Читать книгу Maestro - Geir Tangen - Страница 6

Arvutiekraanil väreles üksainus rida. Tekst: Viljar Ravn Gudmundsson. Ta pilgutas lauge. Silmad kipitasid. Üks tund tööpäevast oli juba ajalooks saanud, aga Viljar ei olnud teinud muud, kui ainult oma nime kirja pannud.

Ta tõstis pilgu ja vaatas välja Karmsundsgata poole. Autod vihmas ja udus. Haugesundi uue meediamaja projekteerinud arhitektid olid vist mõelnud, et põrandast laeni ulatuvad aknad inspireerivad avatud kontoris istuvaid töösipelgaid. Vaade oli aga niisama masendav nagu kuulata Metallica albumit „Black” paaniflöödil esitatuna.

Meediamaja ruumid olid uhiuued, aga kümme aastat ühes ja samas toimetuses oli mõjunud islandlase Gudmundssoni jõuvarudele nagu aeglane aadrilaskmine. Rõõmu millegi niisuguse paljastamisest, mis võiks üleriigilises meedias rasvaseid pealkirju tekitada, murendas see igavene sahmimine – eilse päeva sensatsioonid on yesterday’s news. Trükimust tuhmub kiiremini kui miski muu.

Ta püüdis selga sirgu ajada. Vaevalt nelikümmend täis, aga juba sandistatud lõpututest tundidest klaviatuuri ja ekraani taga. Ta vaatas ringi ja nentis, et on ainus, kes tööd ei tee. Naaberklaviatuuride klõbin tagus kuulmekäikudes nagu tuhat parkettpõrandal sibavat prussakat. Teiste ajakirjanike häälte sumin ärritas teda tohutult. Vanade eraldatud kabinettide kaotamine ja nende asendamine avatud kontori sipelgapesaga oli kuratlik ja läbimõeldud õelus.

Peale vaikuse tundis Viljar kõige enam puudust oma kontoritoolist. See suur ja pehme kaadervärk, mis oli seisnud tema vana kirjutuslaua ääres, oli seda tüüpi, kus oli võimalik ennast tahapoole kallutada. Täielik tugi kogu seljale. Rahulikul päeval oli soovi korral võimalik teha väike power nap. Uued toolid olid madalad ning seljatugi oli vastu ristluud surutud ja sundis sind istuma nii, nagu sul oleks neljatolline tropp tagumikku topitud.

Viljar vahetas maitsetu nikotiininätsu huuletubaka vastu ja vaatas veel kord ringi. Pilt oli sama. Nagu ikka. Pikk rodu nelja töökohaga latreid, mida eraldasid üksteisest vaid poolteise meetri kõrgused valged kuningsinise esiküljega klotsid, mis meenutasid ülemõõdulisi väliseid kõvakettaid. Ainsaks vahelduseks olid ruumi keskel baariletitaolise laua ümber paiknevad erakordselt inetud ja ebamugavad rohelised toolid.

Nende toolide juures seisis peatoimetaja Johan Øveraas. Viljar silmitses teda ja nentis rahulolevalt, et ülemuse pensionipõlv ei ole enam kaugel, igatahes on see ligemal kui taevariik, kuhu sellel ülemusel pole eales lootust pääseda. Johan oli just selline, nagu Orkla Media taolise kontserni keskastme juht olema pidi, tundetu ja moraalselt sandistatud, aga juhtkonnale sada protsenti lojaalne.

Øveraas pani tema pilku tähele ja taarus Viljari latri poole.

„Kuradi viil! Iga jumala päev kaod sa keset tööpäeva mitmeks tunniks minema. Kas sa pead mind päris idioodiks? Kas arvad, et ma ei näe, millal selle maja inimesed tulevad ja lähevad?”

Øveraas puhus end õhku täis nagu kerakala, aga kisa oli rohkem kui villa. Viljar teadis väga hästi, kuhu toimetaja oma jutuga sihtis. Reedel oli Viljar töölt lahkunud, seletamata, kuhu ta läheb.

„Kas ma pean sind teatud kohast kratsima, et sa reageeriks, või oled sa nii kena ja vastad, kui ma sinuga räägin?”

Silmad läksid pungi ja jume muutus sinakaslillaks.

Viljar oli arvanud, et artikli, mille Øveraas talle reedel teha andis, kirjutab valvereporter nädalavahetusel valmis, aga seekord ei kirjutanud. Esmaspäevahommikusel koosolekul oli see lugu taas tema lauale potsatanud nagu nälkjas ja tal kästi see kella kaheteistkümneks üle anda.

Teisisõnu oli tal kolm tundi aega, et kirjutada tuhande kahesaja sõna pikkune A-lugu ja kuuesaja sõna pikkune B-lugu ühingust Vaimne Tervis, mille liikmed ei olnud rahul sellega, kuidas neid koheldi nende igavesel ringkäigul erakorralise vastuvõtu, haigla, perearstide ja psühhiaatrite vahet. Seekord tegid nad kõva kisa ja hoiatasid, et tõsiseid vaimuhaigusi põdevad inimesed hulguvad linna peal ringi, sest nad on süsteemist välja jäänud.

Viljar vaatas toimetajale leebe pilguga otsa. Parem oli teda rahustada, et ta ärritatud lemmingu kombel lõhki ei läheks.

„Ära pahanda! Mul oli kõht korrast ära. Ei tahtnud siin sitahaisuga õhku rikkuda. Ma tegelen praegu selle artikliga.” Johan Øveraas seisis veel paar sekundit paigal ja valas siis oma viha millegi materiaalse peale välja, nagu tal kombeks oli. Seekord said selle enda kaela kaks pastakat: ta pühkis need põrandale, keeras kanna peal ringi ja marssis kontorisaare poole tagasi.

Viljar ohkas, korjas pastakad üles ja vaatas käsiloleva loo faktid veel korra üle.

Verevaene. Igav. Ebahuvitav. Need kolm sõna tabasid igati märki, iseloomustades mitte ainult tulevase artikli sisu, vaid ka selle kirjutamise tööd. Tunni aja pärast oli lugu siiski enam-vähem valmis. Tekst oli hingetu, kirjutatud kaasaelamiseta ja põnevate kirjanduslike kõrvalepõigeteta. Niisuguste artiklite kohta oli ajakirjanike seas käibel lühend PKP – poliitiliselt korrektne põhk.

Viljar haigutas, toetas jalad kõvasti vaipkattele, unustas end hetkeks ja nõjatus mustal toolil tahapoole. Ta säilitas hädavaevu tasakaalu, sest tool hakkas kõikuma ja ähvardas teda põrandale lennutada. Ta vaatas kähku ringi, et näha, kas keegi seda märkas, ja klõpsas siis tülpinult ohates nupule send, lugemata teksti läbi.

Ta oli valmis minema selle päeva esimesele suitsupausile ja haaras kaasa pika halli kevadmantli, mille ta oli ostnud Fretexist^[1.] viiekümne krooni eest ja mis oli teda viimased kolm aastat teeninud. Mantlihõlmade lehvides läks ta mööda koridori lifti poole. Üks ajutine reporter tervitas teda käeviipega, kui ta uksepoolsetest töökohtadest möödus. Viljar ei pidanud seda kollanokka pilgu vääriliseks. Ajutised asendajad olid toimetuse hierarhias endiselt temast allpool. Õige pisut allpool.

Meediamaja ees parklas seisis üks kolleeg ja suitsetas. Viljar läks teisele poole ja pani sigareti põlema. Poliitiliselt korrektsest põhust pidas ta veel hullemaks ainult üht asja – töökaaslaste seltskondlikku loba. Viljarile piisas täiesti iseenda seltskonnast.

Hetke jooksul tundis ta süümepiina, sest talle turgatas pähe, et ta oli unustanud kontrollida, kas Alexander jõudis kooli. Viljar meenutas Alexanderi eelmist külaskäiku. Tema ei aimanud midagi halba, aga Alexander oli mitu päeva koolist poppi teinud. Vastutus ATH-diagnoosiga teismelise eest, kes aeg-ajalt tema juures elas, käis Viljarile üle jõu.

Mida ma küll valesti teen? Me olime ju teineteise jaoks alati olemas ja meile meeldis väga koos olla. Nüüd on sellest, mis oli, järel ainult tühi sõnatu kest. Mis pagan õieti juhtus?

Eks – või „nõid”, nagu Viljar eelistas teda nimetada – oli nõudnud, et Viljar kannaks oma osa vastutusest esimesest päevast peale. Varem sai ta poja pühapäeva õhtupoolikul üle anda, aga nüüd, kus Alexander oli kuusteist täis, ilmus ta välja, millal ise heaks arvas. Poisi ema oli öelnud, et see on loomulik areng, ja Viljar ei hakanud vastu vaidlema, kuigi see tegi tema elu veelgi keerulisemaks.

Sigaret sooritas oma viimse ohke ja langes maha ning selle omanik kõndis aeglaselt minema, olles sellest vaesekesest viimasegi elujõu välja imenud. Koridorides hõljus tema järel värske tubakasuitsu kirbe lõhn. Paar mittesuitsetajat kirtsutasid demonstratiivselt nina, kui ta mööda läks. Viljarile ei läinud see põrmugi korda. Kõige hullema suitsuhaisu leevendamiseks uut nikotiininätsu suhu pistes nägi ta, et Øveraas passib järjekordselt tema latri juures.

„Kui ma need kuramuse pausid, mida sa endale iga päev lubad, su palgast maha tõmbaksin, oleks sul närune kuupalk, Gudmundsson.”

Toimetaja seisis, käed kindlalt küljepeki vahele toetatud.

„Kui sa võrdleksid minu kirjutatud sõnade arvu teiste reporterite toodanguga, siis saaksid aru, et mul tuleks palka tõsta. Igal asjal on alati kaks otsa, Øveraas. Inimene, kes ennast toimetajaks nimetab, peaks seda ju teadma.”

Korpulentse peatoimetaja ülakorrus värvus taas märgatavalt punasemaks.

„Kurat võtaks, küsimus ei ole ju lugude pikkuses, Gudmundsson.”

„Jajah, nagu öeldud ... sina peaksid ju teadma.”

Viljar irvitas ja trügis mööda toimetajast, kes näis nüüd olevat enesevalitsust kaotamas. Õnneks oli ta kaotanud ka kõnevõime. Øveraas keeras kanna peal ringi, virutas põrandal seisvale lillepotile jalaga ja lahkus konfliktipiirkonnast enne avaliku tulevahetuse puhkemist.

Kui Viljaril oleks olnud kabinetiuks, oleks ta selle pauguga kinni virutanud. Selle asemel pani ta kõrvaklapid pähe. Ta vaatas masendunult aknatagust lõpmatust. Tundide kaupa võis ta istuda ja vahtida mööda ruutu alla nõrguvaid piisku. Nired moodustasid udusele klaasile kõverad trellid. Teisel pool Karmsundsgatat Seven Eleveni poe juures tõmbusid inimesed vihmast raske taeva all kössi ja jooksid ootavate autode poole.

Ta võttis sahtlist vana T-särgi ja kuivatas juukseid, et klaviatuurile ei tilguks vett. Seejärel viskas ta T-särgi laua alla. Ta värskendas postkasti ja nägi silmanurgast, et kast oli uusi kirju täis. Ta hakkas kustutama. Enamjaolt olid need mittemidagiütlevad infokirjad juhtkonnalt ja reklaam.

Viljar pidi keskenduma, et ta olulisi kirju ära ei kustutaks. Viimaks jäi järele kolm meili. Arstiaeg Helse Fonnalt. Pakkumine toimetuse spordikihlvedude rühmalt ja kiri ühelt mehelt, kelle nimi ei tulnud talle tuttav ette. Arvatavasti mõni lugeja, kes tahtis märku anda, et mõnes tema artiklis on midagi ära unustatud või maha vaikitud. Ta ohkas. See oli tema ameti juures kõige hullem. Pidevad märkused lugejatelt, kellel ei paistnud olevat midagi targemat teha kui kaebekirju kirjutada. Sageli olid need lugejad ühed ja samad. Ta avas meili.

Mõne sekundi pärast tundis Viljar rinnus valu. Tundis, et hingamine muutus raskeks. Ruum lõi kõikuma. Ta ahmis õhku, kui valukiired näkku kandusid. Tõusis toolilt ja hakkas suures ruumis pealtnäha sihitult ringi uitama. Hingas sügavalt sisse ja välja, nagu psühholoog oli õpetanud. Püüdis mõelda millelegi muule. Hetkel oli see raske. Viljar noogutas vaevaliselt ühele töökaaslasele, vallandas kujuteldava lipsu ning pöördus oma laua ja arvuti juurde tagasi. Ta jõllitas teksti. Tähed valgusid laiali, kui soolane higinire silma sattus. Ta pühkis selle ära ja luges e-kirja veel kord.

Saaja: Viljar Ravn Gudmundsson

Ma kirjutan Sinule, sest tean, et Sa oled õiglane mees. Mees, kes mõistab selle hukka, mida ma kavatsen teha, aga samas on võimeline mõistma minu nördimust ja frustratsiooni selle üle, et õigusriik ei toimi enam.

Meil on seadused, mis peavad kaitsma meid omakohtu eest, ja ma ei ütle ainsatki halba sõna nende kohta, kes tunnistavad oma süüd ja kannavad oma õiglase karistuse ära. Mina võtan luubi alla need teised. Need, kes hiilivad isegi kohtumõistmise tunnil karistusest kõrvale ja pääsevad terve nahaga. Nad on ühiskonna hüäänid. Arad, ahned ja puiklevad. Nemad on selle karistuse ära teeninud, mille ma neile määran. Ka mina saan oma tegude eest karistada. Ma võtan oma nuhtluse püstipäi vastu, kui see aeg kätte jõuab. Enne aga surevad inimesed minu käe läbi. Süüdlased, kes igaüks omal moel õiglasest karistusest pääsesid.

Tänapäeva ühiskonnas mõtleb üha vähem inimesi kellegi teise peale. Solidaarsus on surnud. Talguvaim on kadunud. Lojaalsus tööandja vastu on võõras sõna. Inimesed varastavad oma toitja tagant.

Üks nendest ahnitsejatest on naine. Ta on süüdi mõistetud vara omastamises suures ulatuses ja tööandja petmises. Ta on varem karistamata, aga see ei ole pehmendav asjaolu. Karistus viiakse täide homme, teisipäeval, 14. oktoobril.

13.10.14

Stein Åmli

UL7-1

Viljar toppis ülahuule alla uue portsu tubakat. Tundis sõrmedes ja varvastes surinat. Ta hingas veel korra sügavalt sisse ja aeglaselt välja. Ajukoorele laskus tuttav pimedus nagu kaas. Kas ta peab ka selle suhtes mingi seisukoha võtma? Kiri vahtis ekraanilt vastu. Viljarist õhkus vastumeelsust. Hetke kaalus ta, kas kustutada kogu see jama ära. Kasutada seda kaitsemehhanismi, mida ta kõige paremini tunneb. Psühholoog nimetas seda vältimissündroomiks. „Enamik probleeme, mille pärast me muretseme, ei anna muretsemiseks põhjust,” oli ta üritanud Viljarit veenda. Viljar oli üsna kindel, et käesolev kiri sellesse kategooriasse ei kuulu. Üksainus hiireklõps, ja probleemi ei ole enam. Ei. Nii need asjad ju ei käi.

Südamepõhjas ei uskunud ta, et tegu on tõelise ähvarduskirjaga. Keegi ei kirjuta midagi niisugust. Siiski oli selles meilis midagi, mis talle hirmu nahka ajas. Ta kuivatas higiseid käsi pükste külge. See kiri oli justkui mõnest kehvast kriminaalromaanist välja lõigatud. Klassikaline „kohtunik”, kes mõistab omakohut ja õigustab oma tegusid ajakirjaniku ees. Kulunud klišee, mis sunniks iga kirjastuse konsultanti käsikirja tagasi lükkama, enne kui esimene peatükk on lõpuni loetud.

„Kohtuotsus” näis olevat viie minutiga valmis visatud, ilma erilise sisseelamiseta. Võib-olla sellepärast tõusidki tal turjakarvad turri? Polnud oluline, et see kohtudokumendi moodi välja näeks. Tundus, nagu oleks see meil kirjutatud sellepärast, et seda pidi tegema, mitte sellepärast, et kirjutaja oleks tundnud vajadust väljendada oma viha ühiskonna vastu. Mitmel põhjusel tundus see Viljarile jubedam kui mõni meelehärmist pulbitsev ähvarduskiri oleks tundunud.

Ta sisestas nime Stein Åmli kähku otsingusse. See ei andnud muidugi midagi. Ta ei leidnud muud kui mitmesuguseid kivide, killustiku ja kruusa pakkumisi Åmli alevikus. Fiktiivne nimi.

Ta teadis, et kui ta läheb selle meiliga Øveraasi juurde, hakkavad toimetaja silmades keerlema dollarimärgid nagu Taani laeva ühekäelisel bandiidil. Neljas sõrm puudutas veel korra kustutamisklahvi klaviatuuri paremas ülemises nurgas, enne kui ta käe tagasi tõmbas. Ta peab ära kuulama, mida Ranveig sellest pasalaadungist arvab. Ta tõusis toolilt kühmus seljaga, mis ei kutsunud kedagi tema seltsi otsima ega juttu vestma. Ta tajus, et inimesed hoidsid eemale.

***

Ranveig Børve nägi Viljari silmades ronkmusta muret juba tükk aega enne, kui mees tema kõrval seisma jäi. Viljar oligi selline. Headel päevadel hoidis eemale ja halbadel päevadel hiilis ligi. Ükskord ostis Ranveig talle Stavangeri toidufestivalilt T-särgi kirjaga „Alati on midagi”. Viljar kandis seda sageli töö juures ning iroonia ei jõudnud talle ilmselt kohale.

Viljarisse polnud kerge hästi suhtuda, aga Ranveig suhtus. Ta oli mehest kümme aastat noorem. Viljar oli olnud tema juhendaja, kui ta toimetuses reporterina tööle asus. Siis tegi Viljar oma tööd hingega, säde silmis, ja oli meister looma uudiseid sellest, milles teised nägid vaid nupukese materjali. Nüüd oli olukord vastupidine.

Midagi oli juhtunud. Nelja aasta eest oli Viljar pärast pikemat haiguslehel viibimist naasnud iseenda kahvatu varjuna.

Keegi ei saanudki teada, mis oli islandlase sädeme kustutanud, aga meediamaja kuulujuttude veskid jahvatasid väsimatult.

Ranveig kleepis oma pika heleda tuka alla naeratuse ja pööras kontoritooli.

„Tere, Viljar. Kas said selle psühhiaatrialoo valmis, mille puudumise pärast Øveraas deliiriumis oli?”

Viljar potsatas naaberlatri toolile. Ta tõrjus küsimuse käeviipega eemale, pani kaasas oleva paberilehe Ranveigi lauale ja koputas sellele nimetissõrmega.

„Mis sa sellest arvad? See maandus mõne minuti eest minu postkasti.”

Ranveig sättis tuka nimetissõrme abil kõrva taha ja vedas lugedes pastakaga järge. Mitu korda katkestas ta lugemise ja heitis Viljarile küsiva pilgu, aga Viljar ei lasknud tal midagi öelda ja ta luges edasi.

„See on bullshit,” ütles Ranveig. „Mõni naljavend tahab, et me läheksime lolliks ja trükiksime sama rasvase pealkirja nagu TERRA loo puhul.”

Viljar näis kergendust tundvat, aga tema pilk oli endiselt pisut paaniline.

„Ega sa seda ometi tõsiselt ei võta, Viljar?”

„Ei, muidugi mitte, aga ma ei saa seda ju Øveraasi kätte anda. Ta läheb pöördesse ja keksib päev otsa ringi, riist kõva, kui ta seda meili näeb.”

Ranveig naeris valjusti ja kummardus Viljarile lähemale.

„Jaa, nagu tookord, kui Arsene Wenger käis siin Håvard Nordtveiti Arsenali meeskonda värbamas,” sosistas ta ja itsitas nagu kasvatamatu laps.

Viljar noogutas ja naeratas. Ta võttis paberilehe enda kätte ja vaatas Ranveigile küsivalt otsa.

„Tõsiselt ... Mis ma sellega teen?”

Ranveig uuris oma pastakat, nagu oleks see põhjatu tarkuseallikas.

„Saada politseile ja unusta ära. Arvata võib, et ei juhtu midagi, ja kui juhtub, siis ongi see ju tegelikult politsei rida, eks ole?”

„Igatahes. Sul on õigus.”

Viljar kummardus ja kallistas teda põgusalt. See lõi Ranveigi pahviks ja ta vastas kallistusele kohmaka liigutusega.

„Tore. Jääb siis nii,” sõnas ta ja hajutas nendevahelise kohmetuse valvenaeratusega.

Ranveig ei tahtnud seda öelda, aga see meil oli nii mõneski mõttes imelik. Nad viibisid ju Haugesundis, mitte mõnes telesarja „Kurjuse kannul” kehvemas osas. Ta lootis, et tema kõhutunne petab ja Stein Åmli ei anna endast enam elumärki.

1 Fretex on Norra kasutatud riiete müügikett. [ ↵ ]