sinna turvalisse embusse ja teha nägu, nagu poleks midagi juhtunud. Et kõik oli vaid meelepete. Ettekujutus. Miski, mis kaob, kui paar korda silmi pilgutada. Aga ei olnud. Mitte midagi ei saanud olematuks teha.

Veidi aega seisid nad niimoodi ja nende kehadelt nõrgus vett. Mõlema näos peegeldus jõuetus. Kumbki ei öelnud midagi, aga mõne aja pärast sirutas teine käed Jonase poole, kes laskis õhku ahmides end emmata. Ükski sõna ei suudaks kirjeldada, mida ta tol hetkel tundis. Mitte õnne. Mitte kergendust, vaid midagi muud. Midagi sügaval sisimas, mis sundis teda järele andma. Kõik tagasihoitud tunded kerkisid pinnale nagu geiser. Ta kuulis ise, et karjus kaisutaja rinna vastas, kuid ei hoolinud sellest. Nüüd pidi see välja pääsema, kogu see valu.

Üle kaaslase õla nägi Jonas aimamisi väikese paadikuuri juures liikuvat varju. Paadikuuri seina ääres olid kaks punast süsta, tuule käes külgepidi koos. Ta oli neid viimastel päevadel vees näinud, aga ei saanud päris hästi aru, miks keegi tahtis säärase ilmaga süstasõidule minna.

See väike uitmõte hajutas ta tähelepanu. Embus oli muutunud märgatavalt tugevamaks, justkui püüaks teine temast õhku välja pigistada. Jonas üritas end raudsest haardest lahti tõmmata. Ei tahtnud veel päriselt järele anda. Väikesi nuukseid oli kõhuski tunda. Väikesi ahastavaid nuukseid, mis tunnistasid tema tegu. Jonas teadis, et ta on süüdi. Ainult tema üksi.

Jonasel ümbert kinni hoidvate käte jõud oli ürgjõud. Ebainimlik. Jonase käed rippusid lõdvalt ja jalgu hoidis alt ära vajumast üksnes teise inimese jõud. Jonas oli tühi. Ta oli õhuke ja habras kest, mis ei suutnud vastu panna. Ta mõistis, et käib heitlus. Võitlus elu ja surma peale. Ta taipas, et tal ei hoita ümbert kinni selleks, et teda lohutada ja toetada. Jonas võttis viimase jõu kokku ja kiskus end halvavast haardest tugeva ropsuga lahti. Ta vahtis enda vastas seisjat uue pilguga. Ajas jalad harki, kuid tundis, kui rammetu ta keha on.

Ühtäkki muutus sillal aset leidev stseen millekski muuks. Uus valgusevälgatus. Uus kõuekärgatus. Suurem neist kahest avas suu, et karjuda, aga kostis ainult kähe sosin. Vilisev väljahingamine.

Rahulike liigutustega haaras üks inimene teisest kõvasti kinni, tõstis ta kiirelt maast lahti ja heitis üle silla käsipuu. Järgnenud karje, kui keha kuristikku kukkus, kaikus üle Djupadaleni. Siis saabus vaikus. Isegi vihmapiisad langesid hääletult, kui kõik läbi oli.