Читать книгу Võit sotsiaalärevuse ja häbelikkuse üle - Gillian Butler - Страница 7

Jim istus tööpäeva puhkepausi ajal kolleegide seltsis. Lobiseti rõõmsalt iga-aastase puhkuse võtmise uuest korrast. Vestluse lühikesel vaikushetkel küsis keegi Jimilt: „Mis sa arvad, kuidas need muudatused sind mõjutavad?“ Korraga oli Jimil peast kõik pühitud. Ta ei osanud midagi öelda. Ta arvas, et kõik vaatavad teda, ja järgnev vaikus, mil ta põrandat põrnitses, tundus kestvat terve igaviku. Viimaks suutis ta pomiseda: „Ma ei tea.“ Vestlus Jimi ümber jätkus, ent tema tahtnuks maa alla vajuda: rumalana, häbistatuna, enda peale vihasena, et ei suutnud vastata nii lihtsale küsimusele. Ta oli veendunud, et oli äsja kinnitanud üldmuljet endast kui täiesti saamatust inimesest.

Mis põhjustas Jimi ärevuse? Esimene vastus oleks: teised inimesed. Keegi esitas Jimile küsimuse, kõik ülejäänud vaatasid teda, kui ta üritas sellele vastata, ja Jimi jaoks põhjustasid probleemi teised inimesed. Esitatud küsimus pühkis peast kõik minema ning käivitas sündmuste jada, mida ta pidas ülimalt piinlikuks, nii et ta tundis end lõpuks rumala, enda peale vihase ja ärevana, pidades juhtunut teda õõnestavaks ja alandavaks. Kui keegi poleks talle küsimust esitanud, poleks midagi juhtunud.

Probleemil on loomulikult rohkem põhjusi, kuid kõige tähtsam on aru saada, et selle vallandab vahetult kõigest üks kaasaaitav tegur. Põhjused on alati komplekssed, seepärast ongi raske vastata konkreetsel sotsiaalärevuse juhtumil küsimusele „miks?“ ja konkreetse sotsiaalärevuses inimese küsimusele „miks just mina?“. Probleemile aitavad kaasa paljud tegurid ja teevad seda mitmeti. Igale inimesele on olulised ise asjad, peamised on toodud tabelis 4.1.

Tabel 4.1

Sotsiaalärevuse põhjused: mõningaid soodustavaid tegureid

Bioloogilised tegurid: kaasasündinud, nt

• erutussüsteem, mis reageerib kiiresti, vallandades kergesti tugevaid reaktsioone,

• temperament: rohkem või vähem suhtlev, ekstravertne, häbelik.

Keskkonnategurid: mis kellegagi juhtub, nt

• suhted vanematega ja inimestega, kes hoolitsesid lapsepõlves teie eest,

• teie hinnangusaamise, kritiseerimise, kiitmise, tunnustamise jms kogemused,

• suhtlemisoskuste omandamise, sõpruse ja lähedussuhete loomise jms võimalused,

• viisid, kuidas olete õppinud toime tulema, nt kas olukordadele vastu astudes või neid vältides.

Ebameeldivad ja traumaatilised kogemused, nt

• kiusamise ohver, diskrimineeritud, tõrjutud, narritud või piinatud, kõrvalejäetud,

• toimetulek piisava toetuseta, nt kui vanemad on haiged, eemal või surnud.

Raskused elu eri etappide nõuetega toimetulemisel, nt

• lapsepõlv: teiste inimestega suhtlema õppimine; häbelikkuse staadiumid,

• teismeliseiga: oma identiteedi leidmine, sõltumatuks saamine, seksuaalsuse avastamine,

• küpsus: tasakaalu otsimine enda usaldamise ja sõltumise vahel, kontrolli ja alistumise vahel, kuuluvus,

• pensioniiga: tööst ja kolleegidest ilmajäämine.

Pinged, mis mõjutavad suhteid teistega, nt

• kolimised: uus kodu, sõprade või pereliikmete ärakolimine,

• olulised muutused: esimene laps, töötamine rühmas, teiste juhtimine,

• võistlus: arvamus, et kui ei olda võitja, siis ollakse kaotaja.

Teised inimesed pole probleemi põhjuseks. Nende tegevus võib vallandada sümptomid.

Bioloogilised tegurid: mis on kaasasündinud

Meil kõigil on arvatavasti bioloogiline kalduvus tunda pilgu ees hirmu või minna närvi. Sotsiaalärevuses inimene väldib sageli silmsidet, olemata teadlik, et kellelegi silma vaatamine vallandab igaühel närvienergia. See tekitab erutuse, mis teeb raskeks pilgutamata või pilku kõrvale pööramata pikka aega silma vaadata. Enamik inimesi tunneb ebamugavust, kui neid ainiti vahtida (see on nii ebamugav, et pilk pööratakse ära), ja see tekitab ka loomades hirmu. Ründavale loomale silma vaatamine aitab ründajat eemal hoida. Täpid liblika tiibadel võivad õigel hetkel välgatades võimaliku ründaja eemale peletada.

On mõningaid kõigile omaseid bioloogilisi kalduvusi ja teisi, mis indiviiditi erinevad. Kaks bioloogilist põhjust, mis võivad sotsiaalärevuse kujunemisel oma osa mängida, on erutussüsteem ja isiksus (temperament).

Erutussüsteem

Esiteks, inimeste närvisüsteem reageerib stimuleerimisele erineva kiiruse ja intensiivsusega, mille alusel võib inimesi kirjeldada kas rohkem või vähem reageerivana. Kärmelt reageeriva erutussüsteemiga inimene reageerib kiiremini, seega tajub füsioloogilisi muutusi, nagu südametöö kiirenemist või suuremat higistamist, tõenäoliselt rutemini ja tugevamini kui mõni teine, kelle närvisüsteem on vähemtundlik.

See, kuidas keegi kirjeldab ja mõistab seda inimestevahelist erinevust (kognitiivses mõttes: mis tähenduse keegi sellele annab), on oluline, sest kõrge tundlikkus pole tingimata halb. Seda võib mõista mingit laadi sensitiivsusena, mille häid külgi saab kasutada nii isiklikes kui ka seltskondlikes olukordades. Ent selles võib näha ka kalduvust üle reageerida ja hüpersensitiivsuse märki. Tugev ärrituvus ja ärevus on igaühele ebameeldivad, seda võib esineda kõigil, kuid inimesed kohanevad süsteemiga, millega on sündinud. On teada, et ärevust võib esineda perekonniti, mis paneb oletama, et sotsiaalärevuse probleem võib olla geneetiline. Ometi ei ole see arvatav riskitegur spetsiifiline, mis tähendab, et ärevate vanemate lapsel on statistiliselt suurem tõenäosus kannatada ärevuse all, ent ärevuse liik, mis last vaevab, võib kummagi vanema ärevusest erineda.

Temperament ja isiksus

Teiseks, inimesed erinevad temperamendi ja isiksuse poolest. Vastsündinud on juba algusest peale rabavalt erinevad, isegi kui seda näevad ainult nende vanemad. Mõni on rahulik, teine ärrituvam, mõni seltskondlik, teine vähem seltsiv. Arenedes on mõned omaette olles rahulikumad kui teised ja valmis ennast ise lõbustama, samal ajal kui teised eelistavad seltskonda. Kõik beebid on alguses võõraste vastu suhteliselt ükskõiksed, neid ei häiri, kui neid tõstetakse sülest sülle. Hiljem teevad nad läbi häbelikkuse staadiumi ja on tundmatute inimeste suhtes ettevaatlikumad, nad tunnevad end õnnetuna, kui neid lahutatakse tuttavatest inimestest. See, mil määral võõras kedagi rahutuks teeb, on tohutult erinev.

Isegi esimesel eluaastal pole inimestevahelised bioloogilised erinevused ainsad tegurid, mis määravad lapse reageerimist võõrastele inimestele. Väikelapsed õpivad pidevalt ja vastavad neid ümbritsevate inimeste reageeringutele. Nii võib laps vanematelt ärevuse märke üle võtta või ei suuda vanemad teda rahustada ega kartust hajutada, kui laps on õnnetu. Või on võõrad, kellega laps kokku puutub, hoolimatud väikeste laste vajaduste suhtes ja käituvad ärevusttekitavalt. Siiski võib väikelaste temperamendis olla iseärasusi, mis võivad aidata kaasa sotsiaalärevuse kujunemisele.

Bioloogilised erinevused pole tõenäoliselt probleemi ainus põhjus ja hiljem juhtuv võib nende mõju muuta. Sensitiivne erutussüsteem või vähemseltsiv loomus ei tekita veel tingimata sotsiaalärevust, samuti nagu suhteliselt pikkade jalgade ja sportliku kehaehitusega sündimine ei tee veel kellestki head jooksjat. See võib küll kaasa aidata, aga on palju inimesi, kel on pikad jalad ja sportlik kehaehitus, ent kes pole jooksmises edukad või pole neil selle vastu huvi. Samamoodi on palju supersensitiivseid inimesi, kes pole iseloomult seltsivad (on introverdid) ega ole sotsiaalärevuses.

Sotsiaalärevad inimesed mõtlevad sageli, et kõik oleks teisiti, kui nad oleksid millegi poolest teistsugused: parema väljanägemisega, kõhnemad, intelligentsemad või lõbusamad, huvitavamad või seksuaalselt atraktiivsemad, loovamad või parema kujutlusvõimega. Niisuguste soovide taga on sageli eeldus, et nad on sündinud justkui mingi puudega, mida nad ei saa kuidagi muuta. Elu näitab midagi muud. Igasugused inimesed, ükskõik milliste heade külgede või ilmsete puudustega, leiavad sõpru, partnereid, tunnevad rõõmu teistega suhtlemisest ja tunnevad ennast sotsiaalselt kindlana. Mõnele üllatuslikult võivad aga väga veetlevad, hea välimusega, intelligentsed ja edukad inimesed kannatada halvava sotsiaalärevuse käes. Probleemi tekkele aitavad kaasa teisedki mõjurid, muu hulgas keskkonnategurid.

Keskkond: kuidas see meid mõjutab

Esimesed sotsiaalsed suhted sõlmitakse kodus ja see käib nii suhete kohta pereliikmetega kui ka inimestega väljaspool peret. Perekonnas saavad inimesed olulise suhtlemisõppetunni: milline käitumine on lubatav ja milline mitte, mida tähendab olla armastatud ja mittearmastatud, olla aktsepteeritud sellena, kes ollakse, või olla tõrjutud. Seda kõike tuleb meil kasvamise ajal ette. Ja meie kogemused neist moodustavad tausta meie veendumustele ja eeldustele sellest, mida teised meist arvavad. Meeldimine kellelegi, olemine kellegi poolt armastatud ja aktsepteeritud nii perekonnas kui ka sõprade hulgas, annab inimesele väärtuse ja enesehinnangu, loob raamistiku ja tingimused endast lugupidamise kujunemiseks ja tundmiseks end teiste suhtes kindlalt.

Endas kantav sõnum

Lapsepõlves teeb igaüks midagi, mida teised panevad pahaks (valetab, ütleb inetusi, püüab teistele haiget teha), ja ükski lapsevanem, õpetaja ega teine täiskasvanu pole täiuslikult õiglane ega alati häälestatud konkreetse lapse huvide eest seisma. Niisiis mõistetakse sageli üksteist valesti, aga pereelu ei pea olema täiuslik, et inimesed tunneksid suhetes kindlust. Kui üldine teadmine, milles inimene üles kasvab, aitab tal tunda, et teda aktsepteeritakse ja ta kuulub kuhugi, aitab tal suhelda teistega nii, nagu ta tahab, pole mõnest äpardusest lugu ja need ei tekita probleemi.

Kui üldine sõnum ei ole positiivne ega abistav, kui see on kindlalt negatiivne või jätab ruumi kahtlusele, hakkavad mõned inimesed kahtlema oma suutlikkuses teistega suhteid luua, oma aktsepteeritavuses, oma kohasuses ja armastusväärsuses ning selles, kuidas inimesed neisse suhtuvad – ja ebakindlusele järgneb ärevus. Kui inimene ei tea kunagi, kas teda kiidetakse või kritiseeritakse, millal tema peale röögitakse või kästakse tal jalga lasta, ent tal pole kelleltki tuge otsida, siis on raske suhtlemises enesekindlaks saada. Säärased kogemused võivad tekitada sügavale juurdunud probleeme või üksikuid ja ajutisi raskusi, näiteks kui see juhtub kodus, kuid koolis mitte, või ühes klassis, ent järgmistes mitte. Kõike võib muuta mõni kindel toetaja või mõistev inimene.

Nagu oleme juba näinud, kipuvad sotsiaalärevuses inimesed arvama, et teised mõistavad nende üle kohut. Nad eeldavad, et neile antakse hinnang ja selle järgi saab selgeks, et nad pole nõutaval tasemel. Inimesed ei sünni niisuguste mõtetega ja me võime vaid oletada, et need tulenevad hiljem juhtuvast. Viis, kuidas meile antakse kasvamise ajal nii õnnes kui ka õnnetuses hinnanguid, ütleb, mida peetakse selles suhtlemisega seotud maailmas, kuhu me kuulume, sobivaks, mida mitte. See võib aidata meil käituda sotsiaalselt vastuvõetavalt, aidata meil omandada kindlust, et vigu on võimalik parandada, et tõrjumine, kui see juhtubki, on osaline ja ajutine, või hoopiski seda kindlust õõnestada. Kui hinnangud olid liiga karmid, liiga kõikehaaravad või lakkamatud või rakendati neid valimatult, hoolimata tegelikult juhtunust, tunneb inimene end väljapraagituna, puuduliku ja vastuvõetamatuna. Ta hakkab kartma, et mõni tegu võiks paljastada varjatud nõrkusi või pahelisust, isegi kui midagi säärast pole olemas. Inimene võib karta, et teeb midagi, mis laseb teistel märgata tema küündimatust või alaväärsust. Juba vestluse alustamisest võib olla küllalt, et tekiks haavatavuse tunne, kui see on olnud lapsepõlves oluline ja valdav kogemus.

Sõnumite tähendus

Kolmandas peatükis esitatud põhiveendumusi ja eeldusi võib võtta kui üldist kokkuvõtet mõnest veel ängistavamast sõnumist – või tähendusest –, milleni sotsiaalärevuses inimesed on täiskasvanuks saades jõudnud, ning võimalik, et need sõnumid pärinevad lapsepõlvekogemusest. Inimesed õpivad kogemusest sääraseid asju, nagu „et olla vastuvõetav, tuleb tegutseda õigesti“ või „ma olen teistest erinev ja imelik“. Nende sõnumite puhul on halb, et need võivad nii sügavasti juurduda, et neid mõistetakse ütlematagi, inimene lihtsalt „teab“, et pole nii hea kui teised, ega sea seda eeldust isegi kahtluse alla. Asja hea külg on aga see, et sõnumeid on võimalik ajakohastada. Need on õpitud kogemuse kaudu ja need on pigem selle tulemus, kuidas inimest koheldi, kui mingi tõeline küündimatus või põhimõtteline vastuvõetamatus. Neid sõnumeid on võimalik unustada, õppides sotsiaalärevusest jagu saama.

Kirjutades või mõeldes sotsiaalärevusest, on kerge keskenduda raskesti lahendatavatele asjadele ja teguritele, mis aitavad probleemi tekkimisele kaasa, unustades positiivse, justkui ei puutukski need asjasse. Ometi, mõeldes sõnumitele, mida inimesed võtavad lapsepõlvekogemustest kaasa, on tähtis mõelda negatiivsetest kogemustest positiivsete sõnumite kontekstis, nähes asju üldises perspektiivis.

Kasvades saab igaüks enda kohta teada nii positiivseid kui ka negatiivseid asju, näiteks oma tundlikkusest, naljasoonest, lahkusest, soovist olla sõbralik. Häda on selles, et kui negatiivsed sõnumid tekitavad probleeme, kipuvad need valitsema. Kui asjad lähevad viltu või tuntakse end halvasti, lükatakse lapsena saadud positiivsed iseloomustused ja sõnumid kergel käel ümber või alahinnatakse neid. Ent alahindamine on rohkem ärevuse ja halva enesetunde tulemus kui tegeliku olukorra peegeldus.