Читать книгу Võit sotsiaalärevuse ja häbelikkuse üle - Gillian Butler - Страница 4

Sotsiaalärevus on üldmõiste, mis kirjeldab hirmu, närvilisust ja kartlikkust, mida enamik inimesi kogeb teistega suheldes aeg-ajalt. Mõni sotsiaalärevuse all kannatav inimene ütleb, et on häbelik ja on kogu elu häbelik olnud, kuid sotsiaalärevuse all võib kannatada ka see, kes pole häbelik. Seega on sotsiaalärevuse taga midagi enamat kui häbelikkus. Inimest haarab ärevus, kui ta mõtleb, et teeb või ütleb midagi, mis võib teda alandada või talle piinlikkust valmistada. Sotsiaalärevus paneb inimese arvama, et teised mõistavad tema üle kohut ning tema tehtu või öeldu tõttu on nende otsus hukkamõistev. Mõistagi mõjub hirm midagi alandavat või piinlikku teha pärssivalt, samuti teeb see teadlikuks võimalusest, et võidaksegi midagi niisugust teha. Kes tahaks alustada vestlust, mõeldes, et see võib paljastada kohmakuse, saamatuse või kalduvuse punastada? Sotsiaalärevuses inimesed kipuvad oletama, et suhtlemine teistega võib olla piinavalt paljastav: et teised märkavad nende nõrku või piinlikke külgi ja kuna nad ei käitu vastuvõetavamalt, tahetakse neist lahti saada, eiratakse või tõrjutakse neid.

Asjaolude selline nägemine teeb loomulikul viisil suhtlemise, rääkimise, kuulamise ja sõbrunemise raskeks. Sageli toob see kaasa eraldatuse ja üksilduse ning paljude jaoks on probleemi kurbloolisus selleski, et see takistab neil kellegagi lähedaseks saada või leida partnerit, kellega elu jagada.

Sotsiaalärevad inimesed on tavaliselt teiste vastu sõbralikud ja kahtlemata on neil hulgaliselt häid omadusi, mida teised hindavad. Nad võivad olla humoorikad, tegusad ja suuremeelsed, lahked ja mõistvad, tõsised, lõbusad, vaiksed või elavad ja kui nad tunnevad end sundimatult, siis nad käituvadki nõnda. Aga neil on äärmiselt raske end seltskonnas sundimatult tunda ja see teeb nad nii ärevaks, et need omadused jäävad sageli varjule. Ärevus segab väljendumast ja väärtuslikud oskused on vähese kasutamise tõttu rooste läinud. Koos enesekindluse kaotamisega võivad sotsiaalärevad inimesed olla kaotanud ka usu oma meeldivatesse omadustesse. Sotsiaalärevusest jagusaamine võimaldab väljendada omadusi, mis varem olid maha surutud, laseb kartmise asemel nautida olemist mina ise. See laseb ennast avastada või taasavastada.

Probleemi määratlemine

Määratlemine võimaldab keskenduda sotsiaalärevuse neile tunnustele, mis teevad selle raskeks, mis põhjustavad kannatusi ja pikendavad hingepiina.

Sotsiaalärevus on normaalne. Igaüks meist tunneb seda aeg-ajalt (niisiis teab igaüks mingil määral, mis tunne see on) ja oleks rumal arvata, et me ei tunne enam kunagi ärevust. Seetõttu oleks kasulik esmalt selgeks teha, millal kujuneb sotsiaalärevusest probleem, ja kui see häirib elu, siis pidada aru, mida tuleks oma elus muuta. Esiteks, kuna sotsiaalärevus on normaalne, ei kao see kunagi, mida te ka teeksite. Niisiis oleks selle asemel, et üritada võimatut ja leida sotsiaalärevusele „ravi“, kasulikum kulutada energiat õppimisele, kuidas leevendada kaasnevat kannatust ja selle mõju, et need ei põhjustaks enam ängistust ega takistaks elu.

Ärevushäire tüüpi ja määra, mille põhjal kellelgi sotsiaalfoobiat diagnoosida, on kirjeldatud Ameerika Psühhiaatria Assotsiatsiooni diagnostilises ja statistilises käsiraamatus (DSM-IV, 1994). Käsiraamatus on toodud välja neli kriteeriumi.

1. Kindlapiiriline ja püsiv hirm ühe või enama suhtlemise või sooritusega seotud olukorra ees, milles inimene satub võõraste hulka või teiste tähelepanu alla. Inimene kardab, et käitub (või näitab välja ärevuse sümptomeid) viisil, mis alandab teda või tekitab piinlikkust. Sotsiaalfoobia all kannatavad inimesed ei pruugi tegelikult teha midagi alandavat ega piinlikku, piisab, kui nad kardavad, et teevad. Nende sümptomid ei pruugi isegi välja paista. Hirmu ja ärevuse tekkimiseks aitab juba mõttest, et midagi sellist võiks juhtuda.

2. Sattumine kardetud suhtlemisolukorda tekitab peaaegu alati ärevust. Konkreetsed asjad, mida ärevushäirega inimene kardab või mis tekitavad ülitundlikkust, võivad olla seotud isikupäraga: telefoniga rääkimine, vestluse edasilükkamine, sisenemine inimestest tulvil ruumi, teiste pilgu all söömine või kirjutamine, avalik kõnelemine. Nende tegemine on peaaegu alati raske. Mõistagi pole normaalse ja kliinilise ärevuse vahel kindlat ja ühtset piiri – ette tuleb sotsiaalärevuse kõiki tasandeid –, aga normaalne sotsiaalärevus on suhteliselt ajutine. Tunded tulevad ja ka lähevad. Igaühel tuleb ette raskeid aegu, näiteks proovides uuel töökohal, kas suudetakse vastata ootustele. Usutavasti on ka suhteliselt häid aegu, mil tuntakse end enesekindlamalt ja vabamalt. Inimestel, kelle ärevuse tase põhjustab neile vaeva, on halvemaid aegu rohkem kui paremaid ja halvemad ajad on eriti rasked.

3. Inimene mõistab, et hirm on liialdatud ja põhjendamatu. Üks sotsiaalfoobia ängistavaid toimeid on see, et inimene saab aru: ärevust põhjustavad seigad pole tegelikult ohtlikud ega tekitaks teistele mingit probleemi. Teadmine, et kannatatakse teistega võrreldes ülemääraselt ja põhjendamatult, et teatud mõttes on kannatamine asjatu, teeb olukorra ainult hullemaks. See võib peale ärevuse tekitada ebakindlust, saamatust või alaväärsust.

4. Välditakse kardetud suhtlemisolukordi või – toiminguid või tuntakse neis suurt ärevust ja ängistust. Enesekaitse mõttes on täiesti loomulik hirmutavaid olukordi vältida või neist põgeneda. Hirm hoiatab võimaliku ohu eest. Jääda sinna, kus ollakse, võib olla riskantne. Sotsiaalärevuses inimesed on väga keerulises olukorras, sest nad ei taha olla üksildased ega eraldatud, ometi ei suuda nad kontrollida oma hirmu tekkepõhjust: teisi inimesi ega mõtteid, mis teistel võivad nende suhtes olla. Kokkupuudet inimestega, olgu poes, reisil või tööl, pole võimalik täielikult vältida. Pealegi tahavad ka sotsiaalärevuses inimesed nagu kõik teisedki töötada, leida sõpru ja tunda, et kuuluvad kuhugi. Seepärast võivad nad raskete olukordade vältimise või neist põgenemise asemel ängistusest hoolimata neid kannatada, keskendudes sellele, et hoida riske või hädaohtu võimalikult väiksena: olles nii kaitstud kui võimalik. Arvestades ärevuse suurust, näib see strateegia igati mõistlik.

Eristamaks normaalset sotsiaalärevust sotsiaalfoobiast, mis on kliiniline diagnoos, esitatakse diagnostilises käsiraamatus mõningad üldised põhimõtted: sotsiaalfoobia korral häirib probleem inimese elu, see tekitab märkimisväärset ängistust ja püsib vähemalt pool aastat. Kas probleemi need aspektid on sotsiaalfoobia kriteeriumitele vastamiseks piisavalt tõsised, on teatud määral kliinilise otsustamise küsimus, sest pole ühtset ega kiiret viisi, otsustamaks, millist ängistust pidada märkimisväärseks.

Diagnostilisel eesmärgil eristatakse kaht tüüpi sotsiaalfoobiat. Mõne inimese puhul on probleem suhteliselt kitsas ja piirdub üksikute olukordadega, näiteks avalikkuse ees kõnelemine (kõige levinum spetsiifilise sotsiaalfoobia liik) või viibimine seksuaalselt atraktiivsete inimeste seltsis; teiste puhul esineb ärevust peaaegu igas suhtlusolukorras ning siis nimetatakse seda üldistunud sotsiaalfoobiaks. Siin raamatus kasutatakse pigem sotsiaalärevuse kui sotsiaalfoobia mõistet, sest ärevuse ja (diagnoositava) sotsiaalfoobia vahel ei saa kindlalt ja kiiresti vahet teha. Kuna sotsiaalfoobia all kannatavad inimesed tunnevad ärevust, on mõistlik kasutada tavakeele sõna, mis hõlmab mõlemat seisundit; samuti kasutatakse probleemi mõistmisel ja sellest jagusaamise võimaluste leidmisel samu mõisteid, olenemata sellest, kas tegemist on kerge episoodilise sotsiaalärevusega või sügavalt juurdunud ja ängistava sotsiaalfoobiaga.

Kasutada võiks ka häbelikkuse mõistet. Häbelikud inimesed tunnevad ära mitu ülalesitatud kirjeldust. Seni pole seda mõistet igapäevasuse tõttu kasutatud, aga nagu järgnevast peatükist näha, sarnaneb häbelikkus suuresti sotsiaalärevusega, ehkki seda ei saa pidada diagnoosiks. Sotsiaalärevusest teatakse rohkem kui häbelikkusest, mida psühholoogid on alles hiljuti uurima hakanud, kuid neis on palju kattuvat ja sotsiaalärevuse sümptomid, mida selle peatüki järgmises paragrahvis kirjeldatakse, on tõenäoliselt tuttavad ka häbelikele inimestele. See ei tähenda mõistagi, et häbelikele inimestele tuleks panna psüühikahäire diagnoos, vaid näitab üksnes tõsiasja, et nii häbelikkust kui ka sotsiaalärevust esineb väga erineval määral ning selle mõju võib tekitada rohkem või vähem probleeme.

Sotsiaalärevuse sümptomid

Probleemi määratlemine annab arusaamiseks lähtepunkti. Järgmise sammuna tuleb mõelda, kuidas sotsiaalärevus meid mõjutab. Mis on selle peamised sümptomid?

Tabelis 1.1 on esitatud neli peamist sümptomite kategooriat koos näidetega. Pole kaht täpselt ühesugust inimest ja leidub palju võimalikke sümptomeid, seega, kui siin pole neid, mida teie tunnete, pange need juurde. Probleemi hindamiseks mõelge hoolikalt, kuidas mõjutab teie sotsiaalärevuse variant teie mõtlemist, käitumist, keha ja emotsioone. Oleks väga ebaharilik, kui teil poleks vähemalt üht sümptomit igast kategooriast, ehkki alguses võib olla raske neid enda puhul ära tunda. Tasub võtta aega, et siinsele loetelule tuginedes oma sotsiaalärevuse konkreetne kogemus läbi mõelda.

Tabel 1.1

Sotsiaalfoobia tunnuste ja sümptomite näiteid

Mõju mõtlemisele

• Muretsete, mida teised teist mõtlevad.

• Raske keskenduda või meelde jätta, mida inimesed ütlevad.

• Suunate tähelepanu endale, olete valuliselt teadlik, mida ütlete või teete.

• Mõtlete juba ette, mis võib valesti minna.

• Sobrate juhtunus tagantjärele, kaaludes, mis läks teie arvates halvasti.

• Pea on tühi, te ei suuda midagi öelda.

Mõju käitumisele

• Räägite kiiresti või vaikselt, pominal, puterdades.

• Väldite inimeste pilku.

• Pingutate, et mitte tähelepanu äratada.

• Hoolitsete ohutuse eest: käite „ohutus“ kohas, räägite „ohutute“ inimestega „ohututel“ teemadel.

• Väldite raskeid suhtlemisega seotud sündmusi ja olukordi.

Mõju kehale

• Ärevuse ilmingud, mis on teistele nähtavad: punastamine, higistamine või värisemine.

• Pinge, valud, mis kaasnevad võimetusega lõdvestuda.

• Paanikatunne: südame kloppimine, peapööritus, iiveldus, hing on kinni.

Mõju emotsioonidele ja tunnetele

• Närvilisus, ärevus, hirm, kartlikkus, liigne eneseteadlikkus.

• Frustratsioon, viha enda või teiste vastu.

• Ebakindlus, alaväärsustunne.

• Kurbus, masendus, lootusetus, et ei suuda end muuta.

Elus on sümptomid üksteisega põimunud, nii et mõtted, käitumine, kehalised reaktsioonid ja emotsioonid (või tunded) on mitmeti vastastikku seotud ja igaüks avaldab ülejäänutele mõju. Näiteks teravdab mõte, et paistetakse rumal, teadlikkust endast, mistõttu inimene vaatab kõrvale ja püüab mitte silma torgata, mis omakorda sunnib teda märkama, et ta väriseb ja süda puperdab. Või hakkab inimesel palav ja paanika ei lase tal mõelda, mida öelda, nii et ta kohmab midagi mõttetut ja tunneb siis piinlikkust. Mõtete, tunnete (nii emotsioonide kui ka kehaliste tunnete või aistingute) ja käitumise seotus ei lase kuigi kergesti kindlaks teha, millest mingi ärevushoog algab. Viiendas peatükis on kirjeldatud lähemalt, kuidas sotsiaalärevuse eri aspektid on omavahel seotud.

Definitsiooni juurde. Mis tunne on elada sellise probleemiga?

Definitsioon ja sümptomite loetelu annavad küll lähtekoha, mida sotsiaalärevusest mõelda, ent ei esita ammendavat pilti ega võimalda hinnata sellega seotud kannatusi. Pole kuigi üllatav, et probleemil, mis võib mõjutada elu nii paljusid külgi, on ka mitmekesised tagajärjed.

Vältimise varjatud liigid

On sotsiaalärevusega inimesi, kes väldivad sõpradega väljaminemist, koosviibimisi või suurejoonelisi seltskondlikke üritusi, nagu pulmad; aga on teisi, kes jätkavad käimist üritustel, mida kardavad, ning väliselt paistab, et nende elu ei piira miski ja vältimine pole nende probleem. See tähendab, et jäetakse kahe silma vahele mitu varjatud võimalust, kuidas võidakse vältida suhtlemisolukordade raskeid külgi, millest mõned on toodud tabelis 1.2. Midagi vältides ei saadagi teada, et hoolimata sellest, mida võidakse arvata, on see täiesti kahjutu. Varjatud vältimisele ei tohiks mingil juhul läbi sõrmede vaadata, sest nagu igasugune vältimine, toetab ka see probleemi püsimist.

Tabel 1.2

Vältimise varjatud liigid

• Ootate, et keegi siseneks rahvast täis ruumi enne teid.

• Ulatate peol asju edasi, et vältida laskumist vestlusesse.

• Lükkate kõike edasi, olgu kohtumist naabritega või tipptunnil poes käimist.

• Keerate kõrvale, kui näete tulemas kedagi, kes tekitab teis ärevust.

• Väldite isiklikest asjust rääkimist.

• Väldite teiste nähes käte kasutamist.

• Ei söö avalikus kohas.

Vältimine on millegi tegemata jätmine, sest selle tegemine tekitaks ärevust.

Kaitsekäitumine

Sotsiaalärevuses inimesele tekitavad teised inimesed probleeme, sest pole võimalik ette teada, mida nad järgmiseks teevad. Nad võivad igal hetkel, ehkki võib-olla tahtmatult, teile häda kaela tuua: see tähendab, nad võivad teha täpselt seda, millega teil on kõige raskem toime tulla, seades teid näiteks ohtlikku olukorda otseseid küsimusi esitades, tutvustades teid inimesele, kes tekitab teis ärevust (mõnele tähtsale tegelasele või kõige veetlevamale isikule ruumis), küsides teie arvamust või kõndides teie juurest lihtsalt kellegi teisega vestlema. See on olukord, kus teised inimesed tekitavad teis pideva ohutunde ja pole isegi selge, mida kõike tuleks vältida, et end paremini tunda. Loomulikult keskendute sellele, kuidas end ohutult tunda. Sotsiaalärevad inimesed töötavad välja terve hulga „ohutuid käitumisviise“ või tegevusi, mis vähendavad nende ohustatuse tunnet: nad põrnitsevad põrandat, et keegi ei saaks nende pilku püüda, võõpavad end üle paksu meigikihiga, et peita punastamist, kannavad õhukesi rõivaid, juhuks kui on palav ja nad peaksid higistama, lahkuvad ruumist kohe, kui koosviibimine on lõppenud, et ei peaks kellegagi vestlusse astuma. Kaitsekäitumise näiteid on toodud veel tabelis 1.3.

Neid lugedes märkate, et mõnedki on omavahel vastandlikud, näiteks vaikimine ja vestluse alalhoidmine. See on nii seetõttu, et igal inimesel tekitavad kindlustunde ise asjad. Mõni tunneb end turvaliselt, kui ei pea palju rääkima, tehes suu lahti ainult siis, kui on kindel, et ütleb midagi sisukat. Niimoodi tuntakse, et väheneb enda rumalaks tegemise võimalus. Teised tunnevad end kindlamalt, kui võtavad enda peale vestluse juhtimise. Kui vaikus näib igavikuna, on kindlam lobiseda, isegi kui sellel pole mingit sügavamat sisu.

Tabel 1.3

Kaitsekäitumise näiteid

• Harjutate, mida kavatsete öelda, kontrollite mõttes, et kasutaksite õigeid sõnu.

• Räägite aeglaselt või vaikselt või räägite rutakalt, hinge tõmbamata.

• Peidate nägu või käsi, hoiate käsi suu ees.

• Hoiate kramplikult midagi käes, surute põlvi kõvasti kokku, et need ei väriseks.

• Lasete juustel näo ette vajuda, kannate lohmakaid rõivaid.

• Püüate inimesi lõbustada, rääkides naljalugusid, või ei riski kunagi nalja teha.

• Ei räägi endast ega oma tunnetest, ei väljenda oma arvamust.

• Ei ütle midagi, mis võiks tekitada vastuväiteid või olla vaieldav, nõustute alati.

• Kannate peeneid rõivaid (kaitsekiht) või silmatorkamatuid riideid (et mitte välja paista).

• Hoiate end „ohutu“ inimese lähedusse või püsite „ohutus“ kohas, ei riski kunagi.

• Teil on põgenemistee valmis, te pole kunagi hingega asja juures.

Kaitsekäitumine on millegi tegemine, et olla väljaspool ohtu. Kaitsekäitumise juurde kuulub enamasti hoidumine soovimatust tähelepanust.

Takerdumine probleemi

Sotsiaalärevus võib inimest haarata silmapilkselt: osalt teiste inimeste käitumise ettearvamatuse tõttu ja osalt seepärast, et kartus on kogu aeg hinges. Niimoodi kujuneb ärevuse aimus probleemi osaks. Tulevastele raskustele mõtlemine toob pähe igasuguseid, sageli üsna umbmääraseid ja hirmutavaid mõtteid, mis võiks viltu minna: „Mis saab, kui… ma ei oska midagi öelda? …kõik teised peale minu teavad neid inimesi? …kui mul palutakse midagi öelda? …kui mul hakkab hääl värisema?“ Ja nii üha edasi. Kartus ja mure ei lase rõõmuga oodata sündmusi, mis teistele meeldivad ja mida teised peavad lõõgastavaks, olgu selleks väike naps pärast jalgpallimatši, lõunapaus tööl, peole või sõbrale külla minek.

Isegi kui sündmus on möödas, närib ärevus hinges edasi, kaaludes pidevalt mõtteid, pilte ja mälestusi toimunust nagu tagantjärele (post mortem) uurimisel, mis korraldatakse pärast lennurajal napilt ärajäänud kokkupõrget. Sotsiaalärevuses inimesed kipuvad juurdlema teistega suhtlemise aspektide üle, mis vaevavad neid nii, nagu oleksid nad vaevu katastroofist pääsenud. Nad keskenduvad millelegi, mida nad tegid enda arvates valesti või mis polnud päris õige või valmistas piinlikkust, ning teevad oletusi teiste reageeringute kohta nii oma isiklike kui ka ütlemata jäänud seisukohtade suhtes. Oletused seavad sotsiaalärevuses inimese negatiivsesse valgusesse, nii et isegi põgusale, eriliste sündmusteta suhtlemisele järgneb enesekriitikapuhang: „Ma olen lootusetu… kasutu… liiga sabinas, et midagi märgata või selgelt mõelda… rumal… teistmoodi kui teised… saamatu.“ Kui asi puudutab karmust enda vastu, pole sotsiaalärevuses inimeste leidlikkusel piire.

Muidugi teeme kõik mõnikord midagi, mis valmistab meile piinlikkust või alandab meid. Igaühel on mälestusi, mis panevad häbenema, punastama, seesmiselt kokku varisema või tahtma neile mõeldes maa alla vajuda. Nende meenutamine võib tuua tagasi kõik kohutavad tunded, mis matsid meid tol korral enda alla, isegi kui see juhtub kella nelja ajal hommikul ja keegi ei näe meie punastamist. Analüüsimises (post mortem) pole iseenesest midagi ebanormaalset, ilmselt näitab see, kuidas töötleme intensiivseid või ängistavaid kogemusi. Tavaliselt hekseldame neid korduvalt mõtetes, enne kui seedime need ängistusest üle saades ära, võtame omaks ja liigume edasi. Seega peegeldab analüüsiv lahkamine (post mortem) kannatamist sotsiaalfoobiate all, aga nagu me edaspidi vaatame, see pigem kinnistab kannatusi, kui aitab lahendada. Sotsiaalärevuse all kannatava inimese tehtav lahkamine põhineb suuresti sellel, mis tema arvates juhtus, mitte sellel, mis tegelikult juhtus; mida teised inimesed tema arvates mõtlesid, mitte nende tegelikel mõtetel. Niisugused lahkamised on mõttetud, sest tuginevad oletustele, mitte faktidele.

Enesehinnang, enesekindlus ja alaväärsustunne

Sotsiaalärevus tekitab tunde, et ollakse negatiivses mõttes teistest erinev – halvem või imelik – ning see mõjutab enesehinnangut (lugupidamist endast) ja enesekindlust (usku, et saadakse millegagi hakkama). Hakkate arvama, et inimesed eiravad või tõrjuvad teid, ja kipute tõlgendama teiste käitumist (näiteks kuidas nad vaatavad või räägivad) kui märki, et nad mõtlevad teist halvasti. Tunnete, et teile võib saada osaks kriitika või negatiivne hinnang, et teid leitakse olevat milleski küündimatu, et võidakse paljastada teie puudused või ebapädevus. Elate niimoodi pidevas varjatud hirmus ja tunnete, et pääsete kogu aeg napilt üle noatera. Paljud sotsiaalärevuses inimesed arvavad, et nad heidetaks otsemaid kõrvale, kui teataks, millised nad tegelikult on. Seepärast näevad nad tohutult vaeva, et oma „tõelist mina“ varjata, ehkki neil pole muud midagi viga kui see, et nad tunnevad ärevust. Muidugi on sellisel juhul raske oma arvamust väljendada. Samuti võivad sotsiaalärevuses inimesed arvata, et teised ei tunne kunagi sotsiaalärevust, et neil on vähem või polegi avalikuks saamist kartvaid puudusi ja nõrkusi või et nad ei muretse üldse, mida teised neist mõtlevad. Tegelikult põhjustab tundetus teiste suhtes sama palju probleeme kui liigne tundlikkus.

Mahasurutus ja depressioon, frustratsioon ja rahulolematus

Oma isiksuse mingi osa mahasurumine tekitab frustratsiooni, seepärast pole sugugi üllatav, et püsiv sotsiaalärevus teeb inimese õnnetuks. See võib mõjuda nii laastavalt ja depressiooni tekitavalt kui ka põhjustada ärevust ja viha, isegi nördimust, et teiste jaoks on lihtsad nii paljud asjad, mida teie peate tõeliselt raskeks. Ärevus pole kaugeltki ainus sotsiaalärevusega seotud emotsioon.

Mõju käitumisele

Sõltumata ärevuse põhjustajast, on kõrgendatud ärevuse probleem selles, et see segab tegutsemist ja kavandatu teokstegemist. See ei lase inimesel oma võimeid kasutada ja takistab soovitut saavutamast. Kui minna tööintervjuule või eksamile, tuleb teatav ärevus isegi kasuks: see annab energiat ja motiveerib, aitab mõtteid keskendada, ent mis üle selle, hakkab kurnama ega lase teha seda, mida muidu teeksite, ega anda endast parimat. Seega ei luba lühiajaline sotsiaalärevus inimesel teha seda, mida ta tahaks ja milleks ta oleks ka suuteline; pikaajalise sotsiaalärevuse mõju võib olla väga ulatuslik, mõjutades nii karjääri, isiklikke suhteid, sõprust, tööd kui ka lemmikharrastusi.

Sotsiaalärevuse liigid

Sotsiaalärevus võib piirduda elu ühe valdkonnaga, näiteks avalikkuse ees kõnelemise või teiste nähes söömisega, või olla laiem ja üldisemate tagajärgedega. On inimesi, kes saavad tööl suurepäraselt hakkama, kuni neid tahetakse edutada, mis teeks nad „nähtavamaks“ või nõuaks teiste juhtimist. Nad ei pruugi ametikõrgendust vastu võtta, sest see tähendaks käimist koosolekutel, kus tuleks aru anda oma osakonna tulemustest või pidada ettekandeid, või tuleks neil minna koolitusele, organiseerida, kontrollida ja vastutada teiste töö eest. Need inimesed võivad edutamisest loobuda ja jääda ametisse, mis on suuresti alla nende võimete, ning jätta oma tegeliku potentsiaali kasutamata.

Teised suudavad suurepäraselt tegutseda isegi suure tähelepanu all või suhtlemist nõudvates ametites, olgu müüjana või suhtekorralduse alal. Need inimesed tulevad hästi toime seni, kuni neid kaitsevad tööl kindlakskujunenud tavad. Nad tunnevad end hästi laboris, arvutiruumis, operatsioonisaalis, aga võivad ometi sattuda kimbatusse vabal koosviibimisel või kui nende roll pole selgelt määratletud; neil võib olla raske leida sõpru ja eriti raske sundimatult tühjast-tähjast lobiseda. Hoolimata silmapaistvast edust tööl, võivad nad end siiski tunda üksildase ja eraldatuna. Nende sotsiaalärevus võib tähendada sedagi, et nad jäävad ilma võimalusest luua lähedasi suhteid.

Päris paljud põevad rasket kohtinguärevust, mida võib mingi piirini täiesti normaalseks pidada, ja tunnevad võluva inimese seltsis säärast piina, et ei suuda end väljendada ega teha midagi, et inimest, kellest on silmini sisse võetud, lähemalt tundma õppida. Teistel võib olla üks-kaks head sõpra ja nad tunnevad end hästi, veetes suurema osa ajast nende seltsis, keda nad hästi tunnevad: olles koos partneriga või pere ringis. Neil tekib sotsiaalärevus siis, kui tuleb kohtuda uute inimestega, kolida uude paika, otsida uusi eneseteostuse võimalusi, ning nendegi elu võib kujuneda piinavalt piiratuks ja ahtaks. Sotsiaalärevusel on mitu nägu.

Mõningaid väärarvamusi

Esineb veel kaht liiki ärevust, mida võib pidada teatud tüüpi sotsiaalärevuseks: esinemisärevus ja rambipalavik. Esinemisärevuse puhul on haavatavaks tegevad tegurid seotud tahtmisega esineda olulises olukorras võimalikult hästi või vähemalt enam-vähem hästi ja enda hinnangul korralikul tasemel. Seega võib teiste inimeste hinnang olla esinemisärevusega inimestele vähem oluline kui nende enda hinnang ning nad võivad olla täiesti veendunud oma osavuses ja suutlikkuses esineda soovitaval tasemel, kuid tunda hirmu, et tegeliku esinemise pinge häirib seda suutlikkust.

Rambipalavik on tõenäoliselt esinemisärevuse alaliik ja selle puhul ootamatult tekkiv hirmusööst võib olla täiesti halvav. See on eriomane avalikkuse ees esinejatele ja võib ilmneda muidu sotsiaalselt enesekindlatel inimestel just siis, kui nad peavad esinema.

Sage, aga ekslik on arvamus, et avalikkuse ees esinejad, eriti näitlejad, ei tunnegi sotsiaalärevust. Eeldatakse, et nad ei suudaks ennast teiste ees üles astudes kunagi päriselt unustada, kui neid haaraksid mõtted, mida teised küll neist arvavad, mis kutsuvad esile tõeliselt närvesöövaid ärevuse tunnuseid ja sümptomeid. Seegi oletus ei pea paika: paljud näitlejad ja teised avalikkuse ees esinejad võivad mingites suhtlemisolukordades olla häbelikud või ärevuses, ent suuta rollis oma ärevust ja häbelikkust varjata. Nad võivad ka meelega rolli täita, umbes nii, nagu teised kasutavad kaitsekäitumist, mis aitab neid üle saada võimalikust suhtlemisraskusest.

Kui levinud on sotsiaalfoobia?

Sotsiaalfoobia esinemise sagedust on üllatavalt raske õigesti hinnata, sest diagnoos sõltub kliinilisest otsusest. Uuringute põhjal oletatakse, et 3–13 protsenti elanikest kannatab niivõrd raske sotsiaalärevuse all, et seda võiks mõnel nende elu perioodil diagnoosida sotsiaalfoobiana. Vahe tuleneb sellest, et uuringutes on kasutatud veidi erinevaid meetodeid ja need on läbi viidud mitmel ajal ise paikades. Enamikus maades puudutab see probleem mehi ja naisi võrdselt sageli, ehkki konkreetne vorm võib sugude puhul erineda, sõltudes osaliselt kultuurilistest teguritest. Näiteks on meestel olnud (võimalik, et on praegugi) tunduvalt raskem psühholoogiliste probleemide korral abi otsida, mehed püüavad naistest kergemal käel alkoholist sotsiaalset julgust saada. Paljud spetsialistid on alkoholiga seotud probleeme ravides märganud, et sotsiaalärevus on inimeste probleemide kujunemisele kaasa aidanud. Inimesed tunnistavad, et joovad või kasutavad narkootilisi aineid, et vähendada sotsiaalärevust; kui sõltuvusprobleemid lahendatakse, võib sotsiaalärevus alles jääda või taas esile tulla. Ilmselt kiputakse sotsiaalärevust igati varjama ja mõistagi ei lase sotsiaalärevus ise inimestel sellest probleemist meeleldi rääkida, seega ei pruugi meie praegune hinnang anda esinemissagedusest õiget pilti.

Nii kirjeldab huvitaval kombel 40 protsenti Ameerika täiskasvanud elanikest end häbelikuna, ehkki pole täpselt teada, mida nad selle all silmas peavad. Nad võivad viidata normaalsele ärevusele, subjektiivsele muljele tundlikkusest teiste juuresolekul, mälestusele oma normaalsest häbelikkusest, millest enamik lapsi saab üle, või täiskasvanueas ajuti esinevale ärevusele. Aga on teada, et häbelikkus on levinum kui sotsiaalärevus. Häbelikkuse olemust ja mõju kirjeldatakse üksikasjalikumalt järgmises peatükis.

Kultuurierinevused

Sotsiaalärevust esineb kõikjal maailmas. Kahtlemata oleneb selle laad kohalikest tavadest, kuid igal pool on inimesi, kes muretsevad, et teevad midagi, mis paneb neid häbenema või on alandav. Mida täpselt, sõltub sellest, kus ja kelle seltsis nad on ning selleks ajaks tolles kohas välja kujunenud kommetest. Nii on kuumavereline emotsionaalne käitumine tavaline Vahemere maades, aga suhteliselt harv Põhjamaades, kus sellest võidakse valesti aru saada või sellega soovimatut tähelepanu tõmmata. Käitumine, mis paneb häbenema Jaapanis, võib jääda tähelepanuta Ameerikas ja vastupidi. Näiteks võib tugev silmside tutvuse algul tekitada Jaapanis piinlikkust. Samal ajal arvab ameeriklane, kellele vestluskaaslane otsa ei vaata, eriti kui ollakse alles äsja kohtunud või kui teine inimene on mingil viisil oluline, et inimesel on midagi varjata. Tuum on selles, et pole ühtseid ja üheseid sotsiaalseid käitumisnorme, vaid palju erinevaid sotsiaalselt aktsepteeritavaid käitumisviise, sõltuvalt sellest, kus ollakse. Need võivad erineda isegi ühes ja samas kohas, olenevalt sellest, kas ollakse 18- või 80-aastane.

Mida tuleks arvestada

• On täiesti normaalne aeg-ajalt sotsiaalärevust tunda. Seda nähtust esineb kõikjal.

• Inimesed, kellele sotsiaalärevus põhjustab probleeme, arvavad, et teised hindavad neid negatiivselt, ja kardavad, et nad teevad avalikkuse ees midagi piinlikku või alandavat.

• Esineb nelja liiki tunnuseid: need mõjutavad mõtlemist, käitumist, keha ja emotsioone/tundeid.

• Sotsiaalärevuses inimesed väldivad raskeid olukordi, püüavad hoiduda ohust, muretsevad juba enne sündmust, mis võiks juhtuda, ja pärast sündmust selle pärast, mis juhtus, võivad tunda viha, masendust, alaväärsust, samuti ärevust.

• Sotsiaalärevus võib segada elu kõiki külgi: nii tööalaseid kui ka isikliku eluga seotuid.

• Konkreetne vorm, mille sotsiaalärevus võtab, on inimeseti, paikkonniti ja ajastuti erinev.

• Selleks et sotsiaalärevust muuta, pole vaja teada, mis täpselt on selle põhjustanud.