Читать книгу Maestro - Geir Tangen - Страница 8

Karmsundet’-äärse linna kohal pikutas udu. Sügisene õhk. Mereudu. Külm ja niiske vaip, mis aegamööda inimesest elujõu välja imeb. Kui kell 8.20 Oslost väljunud lennuk kõrgete kortermajade kohal pilvekihist välja jõudis, nägid reisijad hädavaevu ülemisi korruseid ning all midagi siniselt ja punaselt vilkuvat.

„Ütle, Lotte, miks on vaja iga kord mitu politseinikku välja saata, kui mõni depressiivne tola oma probleemide eest pagemiseks otsema tee valib?”

Haugesundi politseijaoskonna komissar Lotte Skeisvoll heitis enda kõrval autos istuvale verivärskele politseiinspektorile juhmi pilgu. Nad hakkasid Smedasundet’ ääres asuva politseimaja juurest välja sõitma. Üks patrull oli Fjellvegeni kortermajade juurde abiväge kutsunud.

Christian Hauge klammerdus rooli külge. Viis, kuidas see poiss sõitis, ei vastanud tema suhtumisele ülesandesse. Valju sireeni ja plinkivate vilkuritega üle Haugesunds Avisi maja juures asuva ringristmiku. Kui nad sellest üle said, seisis üks väike must e-Golf ehmunult poolest saadik kesksaarel. Lotte peitis muige.

Väljakutse oli tehtud kahtlase surmajuhtumi tõttu. Kuigi see ei olnudki vist eriti kahtlane. Üks naine oli ilmselt korteri rõdult alla hüpanud ja lõpetanud oma elu maja ja muruplatsi vahelisel asfaldiribal, aga kõiki surmajuhtumeid nimetati kahtlasteks surmadeks, enne kui oli võimalik otsustada, kas tegu oli loomuliku surma või enesetapuga.

Poisi sõidustiil muutus pisut rahulikumaks, kui nad Spannavegenist mööda said ja hõredama liiklusega teelõigule jõudsid. Lotte kallutas pea viltu ja nihutas ärritatult armatuurlaual vutlaris olevat politseiraadiot. See ei olnud automakiga ühel joonel ja niisugused detailid käisid talle närvidele.

„Kas ühest patrullist siis tõesti ei piisa?”

Juht vaatas küsivalt Lotte poole ning pööras siis pilgu uuesti teele.

„Aga kui selgub, et ohver ei teinud seda ise?”

„No siis võib patrull ju jaoskonda helistada ja ülejäänud meeskonna kohale kutsuda. Niimoodi hoiaksime hulga raha kokku.”

„Just,” kostis Lotte.

See napp sõna nõretas sarkasmist. Lotte kordas tööjuhised mõttes veel korra üle. Tuletas endale kähku meelde kõik, mida tuleb teha, kui ta jõuab nende hallikasvalgete kolosside juurde, mis olid valvanud Heeringalinna 1969. aastast saadik, kui nad pidulikult avati. Mälestusmärk ajajärgule, mil kõik endast lugupidavad linnad ehitasid kortermaju.

Kolmkümmend kaks aastat polnud komissari ja politseiuurija puhul mingi vanus. Lotte oli läbinud kõik vajalikud koolitused. Siiski tundus, et ta oli pidanud terve igaviku ootama, enne kui talle võimalus avanes.

Politseiinspektor peatas auto kortermajade ees parklas. Neile oli öeldud, et naine lebab põhjapoolse maja ees. Autoust avades kuulis Lotte kogunenud rahvasumma hääli. Ta lootis vaikselt, et esimene patrull on taibanud surnu ümbruse piirdelindiga eraldada, ja rajas oma lootuse oletusele, et nad on pisut professionaalsemad kui too politseinik, kellega tema paarisrakendis oli. Kergendus oli suur, kui ta nägi nurga tagant välja astumas jaoskonna vanimat meest. Lars Stople oli eluaeg politseis töötanud ja oleks kahtlemata ametiredelil kõrgemale tõusnud, kui tal endal oleks selle vastu mingitki huvi olnud. Arukas, rahulik ja tasakaalukas mees, kes ei käitunud kunagi provotseerivalt. Tema põhivaldkond oli ennetustöö linna laste ja noortega, aga omal soovil käis ta endiselt ka patrullis. Ta silus käega oma halle juukseid ja pöördus Lotte poole.

„Tere, Lotte. Me tõmbasime lindi ümber ja hakkasime tunnistajatega rääkima, seal nurgas.”

Lars Stople osutas peaga garaaži ja valgeks värvitud alajaama kõrval asuva väikese astangu poole. Kokku kogunenud käputäis inimesi ajas kaelu õieli nagu uudishimulike kaelkirjakute kari uudistavate turistide ees.

„Suurem osa tuli alles siis, kui jutt liikvele läks, aga paari inimesega peame natuke pikemalt rääkima,” ütles ta.

Lotte nägi, et Stople paarimees Knut Veldetun ajas mõnega juttu.

„Kriminalistid?”

Lotte vaatas Larsile küsivalt otsa.

„Ma ei tea. Küllap tulevad. Igatahes tellisin ma nad kohale. Peale minu ja kahe kiirabitöötaja, kes teda vaatasid, ei ole vist keegi lindi sees käinud.”

„Kas me teame, kes ta on?”

Lars Stople vaatas oma märkmeid, vangutas kergelt pead ja köhatas.

„Pole kindel. Ühe majaelaniku arvates on see naine korterist 7B, ja sel juhul on tegu 57-aastase naisega, kelle nimi on Rita Lothe, aga seda me pole veel kontrollinud. Me mõtlesime, et kõige tähtsam on rahvast temast eemal hoida.”

„Hästi. Tubli töö, Lars. Vii meid sinna.”

Stople juhatas ta politseilindi alt läbi ja ümber nurga maja ette.

„Naise leidis ühe esimese korruse korteri elanik, kui ta läks rõdule suitsu tegema,” rääkis Stople. „Sellest on natuke üle poole tunni möödas. Mina ja Knut jõudsime kümne minutiga kohale.”

Lotte vaatas oma mobiili ja nentis, et Stople info peab paika. Häirekeskus oli kõne vastu võtnud kell 8.05. Nüüd hakkas kell saama 8.45.

See, et naist ei leitud varem, polnud sugugi imelik. Sügispimeduse ja hommikuudu kombinatsioon varjab peaaegu kõike. Lotte võttis vormijaki taskust punase märkmiku. Korraliku käekirjaga märkis ta kellaajad ja sündmused selleks ettenähtud rubriikidesse ning pööras siis märkmiku ümber ja hakkas kirjutama ekspertidele mõeldud küsimusi tabelisse, mille ta oli viimasele lehele teinud. Faktid esimesel lehel. Lahtised otsad viimasel. Nii need asjad käisid. Paberile ilmus üksainus küsimus.

Surmaaeg?

Naine lebas väändunud asendis ja isegi eemalt nägi Lotte, et tema kehal olid ulatuslikud vigastused. Surnul oli seljas mündiroheline kleit, jalas õhukesed ihuvärvi sukkpüksid ja mustad tikk-kontsaga saapad. Nägu oli tundmatuseni moondunud. Pea ümber oli kleepuv pruunikashall mass ja lõua piirkonnast turritasid välja punased luukillud. Asfaldile põrkumisel välja löödud hambad vedelesid lõhkise suu ümber maas. Lotte tundis vahelihases iiveldustõmblust.

„Noh ... mis sa ütled? Tapmine või enesetapp?“

Lotte pöördus noore politseiniku poole.

Christian Hauge niheles.

„Äh ... Kas sa mitte ei öelnud autos, et see on enesetapp?” Lotte nentis rahulolevalt, et poiss punastas.

„Ei öelnud. Ma ütlesin, et tegu on „kahtlasega”. Enesetaputeooria leiutamisega said sa ise kenasti hakkama. Oletame nüüd, et sündmuskohal pole peale sinu ühtegi politseinikku. Tapmine või enesetapp?”

Inspektor vaatas Lars Stople poole, aga see vana rebane kehitas ainult õlgu.

„See on kas õnnetus või tapmine,” ütles noormees ja vaatas Lottele enesekindlal ilmel otsa.

„Ahah, ja mispärast?”

„Tal on pealuu puru, nii et ta maandus ilmselt lapiti või pea ees. Inimesed, kes hüppavad aknast välja või rõdult alla, et ennast ära tappa, maanduvad üheksakümne üheksal protsendil juhtudest jalgadele. Kui ta oleks hüpanud, oleksid tal jalad, puusaliigesed ja vaagen raskelt vigastatud. Aga temal on hoopis pea ja õlad katki.”

Lotte vaatas oma assistenti, suutmata üllatust varjata.

„Jeerum ... Sa avaldad muljet. Sinu jutt peab paika küll, teatud mööndustega, ja sellisest kõrgusest kukkudes murduvad luud nii või teisiti, aga siin on ülakeha vigastused nii ulatuslikud, et ma kaldun järeldama sedasama, mida sinagi.”

Ta heitis pireda pilgu Lars Stoplele, kellel oli ilmselgelt raske tõsist nägu teha.

Lotte mõistis, et oli hanekstõmbamise ära teeninud. Poisi jutus oli ju iva. Ta vaatas üles seitsmenda korruse rõdu poole. Udu tõttu paistsid vaid ähmased piirjooned, aga ta nägi, et rinnatis oli nii kõrge, et sealt oli raske kogemata alla kukkuda.

Lotte leidis oma teadvuse sügavast sopist tühja ruumi. Mõttelise ruumi, kus ei olnud mingeid tundeid. Ainult jääkülm künism. Paljad sinised seinad. Ere päevavalgus, aga aknaid ei olnud. See oli tehnika, mida ta oli õppinud politseikoolis oma juhendajalt. Minna ruumi, kus mitte miski ei suuda teda emotsionaalselt mõjutada. Selles ruumis suutis ta töötada, hoolimata mitte millestki peale detailide. Seal sees ei teinud talle midagi, et ta nägi purustatud nägusid, kleepuvat ajuollust või sandistatud kehaosi. Selles ruumis suutis ta vaadelda ahistatud lapsi, ussitanud laipu ning keha avaustest sisse-välja roomavaid priskeid kärbsevastseid.

Ta kummardus surnud naise purustatud näo kohale. See oli nii moondunud, et ainuüksi näo järgi polnud võimalik isikut tuvastada. Üks silmamuna ripnes silmakoopast väljas ja teine silm oli kinni. Tegu oli kuuekümne ringis naisega, nii et viiskümmend seitse võis klappida. Tal olid lühikesed mahagonivärvi juuksed. Lotte nägi juuksejuurte ümber värvijälgi. Naine oli meigitud ja tema riietus vihjas mingile pidulikule sündmusele.

Mõni mukibki ennast üles, et olla ilus surnu, aga väga vähesed neist eelistavad kõrgetest hoonetest alla hüpata, mõtles Lotte kuivalt.

Ta võpatas kergelt, kui tundis verisest näost õhkuvat teravat lõhna. Sirutas nina peaaegu surnu põse vastu.

„See on eeter.”

Lars Stople lausus seda pominal, aga sõnad jõudsid siiski Lotteni. Too kortsutas kulmu ja vaatas umbusklikult vana politseiniku poole.

„Jaa, eetriga niisutatud lapp võtab inimese mõne sekundiga rajalt maha. Lõhn on väga kergesti äratuntav ja jääb pärast surma mõneks ajaks püsima. Vedelik aurustub mõne sekundiga, aga lõhnaosakesed kinnituvad alati naha külge ja jäävad sinna pikemaks ajaks.”

Lotte noogutas mõtlikult. Niisiis oli naine narkoosi all, kui ta üle rõdurinnatise aidati.

Ta vaatas veel korra üles. Kes küll niimoodi teeb? mõtles ta nukralt. Oli ilmne, et tapja ei vaevunud seda enesetapuks maskeerima. Muidu poleks ta eetrit kasutanud. Lars vaatas naisest sihilikult mööda. Ta ei suutnud teda vaadata nagu Lotte.

„Jah, sellepärast ma kutsusingi teid seda surma uurima. See lõhn on mulle sellest ajast tuttav, kui mul pimesool välja lõigati. Vanasti kasutati narkoosiks eetrit.”

Lotte ajas selja sirgu, pöördus teiste tema ümber seisvate politseinike poole ja hakkas korraldusi jagama:

„Keegi ei tohi lindiga piiratud alasse minna, välja arvatud kriminalistid, kui nad kohale jõuavad. Nüüdsest peale on see kuriteopaik. Pange peatee äärde ja maja ümber paika ka välimised piirded. Hakake kohe tunnistajaid üle kuulama. Knut, selle eest vastutad sina, sest sa juba alustasid. Võta mu assistent endale appi.”

Seejärel pöördus ta Larsi poole.

„Sina uurid välja, kas see naine elas korteris 7B. Otsi kojamees üles ja küsi varuvõtit, kui korteri uks lukus on.” Lotte võttis taskust vibreeriva nutitelefoni. Vaatas ekraani ja taipas, et peab kõne vastu võtma, olgugi et viibis sündmuspaigal ja arvatavasti oli tegu tapmisega. Ta tõmbus teistest eemale ja vastas napilt:

„Jaa, mis on, Anne? Mul on siin tõsine olukord.”

Lotte kuulis teisest otsast oma viis aastat noorema õe rasket hingamist. Õe hääl oli pikaldane, justkui oleks aju ja häälepaelte vaheline side häiritud. Nagu ikka.

„Tõsine? Kurat, sa ei leia minu jaoks mitte kunagi aega. Justkui minu olukord poleks piisavalt tõsine, eks ole? Sinu sõbrad, need kuradi pollarid võtsid mu rajalt maha – jälle!”

Lotte tundis, kuidas raske udu vormijaki põue puges. Ta lõdises. Ühtlasi tundis ta ärritust enda sees kasvavat, aga tal õnnestus end vaos hoida. Õel ei olnud kedagi teist, sest nende vanemad olid Åsta kohutavas rongiõnnetuses surma saanud. Ta helistas iga päev. Iga päev uute probleemidega või siis lihtsalt selleks, et Lottet sõimata. Tänase kõne sissejuhatus tõotas nii seda kui ka teist.

Lotte oli korduvalt palunud politseimaja kolleege, et nad käituksid peenetundeliselt, kui Annet on vaja kinni pidada, aga nad ei paistnud sellest enam hoolivat. Anne oli süstiv narkomaan ja sugulussidemed ei õigustanud tema siidkinnastega kohtlemist.

„Miks nad su kinni võtsid?” küsis Lotte, kuigi teadis täpselt, mida õde vastab.

„Lihtsalt niisama! Need raisad ei saa mind mitte milleski süüdistada. Ma ei ole mitte midagi teinud, ja see, mis mul kaasas oli, oli ainult oma tarbeks. See eit siin ei oska ju õieti kaaluda.”

„Kui palju, Anne?”

„Vahet pole! Sa ei usu mind niikuinii. Ka sina. Unusta ära,” röögatas õde ja lõpetas kõne.

See tabas märki. Lotte jäi kloppiva südamega seisma. Ta teadis, et ei peaks sellest jutust välja tegema, et see tuli joobest ja võõrutusnähtudest, aga seda rääkis ju Anne. Neid sõnu lausus tema suu. Väike õde, kes oli Lottele nii armas. Need sõnad ladestusid Lotte südamesse ja tekitasid tunde, et ta on õde alt vedanud. Tema pilk langes maja ees lebavale naisele ja ta sulges süümepiinade ees ukse.

Ta vaatab, mida ta Anne heaks teha saab, kui jaoskonda tagasi jõuab. Seni aga nõudis tema tähelepanu teine naine. Surnu.