Читать книгу Head kombed. Lihtne etikett ja käitumisjuhised - Gerda Kroom (koostaja) - Страница 14
Taktitunne ja osavõtlikkus
ОглавлениеNeed kaks õilsat inimlikku omadust kätkevad endas austust ja tähelepanu inimeste vastu, kellega me suhtleme – soovi ja oskust neid mõista, tunnetada, mis võiks neile naudingut ja rõõmu pakkuda või kutsuda neis esile ärritust, meelehärmi ja solvumist. Taktitunne ja osavõtlikkus viitavad mõõdutundele, millest tuleb kinni pidada nii isiklikes kui ka ametialastes suhetes, samuti oskusele tunnetada piire, mida ületades võivad meie sõnad või teod teist solvata või tekitada talle hingevalu. Taktitundeline inimene arvestab alati asjaoludega: vanuselised ja soolised erinevused, ühiskondlik positsioon, vestluse paik, teiste isikute kohalviibimine või puudumine.
Vastastikune austus on kohustuslik tingimus ka heade sõprade ja kolleegide vahel. Küllap on paljud kogenud, kuidas keegi näiteks nõupidamisel kolleegi esinemist hoolimatute sõnadega nagu “tobedus“ või “jama“ kommenteerib. Taoliste inimeste kohta võib öelda, et loodus on jaganud talle inimeste vastu nii palju austust, et seda jätkub tal vaid iseenda jaoks. Enesest lugupidamine teisi austamata sünnitab vältimatult kõrgendatud iseteadvust, upsakust ja ülbust. Nõudes teistelt austust enda vastu, tuleb alati esitada küsimus: kas mina vastan neile samaga?
Taktitunne on üks inimese imelisemaid iseloomujooni. Taktitundeline inimene köidab kaaslasi ja oskab nad enda kõrval end hästi tundma panna. Taktitundeliseks inimeseks nimetame me seda, kes ei ole pealetükkiv, ei väsita, ei solva, ei tee kohatuid nalju.
Ta ei põrnitse teisi häbematult ega tee märkusi kellegi välimuse kohta. Ta ei hakka nõu andma, kui teda ei paluta. Ta ei asu kõigi kuuldes kedagi kritiseerima ega mõtlematult sõnu loopima.
Taktitundeline inimene teab alati, kuidas on õigem ühes või teises olukorras käituda. Seejuures aitavad teda vaist ja kasvatus. Selliseid inimesi nimetatakse peenetundelisteks ja osavõtlikeks.
Igaüks meist võib õppida olema taktitundeline. Piisab, kui suhtuda inimestesse nii, nagu tahame, et inimesed meisse suhtuksid. Kui hakkate oma tegusid, nalju ja käitumist “enda peal proovima“, ennast teiste asemele mõtlema, õpite mõistma ka teiste inimeste vajadusi. Inimestel on ju palju ühist! See, mis ei meeldi teile, ei meeldi tõenäoliselt ka teistele; mis solvab teid, solvab ka teisi. Õppige seda tunnetama ja teisi inimesi säästma. Austage kaasinimesi sama palju kui ennast.
Taktitunne ja osavõtlikkus annavad ka võime näha, kuidas vestluskaaslane meie sõnadele ja tegudele reageerib, ning vajadusel vabandust paluda. See ei riiva sugugi teie eneseväärikust, pigem tugevdab seda.