Читать книгу Võit sotsiaalärevuse ja häbelikkuse üle - Gillian Butler - Страница 5

Häbelikkuse ja selle mõjude kirjeldamine erineb sotsiaalärevuse kirjeldamisest, sest häbelikkus ei ole diagnoos ja pole ühtseid kriteeriume, mida võiks kasutada definitsiooni lähtealusena. Ometi on häbelikkust teatud mõttes lihtsam mõista kui sotsiaalärevust või sotsiaalfoobiat, sest see on väga levinud, eriti teismeliseeas ja varases täiskasvanueas. Enamik inimesi on tundnud häbelikkust, mis võib olla äärmiselt piinav, ning nad teavad või suudavad kergesti meenutada hirmu ja meeltes tekkivat ärevust, mida häbelikkus kõikvõimalike olukordade eel tekitas. Viimasel ajal on häbelikkust peamiselt Ameerikas veidi üksikasjalikumalt uuritud ning tulemused annavad häbelikkuse olemuse ja mõju kohta üsna kasulikku teavet. Järgnevalt on kirjeldatud mõningaid uurimistulemusi.

Häbelikkus faktides ja arvudes

Teadlaste kogutud statistiliste andmete põhjal arvab kõigest 5 protsenti täiskasvanutest, et pole kunagi häbelikkust tundnud, 80 protsenti ütleb, et on lapsepõlves või täiskasvanueas üle elanud ilmseid häbelikkuse perioode. Paistab, et umbkaudu pool noorena häbelikest inimestest kasvab täiskasvanuks saades suurel määral sellest välja, ehkki kaunis arvukas hulk jääbki mingites olukordades häbelikuks. Umbes 40 protsenti täiskasvanud ameeriklastest kirjeldab ennast häbelikuna ja California andmete põhjal kasvab nende hulk tasapisi. Tuleb välja, et häbelikkus ei kao kuhugi, pigem vastupidi, see tekitab inimestele rohkem probleeme kui kunagi varem.

Ehkki selle probleemi kasvamise põhjused pole päris selged, on spekuleeritud, millised tänapäevaelu tegurid on säärast muutust soodustanud. Nii on oletatud, et praegu saavad inimesed vähem konkreetsete suhtlusolukordade praktikat. Lõviosa omal ajal suhtlemisest sõltunud toiminguid, näiteks pangast raha väljavõtmine, bensiini tankimine autosse, tülika kaugekõne võtmine, võib nüüdisajal edukalt korraldada kellegagi otse suhtlemata. Toidukaupade ostmisel kasutatakse ostukorvi täitmiseks pigem mälu või nimekirja kui palutakse kellelgi vajalikud asjad välja otsida, arendades vestlust ja luues suhteid inimesega, kes leiaks vajaliku kauba.

Tööl veedab suur osa inimesi enamiku päevast keerulisi äritehinguid sõlmides või rutiinseid ülesandeid täites silmitsi pigem arvutiekraani kui teise inimesega. Töö ja suhtlemine, kaasa arvatud kontakteerumine samasuguste huvidega inimesega või lihtne lobisemine võivad toimuda klaviatuuri, arvuti ja hiire vahendusel küberruumis – sotsiaalsuseta, mis aitaks inimesel oma algsest häbelikkusest jagu saada ja leida enesekindlust, kui tuleb inimestega silmast silma kokku puutuda. Säärane suhtlemine järgib ka hoopis teistsuguseid suhtlustavasid, konkreetsete oskuste ja „uue keele“ tundmist. Ehkki uued suhtlemismeetodid on mõnes osas väga edukad (põnevad ja kaasakiskuvad), on asju, mida need ei nõua, nagu viisakus või sõbralikkus, tundlikkus teise tunnete vastu ja arusaamine, kuidas tunded muutuvad. Sellise suhtlemisviisi kasutajad ei pea teadma, mis võib neile saadetud sõnumi taga olla või mida tähendab teistele teiega kontaktis olemine. Samuti pole neil vaja teiega koos naerda ega teile otsa vaadata. Neile, kes tunnevad häbelikkust või väldivad niisuguseid asju, kes kardavad, et neid hinnatakse või kritiseeritakse, kui nad seda teevad, võib see olla kergenduseks. See ei tähenda, et arvuti teeks kedagi enesekindlamaks, vähemalt mitte siis, kui keegi meid selle tegevuse juures just pealt ei vaata.

Need muutused on tehnoloogiliste saavutuste tulemus. Inimesed, kes ei suuda muutustega sammu pidada, jäävad nende maailmast, kes suudavad, välja. Selle asemel et luua sotsiaalne side ja „väljavalitutega“ vabalt suhelda, jäetakse ka ühise süsteemi kasutajad suhtlemise mõttes isolatsiooni – pigem virtuaalselt kui reaalselt juttu ajama. Nende vestlus võib omal kombel kenasti sujuda, olla sageli huvitav ja nauditav, ent ei võimalda õppida aru saama vihjetest ja nüanssidest, millega on küllastatud silmast silma suhtlemine ja millega tekib suhtlemises enesekindlus.

Muidugi võib tehnoloogia osatähtsus häbelikkuse kujunemisel olla liialdus, oma osa on teistelgi teguritel, kuid oluline on meeles pidada, et häbelikkus on varases eas pigem norm kui erand ja täiskasvanuks saades see harilikult kahaneb. Varases lapseeas puudutab see mingil määral peaaegu igaüht, aga edaspidi vähem kui poolt täiskasvanud (Ameerika) elanikest. Seega on tõenäoliselt mõndagi, mis aitab sellele muutusele kaasa, ja mõndagi, mis mõjub pidurdavalt, näiteks elektrooniliste suhtlusvahendite kasutamine. Igatahes on kasulik saada rohkem teada, mis on häbelikkus ja millised on selle mõjud.

Kas häbelikkus on sotsiaalärevuse vorm või midagi muud?

Sellele küsimusele võib vastata lihtsalt, et häbelikkusel ja sotsiaalärevusel on nii sarnasusi kui ka erinevusi, ent neid kaht tüüpi sotsiaalseid raskusi pole ühepalju uuritud ja mõndagi tuleb alles välja selgitada. Seega peate sellele küsimusele ise vastama, lugedes läbi nii selle kui ka eelmise peatüki ja mõeldes järele, millisel kujul teie probleem esineb.

Öeldakse, et häbelikkust esineb igas mõeldavas astmes, alates kergest suhtlemiskohmetusest kuni äärmusliku endassesulgumise ja pärsituseni, mis ei erine sotsiaalfoobiast. Ometi on häbelike ja sotsiaalärevuses inimeste üks peamisi erinevusi see, et vähemasti osa jaoks on häbelikkus mööduv nähtus. See võib väldata lapsepõlves mõne kuu või aasta, taas ilmneda teismeliseeas või jätkuda vahelduvalt, kadudes näiteks siis, kui suhete sulamisfaas on läbitud. Paljud alguses häbelikud inimesed ei tunne hiljem, kui on esialgsest sõnakehvusest jagu saanud, enam häbelikkust ega sotsiaalärevust.

Häbelikkuse tunnused

Häbelikkusega koos ilmneb alati hoidumine seltskondlikest kontaktidest ja tõmbumine endasse. Selles suhtes on häbelikkuse peamised tunnused väga sarnased eelmises peatükis kirjeldatud sotsiaalärevuse tunnustega. Sinna juurde käivad füüsiline ja psüühiline ebamugavus, pärsitus, äärmuslik endale keskendumine, tegelemine oma mõtete, tunnete ja füüsiliste reaktsioonidega. Võimust võib võtta subjektiivne tunne, et kõike tehakse valesti, justkui teaksid kõik teised, mida teha, ja oskaksid signaale õigesti lahti mõtestada. See võib tekitada kaitsetuse tunde, hirmu järgmise hetke ees, närvipinget, laskmata unustada südamepekslemist ja punaselt õhetavat nägu. Häbelik inimene on veendunud, et ta on küündimatu, mittearmastusväärne ja ebameeldiv või et teised mõtlevad niimoodi. Teiste reageering häbelikkusele võib muuta ka sümptomeid, sest mida rohkem inimene häbelikkuse käes kannatab, seda kauem võib see kesta ja seda hullem tunduda.

Häbelikkus on enamasti probleemiks kaht tüüpi olukordades: suheldes kõrgemal positsioonil olijaga ning kellegagi üks ühele, eriti kui tegemist on seksuaalselt ligitõmbava inimesega. Häbelikud inimesed osutuvad kaitsetumaks, kui suhted muutuvad lähedaseks, kui nad tunnevad, et neilt oodatakse mingis inimeste rühmas tegutsemist, või kui nad tahavad ennast kehtestada. Iseäranis tõenäoliselt kujuneb see probleemiks, kui niisugune inimene vihastub või ärritub, sest häbelikud inimesed eelistavad hoiduda avalikest lahkarvamustest, kartes, et ei suuda oma tundeid (ei positiivseid ega negatiivseid) valitseda, kui lubavad neil vabalt väljenduda.

Tuleks teha vahet kahel veidi erineval häbelikkusel. Üks neist on ettevaatlikkus, mida ilmutavad lapsed üsna väiksena võõraste suhtes. Arengu seisukohalt on ettevaatlikkus võõraste suhtes igati arusaadav, selgitades, miks lapseea häbelikkus on nii levinud ja üldine. Seda tuleb ette kõigis kultuurides ja seda pole võimalik vältida ega ole ka mingit vajadust seda teha. Enamik lapsi kasvab häbelikkusest välja, vähemasti suurel määral, aga on võimalik, et inimesel, kellel pole lapsepõlves piisavalt võimalusi õppida, kuidas võõrastega suhelda ja vahet teha, kas tegemist on „ohutu“ või „ohtliku“ inimesega, võtab see kauem aega kui teistel. Ilmselt toimivad seejuures ka perekondlikud sarnasused. Neljandas peatükis on esitatud üksikasjalikum käsitlus teguritest, mis aitavad sotsiaalärevuse ja häbelikkuse tekkele kaasa.

Teine häbelikkuse vorm on sotsiaalärevusega märksa lähemalt seotud, selle peamiste joontena kirjeldatakse pärsitust ja muretsemist teiste inimeste hinnangu pärast. Võimalik, et see teiste inimeste arvamuse tajumisest tulenev vorm kujuneb hiljem ja esineb suurema tõenäosusega inimestel, kelle häbelikkuse ettevaatlikkuse vorm taandub aeglaselt. Siiski pole veel teada, kas enamik häbelikke inimesi kannatab mõlemat liiki häbelikkuse all, ega ole ka täpselt teada, milline on sellise häbelikkuse normaalne kulg, eriti hiljem sotsiaalärevuse või sotsiaalfoobia all kannatavatel inimestel, et saaks otsustada, kas sellisel vahetegemisel on praktilist otstarvet, mis aitaks hilisemas elus probleeme tekitavast häbelikkusest üle saada.

Ettevaatlikkust ja pärsitust, mis on häbelikkuse peamised tunnused, ei tohiks segi ajada introvertsusega. Introvert on inimene, kes eelistab koos tegutsemisele üksi tegutsemist. Ta ei otsi suhtlemist nii sageli kui ekstravert, vaid saab rahulduse tegevusest, millesse võib süveneda, olenemata sellest, kas tal on samal ajal kellegagi suhelda. Introvert erineb sotsiaalärevatest inimestest selle poolest, et seltskonnaelu ei tekita temas hirmu ega tee närviliseks, see on lihtsalt midagi, millel on elus oma osa. Introvert suudab sõbruneda ja luua raskusteta lähisuhteid, kui on sellest huvitatud, ta ei otsi eraldatust ja võimalusi sõltumatult tegutseda mitte seepärast, et on üksildane ja isoleeritud, vaid seetõttu, et see on talle omane.

See tähendab, et häbelikud ja ka sotsiaalärevuses inimesed võivad olla nii introvertsed kui ka ekstravertsed. Neile võib olla omane suurem või väiksem seltskondlikkus ja probleemi kujunemine sõltub sellest, millisena nad tahaksid oma seltskondlikkust näha. Häbelikul ekstraverdil võib olla suhteliselt lihtne osaleda hästi korraldatud seltskondlikel üritustel, teades, mida temalt oodatakse, ja tundmata hirmu, et teeb midagi „valesti“, kuid suhteliselt raske hakkama saada intiimsemas ja vähem ärakorraldatud olukordades. Paradoksaalsel kombel võib häbelik introvert kannatada vähem kui häbelik ekstravert, sest paljusid tegevusi, millest tema tunneb rõõmu ja rahuldust, on võimalik teha ka üksinda.

Häbelikkuse tagajärjed

Häbelikkuse peamised tagajärjed, mida seni tehtud uuringutes kirjeldatakse, sarnanevad sotsiaalärevuse peamiste tagajärgedega. Need on kokku võetud tabelis 2.1.

Tabel 2.1

Häbelikkuse peamised tagajärjed

(Pange tähele sarnasusi tabeliga 1.1)

• Eneseteadlikkus.

• Mõtted, et teid hinnatakse negatiivselt, mõistetakse hukka või kritiseeritakse.

• Veendumus, et olete saamatu, ebameeldiv ja kole.

• Vältimine ja eemaletõmbumine, sulgumine endasse, suhtlemisest loobumine.

• Raskus midagi algatada või end kehtestada.

• Ärevus, kartlikkus, frustratsioon ja tuntakse end õnnetuna.

• Füüsilised sümptomid, nagu punastamine ja teised närvilisuse nähud.

NB! Häbelikud inimesed EI OLE vähem ligitõmbavad, vähem intelligentsed ega vähem pädevad kui teised, ehkki võivad ise arvata, et on.

Häbelikkusel võib olla ka kaudseid mõjusid. Nii võivad häbelikud inimesed olla endast sedavõrd teadlikud ja enda ning oma tunnetega ametis, et ei suuda pöörata tähelepanu ümbritsevale ega oma tegevusele. Nad satuvad segadusse ja teevad midagi kohmakat: näiteks ajavad joogiklaasi ümber, komistavad trepil, koperdavad laua või tooli otsa. Häbelikud inimesed pole loomuldasa kohmakamad kui teised, vaid muutuvad oma meelehärmiks selliseks kõige ebasobivamal hetkel, kui tahavad kõige vähem endale tähelepanu tõmmata, ja eelistaksid mitte olla nii saamatud, nagu end tunnevad.

Huvitav, aga häbelikud lapsed kannatavad häbelikkuse pärast vähem, kui võiks oletada. Algul ei mõjuta häbelikkus nende enesehinnangut ega suutlikkust leida sõpru. Kui häbelikkus kestab, hakkab probleem nende elu rohkem häirima, nii et alati häbelikud olnud täiskasvanud teevad sagedamini tööd, millest ei tunne rõõmu, ega kasuta täielikult oma võimalusi või teenivad vähem kui inimesed, kellel on õnnestunud oma lapseea häbelikkusest üle saada. Seetõttu kannatavad neist paljud hiljem madala enesehinnangu all, mõned kauakestva häbelikkuse teiseste tagajärgede all, mis võivad olla üpris üllatavad. Neil kipub olema rohkem terviseprobleeme, kui võiks muidu arvata.

Oletatavasti on see seotud asjaoluga, et neil on häbelikkuse tõttu raske teisi usaldada ja rääkida oma probleemidest või asjust, mille suhtes paljud on tundlikud ning mis tekitavad piinlikkust. Seetõttu võivad nad saada vajalikust vähem professionaalset nõu, vähem tuge teistelt inimestelt, kui nendega juhtub midagi närvesöövat või masendavat. Psühholoogilistest uurimustest on teada, et igasugustest probleemidest aitavad jagu saada tugivõrgustik ja võimalus oma tundeid väljendada, olgu kellegagi silmast silma vesteldes või mõnel muul viisil, näiteks kirjutamise, muusika, luule või spordi kaudu. Enda väljendamine aitab kiiremini taastuda kui mure endale pidamine, mis tähendab, et ennast väljendavad inimesed kannatavad vähem kurnatust, mis harilikult kaasneb pideva pinge ja ängistusega, ja ka pisitõbede oht on neil väiksem.

Häbi ja süü

Paljud inimesed häbenevad, et on häbelikud – justkui oleks see viga ja nad oleksid süüdi, et pole oma probleemist jagu saanud –, kuigi nad enamasti jätkavad visalt selle tegemist, mis valmistab neile raskusi. Samuti nagu sotsiaalärevuses inimesed, kipuvad nemadki oma saavutusi eirama või alahindama ja peavad kordi, kui neil on seltskondlikult hästi läinud, õnnelikuks juhuseks. Neil on meeles kõik, mis sobib nende ettekujutusega oma saamatusest või küündimatusest, ning nad ei suuda seda kuidagi unustada. Häbelikel inimestel on kombeks tõlgendada neile või nende kohta tehtavaid kahemõttelisi märkusi (näiteks „sa pole kuigi jutukas“) kriitikana ja nad mäletavad neid paremini kui mittehäbelikud. Nad elavad teistelt kriitikat oodates ja kui neil palutakse ennast kirjeldada, ütlevad nad enda kohta rohkem negatiivset kui positiivset.

Häbelikkuse eeliseid

Arvestades häbelikkuse mitmesugust mõju, võib olla üllatav, et sellel on ka olulisi plusse. Paljud peavad häbelikkust võluvaks omaduseks. Häbelikku inimest võib olla raske tundma õppida, aga see ei pruugi olla eemaletõukav, vaid võib hoopis äratada huvi, justkui oleks mõistatus lahendada. Häbeliku inimese tundmaõppimine tasub end ära. Tunne, kuidas inimene sulab talle osutatavast tähelepanust ja avaneb usalduse süvenedes, võib panna sõbra tundma, et on saanud erilise usalduse osaliseks. Võib tekitada hea tunde, et osatakse olla tundlik ja tähelepanelik. Häbelikkus on lähedalt seotud briti palju kiidetud loomuomaduse vaoshoitusega ja võib kaasneda meeldiva tagasihoidlikkusega, mis vastanduvad mõningatele mitte eriti hinnatud omadustele, nagu üleolevus, lärmakus, põikpäisus, pealetükkivus, ülbus.

Seega pole mõne arvamuse kohaselt häbelikkuses midagi halba. On inimesi, kes kasutavad tõsiasja, et häbelikkus võib olla väga võluv omadus, täiesti teadlikult ära ja rakendavad oma häbelikkust (ehtsat või võimendatud) teistes uudishimu äratamiseks. Häbelikkusega püütakse teisi meelitada lähenema: vihjates, et temas on avastamisväärseid varjatud omadusi või lahendamist ootavat salapära. Inimesed kasutavad oma häbelikkust mitmeti ja neile võidakse ette heita, et nad teevad liigselt silma, ja süüdistada manipuleerimises, ehkki sageli pole eesmärk kelleski soovitud reaktsiooni esile kutsuda, vaid aidata iseendal tundmatus olukorras suhtlemiseks vihjeid või viiteid taibata. Ohutum on olla häbelik ja end enesekindluse saavutamiseni tagasi hoida kui olla jultunud ja pidurdamatu, eriti kui kardetakse teiste juuresolekul midagi valesti teha ja vajatakse olukorraga kohanemiseks aega, saamaks aru, kes on kes ja kuidas end kellelegi avaldada, mitte teha faux pas’sid (näiteks istuda kellegi teise kohale või pista nahka viimased maasikad).

Liiga vähe häbelikkust võib olla sama halb kui liiga palju. Teatav hulk häbelikkust võib takistada olemast pealetükkiv, eriti kui keegi peab teist võluvaks ja tahab, et too mõistaks seda, sõltumata sellest, kas tema tähelepanu soovitakse ning kas aeg ja koht on selle näitamiseks sobilikud. Kõikjal hinnatakse oskust arendada pelgalt seltskondlikust suhtest „tõeline“ emotsionaalne side, samuti võimet inimesi naerutada ja anekdoote jutustada, aga selle juures on oluline suuta hinnata, mida on millal kohane teha. Vähimagi häbelikkuseta inimesed ei pruugi pöörata niisugustele asjadele tähelepanu ja võivad öelda või teha midagi nii skandaalset, et see valmistab häbelikele talumatut piinlikkust, nii et nad ei suuda olla nende lähedal ega neid isegi televiisorist vaadata. Seltskondlikke probleeme on vähem, kui pidurdus ja pidurdamatus on tasakaalus. Tuleb tunnistada, et pidurdamatu inimene võib olla hea kaaslane, pidurdatud inimene aga õpetada tundlikkust, samuti ettevaatlikkust (mis võib olla nii kasuks kui ka kahjuks).

Häbelikkus ja ebaviisakus

Arusaadavalt on hirm ennast peale suruda ja kedagi haavata või olla ebaviisakas mingil määral seotud häbelikkusega. Häbelikel inimestel on sageli raske esitada küsimusi ja mõistagi võib nende esitamine teatud juhtudel olla pealetükkiv või solvav, seega ei saa sellest teemast mööda minna. Küsimused võivad olla uudishimulikud või uurivad. Need võivad olla liiga isiklikud, ajendatud tühipaljast uudishimust, või tekitada inimeses tunde, et teda kuulatakse üle. On küsimusi, mis on vaieldamatult ebaviisakad: „Kuidas teil nii palju raha on?“, „Miks ta nii paks on?“ Loomuomasest uudishimust hoolimata õpivad lapsed üsna kiiresti sellistest küsimustest hoiduma.

Miks on küsimuste esitamine riskantne, eriti häbelike inimeste jaoks? Üks põhjus on see, et need on seltskondlikult väga olulised, kuid nendega kaasneb oht olla ebaviisakas. Üksteist õpitakse tundma küsimuste abil, ent arusaamad, mis on vastuvõetav, mis mitte, on erinevad. Selleks et õppida kombeid ja tundlikkust, mis sobib mingi kultuuriga, tuleb olla tähelepanelik. Me omandame lapsepõlves terve hulga sotsiaalseid reegleid, näiteks mitte vahele segama, endast mitte ülearu rääkima, teisi mitte häirima. Õpime, et neid või selliseid asju teha on vale, need tekitavad piinlikkust ega ole vastuvõetavad. Kuid et kombed muutuvad, erinedes isegi ühesuguse taustaga, aga eri vanuses inimeste puhul, on alati võimalus kogemata ebaviisakas olla. Võib-olla kardavad häbelikud inimesed ülearu teha vigu ja nende tagajärgi, nii et neile on seltskonnaelu justkui miiniväljal plahvatusohtlike lõhkekehade vahel laveerimine. Ehk on vead neile liiga tähtsad, justkui teeks (tahtmatu) ebaviisakus neid kõlbmatuks või vastuvõetamatuks või koguni eemaletõukavaks. Või on mõnel juhul olnud lapsepõlve vigadel raskeid tagajärgi.

Teadmisest, mis on viisakas, mis mitte, on kindlasti abi, aga lapsepõlves oleme kõik saanud korraldusi, mida on raske teoks teha, näiteks: „Vaata mulle otsa, kui ma sinuga räägin!“ ja „Ära vahi mind sellise näoga!“, seega ei piisa üksnes reeglite teadmisest. Alati on erandeid, mida tuleb kohandada konkreetsete oludega. Häbelikkus teeb aga inimesed ebakindlaks, pärsib neid liialt, et nad võiksid üritada midagi teisiti teha. Kui niisugune asi juhtub, tuleb vääritimõistmine kergelt. Näiteks mõtleb üks inimene: „Kui ta tahaks, et ma teaksin, küllap ta siis ütleks mulle.“ Ega esita küsimusi, sest ei taha olla pealtükkiv. Aga teine inimene mõtleb: „Ta ei küsi kunagi, järelikult ei tunne ta huvi.“ Ning mõlemad on vait, ehkki tegelikult ei taha seda kumbki.

Tõenäoliselt annab miinivälja üle kergemini läbi rääkida, kui õppida teiste suhtes tähelepanelik olema. Oluline on õppida signaale vastu võtma ja viltu mineku korral vigu parandama. Kumbki neist ei õnnestu, kui olla endast liiga teadlik. Häbelike ja sotsiaalärevuses inimeste eneseteadlikkus ning endale keskendunud tähelepanu võivad teha nad teiste suhtes vähem tähelepanelikuks ja nad võivad kogemata teisi solvata. Samal ajal on häbelikele ja sotsiaalärevuses inimestele väga oluline, et nad ei oleks ebaviisakad ega solvaks kedagi. Niimoodi on häbelikud ja sotsiaalärevuses inimesed mõlemat pidi hädas.

Kultuurierinevused

Häbelikkust esineb kõikjal maailmas, kuid mitte ühesugusel määral. Muidugi pole keegi veel jõudnud koguda andmeid häbelikkuse esinemisest igal maal ja igas kultuuris, ent ikkagi on hakatud tegema esimesi üldistusi. Näiteks esineb Iisraelis häbelikkust kõigest ühel kolmandikul, aga Jaapanis kahel kolmandikul noortest täiskasvanutest.

Soolisi erinevusi ei paista häbelikkuse puhul eri kultuurides olevat, sundides oletama, et seda esineb võrdselt nii meestel kui ka naistel. Ometi on kultuurilisi erinevusi selles, kuidas naiste ja meeste häbelikkust mõistetakse ja sellele reageeritakse. Üldiselt on seda iseloomujoont peetud rohkem naiselikuks kui mehelikuks ning naiste puhul vastuvõetavamaks kui meeste puhul. Häbelik keskealine naine võib jäädagi häbelikuks ega näe selles probleemi, kui ta elab tavapärast perekeskset elu, keskendudes tuttavale sõpruskonnale. Häbelikud mehed aga leiutavad ja kasutavad viise, kuidas teiste eest oma häbelikkust varjata. Nad õpivad pugema „mängureeglite“ varju, töö või äri taha, omandades rolli, mida läheb mingi ülesande täitmisel vaja, segamata end isiklikult sellesse. Igal pool ja mõlema soo hulgas teatakse, et väike naps vähendab suhtlemispärsitust, ja nii kasutavad häbelikud samuti kui sotsiaalärevuses inimesed alkoholi abi, et end paremini tunda ja enesekindlust süvendada.

Järeldused

Häbelikkus ja sotsiaalärevus on kahtlemata lähedalt seotud. Nende sümptomid ja mõjud langevad paljus ühte, seega on põhjust arvata, et strateegiad, millest on abi olnud sotsiaalärevuse puhul, aitavad ka häbelikkusest jagu saada. Selle asemel et öelda iga kord sotsiaalärevus ja häbelikkus, on kasutatud siin raamatus edaspidi mõistet sotsiaalärevus, eeldades, et öeldu kehtib nii häbelikkuse kui ka sotsiaalärevuse kohta. Probleemiga tegelemise kõiki strateegiaid on kirjeldatud nõnda, et neid saab rakendada sõltumata sellest, kas domineerib üks või teine probleem.

Mida tuleks arvestada

• Häbelikkus on üldine probleem, ehkki peaaegu pool selle all lapsena kannatanutest saab sellest täiskasvanuna üle.

• Häbelikkuse sümptomid sarnanevad sotsiaalärevuse sümptomitega.

• Häbelikkus erineb introvertsusest. Introvertsed inimesed on vähem seltskondlikud kui ekstravertsed, häbelikud inimesed võivad olla nii introvertsed kui ka ekstravertsed.

• Häbelikkusel on mitmesuguseid mõjusid, mis sarnanevad sotsiaalärevuse mõjudega, hõlmates elu kõiki külgi, nii tööalaseid kui ka isiklikke.

• Häbelikkusel on nii eeliseid kui ka puudusi ja see võib olla võluv loomuomadus. Seltskondlik elu võidab, kui haarab kõige erinevamaid inimesi: nii häbelikke ja pidurdatud käitumisega kui ka jultunud ja pidurdamatu käitumisega inimesi.

• Häbelikud inimesed kardavad sageli olla ebaviisakad või teisi solvata ja püüavad seda viga mitte teha.

• Arvatavasti on häbelikkusel mõningaid kultuurierinevusi, aga pole erilist vahet esinemissagedusel meeste ja naiste puhul.

• Edaspidi kasutatakse ka häbelikkusele viidates mõistet sotsiaalärevus.