Читать книгу Head kombed. Lihtne etikett ja käitumisjuhised - Gerda Kroom (koostaja) - Страница 13

Ilus kõnnak, rüht ning elegantsed ja peened žestid kaunistavad nii mehi kui ka naisi. Erandjuhtudel on graatsilisus inimesele looduse poolt kaasa antud, enamasti omandatakse see aga suurte pingutustega. Abiks on siinkohal tegelemine spordi, rütmika või balletiga. Kõik see on erakordselt kasulik nii tüdrukutele kui ka poistele ja seda tasub lapsevanematel meeles pidada.

Tuleb õppida ilusasti kõndima ja sirget rühti hoidma. Jalad harkis seismine pole sobilik. Kindlasti tuleb osata ka kergel sammul ja ilusasti trepist üles minna ning sama kenasti alla tulla.

Peab oskama korrektselt istuda. Naised võiksid peegli ees kontrollida, kuidas nad välja näevad, kui madalas tugitoolis, diivanil või harilikul toolil istuvad. Sageli selgub, et vabalt võib heita jala üle põlve toolil, kuid mitte näiteks madalas tugitoolis istudes. Siis tuleb hoopis põlved vastamisi suruda ja sääred ühele poole kallutada. Ühe pöia võib asetada teise taha. Pole vaja liiga õhinasse sattuda ega heita jalga üle põlve nii, et ühe jala kederluu maandub teise jala põlvele. Jalga üle põlve hoides ei pea seda kiigutama ega kätega ümber põlve haarama.

Mitte kunagi ei maksa lamaskleda tugitoolis või diivanil, toetada pead padjale, kiikuda tooliga, istuda päris istme serval või kõigutada vestluse ajal põlvi.

Tugitooli käetoele võib istuda (muidugi juhul, kui olete täiesti kindel, et see teid kannab) ainult kõige lähemate sõprade ringis. Selline käitumine on aga lubamatu, kui tugitooli on hõivanud inimene, keda te ei tunne, või naisterahvas, keda te teietate.

Autosse ei “marsi“ naine kunagi sisse, vaid istub esmalt istme servale ja tõmbab siis jalad autosse. Väljudes tuleb istmelt tõusta alles siis, kui jalad juba asfaldile toetuvad.

Noored ei tea sageli, kuhu oma käed panna. Tõsi küll, neiule tuleb siin appi tema käekott, mille külge võib “haakuda“, noormees on aga sellisest kasulikust rekvisiidist ilma jäetud. Kõige loomulikum väljapääs oleks siinkohal käed taskusse pista. Kuid kas hea toon seda lubab?

Äärmisel juhul on lubatud hoida ühte kätt pintsakutaskus, kuid parem oleks see sealt siiski aeg-ajalt välja võtta. Püksitaskusse võib käe pista ainult sealt millegi vajaliku võtmiseks. Sellest, et mõlemaid käsi püksitaskus hoitakse, ei saa juttugi olla! Seda ei tuleks teha isegi mitte eakaaslaste juuresolekul, sest milleks end sellega harjutada? Ka tütarlapsel ei sobi hoida käsi püksitaskus, igal juhul mitte vestluse ajal.

Pole ilus käies või jalutades kätega vehkida ega juttu ajades energiliselt žestikuleerida. Rusikaga vastu lauda tagumine on aga lihtsalt vulgaarne, rääkimata sellest, et see pole kunagi mingi argument.

Püüdke käsi hoida rahulikult, ärge sikutage ega näppige pidevalt oma lipsu, nööpe või partneri varrukat; näitusel või muuseumis viibides ärge puudutage käega kunstiteoseid ega eksponaate; naisterahval on soovitav mitte mängida oma sõrmuse, kaelakee ja käekoti lukuga ega keerutada sõrme ümber juuksekiharat; ärge punuge patsi laudlina narmaid ega kolistage oma kohvitassiga.

Pole ilus pöörata seljaga vestluskaaslase või kellegi läheduses seisja poole. Seltskonnas ei sobi end kammida ega keskendumiseks juukseid sasida; sõrmeliigestega naksutada, sõrmi nipsutada ega pidevalt midagi ümiseda (see harjumus tüütab nii kaastöötajaid kui ka koduseid).

Kõik žestid peavad olema vaoshoitud ja otstarbekad. Pead ei maksa liiga püsti ajada, kuid ka mitte liiga madalale langetada ja kõiki ümberringi altkulmu põrnitseda.

Rääkides püüdke mitte õlgu kehitada. Inimesed tihti isegi ei adu, kui solvav võib selline žest kaasvestlejale olla. Ei maksa lõpetada oma lauseid naerupahvakutega. See närvilisuse avaldus jätab halva mulje, rääkimata juba lõkerdamisest pärast enda räägitud anekdooti. Mõni inimene hakkab iga enda öeldud lause järel asja ees, teist taga itsitama. Jälgige ennast ja kui te seda enda juures märkate, püüdke end sellest võimalikult kiiresti võõrutada.

Kõiki reflektoorseid tegevusi tuleb kindlasti kontrollida. Seltskonnas tukkumine, suu ammuli vahtimine või igavusest haigutamine on andestamatu. Valjuhäälne haigutamine on ühtmoodi ebaviisakas niihästi võõravõitu inimeste seltskonnas kui ka tööl ja kodus olles. Kasvatatud inimene püüab haigutust tagasi hoida. Äärmisel juhul võib korraks haigutada “sissepoole“, kuid seda tuleb teha ettevaatlikult, sest alati ei õnnestu seda märkamatult teha.

Köha on reeglina võimatu maha suruda. Köhides tuleb kergelt pea kõrvale pöörata ja katta suu varrukaga, ägeda köha korral asetada suule taskurätik.

Nina nuusatakse vaikselt, puhudes kergelt ninarätikusse, sealjuures ei pea kõrvale pöörduma. Täiesti lubamatu on üle terve toa “pasundada“, kuid isegi sellega on kergem leppida kui inimesega, kes pidevalt nina luristab!

Aevastamise hetkel tõstke nina juurde ninarätik. Kui aga vajadus aevastada on teist ikkagi tugevam, pöörake nägu kõrvale.

Luksumine on ebameeldiv ja üsna kurnav. Kui te luksuma hakkate, minge viivitamatult kööki või vannituppa ja tegutsege järgmiselt: sulgege vasaku käega nina, jooge samal ajal väikeste lonksudega vett ja pidage mõni sekund hinge kinni. Nüüd peaks luksumine olema kadunud. Kui seda ei juhtu, korrake kõike algusest ja pidage vastu! Sealjuures tasub meeles pidada, et luksumine tekib mõnikord ka reaktsioonina alkoholile. Kui teie puhul on nii, siis püüdke alkoholist hoiduda, et ei peaks iga kord sellist ebameeldivust taluma.

Ukse peab alati sulgema pehmelt, isegi siis, kui on väga kiire. Pole tähtis, kas tegemist on töökoha-, kodu-, poe- või autouksega. Tülitsedes pole uksepaugutamine argument, vaid ebaväärikas agressiivne rünnak.

Veel mõned nõuanded, mida tuleks pidevalt meeles pidada. Ebaviisakas on: näidata näpuga, eriti inimese peale; niisutada süljega sõrmi, et lehti keerata; kasutada nimetissõrme küünt hammaste puhastamiseks; puhastada saapaid/kingi vastu püksisäärt; pükse kohendada; läbi kleidi sukki pingule tõmmata; külalise või naisterahvaga vesteldes või piduliku koosviibimise ajal tihti kella vaadata.