Читать книгу Maestro - Geir Tangen - Страница 7

Ma vaatan talle silma. Tumerohelised. Säravad. Flirtiv säde, sest ta näeb, et see olen mina. Tema suunurkadesse joonistub väike jultunud naeratus. Kõhklemata vabastab ta mu viimastest üleriietest ja laseb neil langeda vanale seitsmekümnendate algusest pärinevale linoleumpõrandale. Põrand on selle vanamoodsa ja kehvas seisukorras korteriga igati kooskõlas. Ütleme nii, et Rita Lothe on voodis osavam kui sisekujunduse alal.

Samal ajal kui ta vilunud liigutustega meil riidehilpe seljast tõmbab, liigub mu pilk korteris ringi. Panen tähele detaile. Nurgadiivani kõrval vana kolletunud männipuust baarikapp, pudeleid täis. Kulunud musta nahktugitooli käetoel kõõlub sülearvuti. Ma ei tea veel, kas see on parooliga kaitstud. Otsin pilguga tema mobiiltelefoni. Kõik oleneb sellest, kas see ilmub öö jooksul välja. Naise hingamine on kiirenenud. Ta on kiimas. Lasen tal nööpide kallal kohmitseda ning uurin rõduust ja rõdu. Piisavalt suur, nendin ma, kui ta rahulolevalt ohkab ja mu riista huulte vahele haarab.

Kakskümmend minutit hiljem, kui me hinge tõmbame, on mul tugev peavalu. Masseerin vasaku kõrva tagust piirkonda ja taipan, et seda laadi pingutused teevad valu hullemaks. Mööda närvikanaleid kulgevad väikesed tuiked, justkui rütmilised tõuked, ja suus on imelik metallimaik.

Ma tean, mis mind ees ootab. Olen juba tükk aega teadnud. Glioblastoma multiforme ... Kõlab kaunilt, eks? Peaaegu nagu mõni troopiline lill botaanikaleksikonist.

Mõni ehk väidabki, et surm on ilus. Vana-Kreekas kujutati Surma ette ilusa ja võluva noorukina ning hauakividel jäädvustati teda leebe ja hea kaitsejumalana, kellel oli käes allapoole pööratud tõrvik ja pärg. Mina võin kinnitada, et mingit ilu ei ole. Surm on üksildane, sünge ja julm. Mõnikord ka valus. Nagu minu puhul. Glioblastoma multiforme ehk pahaloomuline ajukasvaja ei sobi sulle, kui oled selline inimene, kes esimeste pohmelustunnuste ilmnemisel kolm paratsetamooli neelab.

Igal ärkvelolekutunnil nõuab ta mu vasaku kõrva taga paiknevast koldest häälekalt tähelepanu. Ma tean, et ta on seal, ja tean, mida ta teeb. Mul on veel aega. Mitu nädalat, võib-olla isegi kuud, kui saatus tahab.

Rita tuleb vannitoast. Puhtaks pestult ja üles mukitult. Milleks? Mu ninasõõrmeid riivab õrn jasmiinihõng. Ta istub minu kõrvale. Tõstab veiniklaasi ja joob ahnelt. Mina tühjendan oma klaasi lillepotti, kui ta toast väljas käib või kui ta tähelepanu on mujale suunatud.

Toon esikust oma koti. Avan selle ja võtan välja kaasatoodud pudeli punast veini. Rita sädistab diivanil rahulolevalt. Teen pudeli ise lahti. Panen selle tema klaasi kõrvale. Seal jõuab see vaevu hingata, enne kui tühjaks saab. Ise otsin ühe klaasi ja valan endale baarikapist konjakit. Renault Carte noir – VSOP. Tema maitsemeel on vist ammu surnud, mõtlen ma, lastes kuldpruunil vedelikul suus ringi käia. Sellel on imal ja surnud maik. Praegusel juhul nii sobiv.

Bensodiasepiine on väga mitmesuguseid ja mõned lahustuvad kergesti vees või muudes vedelikes. Puuduseks on see, et enamikul on mõru järelmaik, mida on raske varjata. Punaveinipudelis annavad neli unerohutabletti veinile pisut ebameeldiva järelmaitse. Kui inimene just ei ole juba nii palju joonud, et kõik läheb alla. Rita näost ei ole sugugi näha, et miski talle vastu hakkaks, ja ta joob nii nagu ikka. Võtab üha suuremaid lonkse, täidab üha sagedamini klaasi. Tunnen, kuidas mu kehas kandub laiali rahu. See ongi partituuri ainus ebakõla. See mõru järelmaik. Nüüd jääb üle vaid oodata.

Tema pilk on nüüd looritatud. Keel on pehme, ta haigutab ja ajab seosetut juttu. See plaan on meistriteos. Minu „Requiem aeternam”. See teos on kodus kirjutuslaual korralikult kategoriseerituna kuude ritta seatud. Kuus nime. Kuus surmaotsust. Kuus osa.

Kõik peab olema täpselt nii nagu kirjeldatud. See on võlupeegel. Üks samm kõrvale ja illusioon kaob. Üks ununenud pisiasi võib kõik teistpidi pöörata.

Vaatan laelühtri hämarat valgust. Rita korteri nurgad on vajunud poolpimedusse. Minu elu võrdkuju. Ma olin toas, aga valgus ei jõudnudki minuni. Elu, millest oleks peaaegu saanud midagi suurt. Olen otsustanud nüüd varjust välja astuda. See mõte teeb mulle rõõmu. Et kõik näevad. Meistriteose lõpuleviimine, nagu mõne Mahleri sümfoonia viimane osa.

Ma olen maestro. Vaatan oma käsi. Need ei värise.

Rita „Confutatis maledictis” on alanud, ilma et ta seda ise teaks. Mulle teeb nalja, et ta lösutab minust viiekümne sentimeetri kaugusel, õnnis naeratus näol. Tal ei ole aimugi, et liivakellast hakkab liiv otsa saama.

Põgusa ilustamata sisekaemuse valguses näen ennast sellisena, nagu ma tegelikult olen. Hädavaresena. Ma pean sellesse uskuma. Mina olengi meistriteos. Juhuse läbi. Ma sain ilmutuse. Võimaluse komponeerida omaenda reekviem.

Vajutan minu kõrval magava patuse silmalaud õrnalt kinni ja niisutan marlit läbipaistva vedelikuga laual seisvast pudelist. Katan lapiga tema nina ja suu. Ta haliseb ja ärkab äärepealt üles. Loendan sekundeid ja tasapisi ta uinub. Kogu valu kaob. Ma olen puhas.

Valu on kehast lahkuv nõrkus, mõtlen ma rahulolevalt ning sulgen oma kunagise elu viimase ukse.