Читать книгу Pool maailma - Harper Voyager - Страница 6

„Tee head,” ütles Brandi ema talle oma surmapäeval. „Seisa valguses.”

Kuueaastasena sai ta vaevu aru, mida heategemine tähendab. Kuueteistaastasena ei olnud ta kindel, kas on vastusele lähemale jõudnud. Siin ta siis seisis ja raiskas seda, mis oleks pidanud olema tema elu kõige uhkem hetk, püüdes endiselt välja mõelda, mis oleks õige tegu.

Oli suur au seista Musta trooni juures valves. Olla jumalate ja inimeste silme all Göötimaa sõdalaseks tunnistatud. Ta oli selleks ju vaeva näinud? Verd valanud? Oma koha ära teeninud? Niikaua kui Brand mäletas, oli tema unistuseks seista relvis oma vendade kõrval Jumalatekoja pühadel kividel.

Aga ta ei tundnud, et seisab valguses.

„Ma muretsen selle saarlaste vastu korraldatava sõjakäigu pärast,” ütles isa Yarvi ja tegi nii vaidlusele ringi peale, nagu ministrid paistsid alati tegevat. „Suurkuningas on mõõkade tõmbamise ära keelanud. Ta suhtub sellesse väga halvasti.”

„Suurkuningas on kõik ära keelanud,” arvas kuninganna Laithlin, üks käsi lapsest pungil kõhul. „Ta suhtub kõigesse halvasti.”

Tema kõrval nihutas kuningas Uthil end Mustal troonil ettepoole. „Samal ajal käsib ta saarlastel ja vansterlastel ja kõigil teistel käsilastel, keda tal õnnestub kuuletuma sundida, meie vastu mõõgad tõmmata.”

Raevuhoog käis üle poodiumi ette kogunenud Göötimaa tähtsate meeste ja naiste. Nädal varem oleks Brandi hääl nende seas kõige valjem olnud.

Aga nüüd mõtles ta vaid Edwalist ja puumõõgast tema kaelas ning verisest ilast ja sellest piiksuvast seahäälest. Tema viimane hääl üleüldse. Ja Astlast, kes tuikus liiva peal, juuksed üle verise näo, suu ammuli, kui Hunnan teda mõrvariks nimetas.

„Kaks mu laeva on ära võetud!” Kaupmehe kalliskividega ehitud võti rappus naise rinnal, kui ta rusikaga poodiumi poole vehkis. „Ja mitte ainult kaup ei läinud kaotsi, vaid ka mehed on surnud!”

„Ja vansterlased tulid jälle üle piiri!” kostis jäme hüüe koja meestepoolelt. „Nad põletasid külasid ja viisid Göötimaa häid inimesi orjadeks.”

„Seal nähti Grom-gil-Gormi!” hüüdis keegi ning üksnes selle nime mainimine täitis Jumalatekoja kuplialuse pominal lausutud needustega. „Mõõkademurdjat ennast!”

„Saarlased peavad verega maksma,” urises vana ühesilmne sõdalane. „Ja siis vansterlased ja Mõõkademurdja ka.”

„Muidugi peavad!” hüüdis Yarvi nurisevale rahvasummale, kärbunud vasak kombits-käsi rahustavalt üles tõstetud. „Küsimus on selles, millal ja kuidas. Tark ootab õiget hetke ja me ei ole praegu kindlasti valmis Suurkuningaga sõdima.”

„Sõjaks ollakse alati valmis.” Uthil keeras kergelt oma mõõganuppu, nii et haljas tera hämaruses välgatas. „Või mitte kunagi.”

Edwal oli olnud alati valmis. Mees, kes seisis kaaslase eest, täpselt nii, nagu Göötimaa sõdalasele kohane. Ta ei olnud ju sellist surma väärt?

Astel ei hoolinud millestki peale iseenda ning kilbiserv, mille ta oli Brandi endiselt tuikavatesse munadesse ramminud, ei teinud teda armsamaks. Aga ta oli võidelnud viimse hetkeni, kõigest hoolimata, täpselt nii, nagu Göötimaa sõdalasele kohane. Ta ei väärinud selle eest ju mõrvariks nimetamist?

Brand vaatas süüdlaslikult üles kuue kõrge jumalakuju poole, kes kõrgusid pahaendeliselt Musta trooni kohal. Kõrgusid pahaendeliselt tema kohal. Ta niheles, otsekui oleks tema Edwali ära tapnud ja Astla mõrvariks nimetanud. Tema ainult vaatas pealt.

Vaatas ega teinud midagi.

„Suurkuningas kutsuks poole maailma meie vastu sõtta,” ütles isa Yarvi, kannatlik nagu relvameister, kes lastele põhitõdesid selgitab. „Vansterlased ja tröövid on talle truudust vandunud, inglingid ja madalmaalased palvetavad tema Ühe jumala poole ja vanaema Wexen sõlmib liitusid ka lõuna pool. Meid ümbritsevad vaenlased ja meil peab olema sõpru, et …”

„Teras on vastus.” Kuningas Uthil katkestas oma ministrit häälel, mis oli lõikav nagu mõõgatera. „Teras peab alati olema vastus. Koguge Göötimaa mehed kokku. Me anname neile laibanokkijatest saarlastele õppetunni, mida nad niipea ei unusta.” Koja paremal poolel tagusid sünged mehed heakskiitvalt vastu turvistatud rindu ning vasakul pomisesid õlitatud juustega naised vihaselt, kuid tunnustavalt.

Isa Yarvi langetas pea. Tema ülesanne oli rääkida Rahuisa eest, kuid isegi temal ei olnud enam sõnu. Täna valitses Sõjaema. „Saagu siis teras.”

Brand oleks pidanud põnevil olema. Suur sõjakäik nagu lauludes ja tema läheb sõdalasena kaasa! Aga ta oli endiselt lõksus harjutusväljaku kõrval ja nokkis kärna, mõeldes, mida ta oleks saanud teisiti teha.

Kui ta poleks kõhelnud. Kui ta oleks kaastundeta löönud, nagu sõdalasele kohane, siis oleks ta Astlast jagu saanud ja sellega oleks kõik lõppenud. Või kui ta oleks koos Edwaliga vastu hakanud, kui Hunnan kolm ühe vastu saatis, siis oleksid nad ehk koos selle peatanud. Aga ta ei hakanud vastu. Lahinguväljal vaenlasele vastu astumine nõudis julgust, aga siis on sul sõbrad kõrval. Üksinda sõprade vastu astuda nõudis teistsugust julgust. Sellist, mida Brand ei teeselnudki endal olevat.

„Ja siis on meil veel Hild Bathu küsimus,” ütles isa Yarvi ning see nimi sundis Brandi pead tõstma, nagu oleks ta varas, kes jääb vahele, näpud kellegi rahakotis.

„Kelle?” küsis kuningas.

„Storn Neemenuka tütar,” sõnas kuninganna Laithlin. „Ta ise nimetab end Astlaks.”

„Seekord tegi ta midagi enamat kui torkas kellelegi sõrme,” ütles isa Yarvi. „Ta tappis harjutusväljakul ühe poisi ja ta nimetati mõrvariks.”

„Kes teda nii nimetas?” päris Uthil.

„Mina.” Meister Hunnani kuldne keebipannal hiilgas, kui ta poodiumi jalamil valgusvihku astus.

„Meister Hunnan.” Kuninga suunurgas mängles harvanähtav naeratus. „Ma mäletan hästi meie kokkupõrkeid harjutusväljakul.”

„Hinnalised mälestused, mu kuningas, ehkki minu jaoks valulikud.”

„Haa! Kas sa nägid tapmist pealt?”

„Panin oma vanimaid õpilasi proovile, et otsustada, kes on väärt sinu sõjasalka astuma. Astel Bathu oli üks neist.”

„Ta teeb endale häbi, kui üritab sõdalase kohale astuda!” hüüdis üks naine.

„Ta teeb meile kõigile häbi,” ütles teine.

„Naise koht ei ole lahinguväljal!” kostis meeste seast kähe hääl ja mõlemal poolel noogutati päid.

„Kas Sõjaema ise pole mitte naine?” osutas kuningas kõrguvate Suurjumalate poole. „Meie anname talle üksnes valida. Vareste ema valib ise väärilised välja.”

„Astel Bathule tema valik ei langenud,” sõnas Hunnan. „Sellel plikal on mürgine meelelaad.” Väga õige. „Ta ei läbinud katset, mille ma talle seadsin.” Osaliselt õige. „Ta ei hoolinud minu otsusest ja tappis poisi nimega Edwal.” Brand pilgutas silmi. Mitte just päris vale, aga tõest kaugel. Hunnani hall habe vappus, kui ta pead vangutas. „Ja nii kaotasin ma kaks õpilast.”

„Kui hooletu sinust,” ütles isa Yarvi.

Relvameister tõmbas käed rusikasse, kuid kuninganna Laithlin tegi esimesena häält. „Milline on karistus sellise mõrva eest?”

„Kividega surnuksloopimine, mu kuninganna.” Minister rääkis rahulikult, otsekui räägitakse põrnika purustamisest, mitte inimesest, ja seejuures sellisest inimesest, keda Brand oli tundnud suurema osa oma elust. Inimesest, keda ta oli peaaegu sama kaua vihanud, aga ikkagi.

„Kas keegi astub Astel Bathu eest välja?” müristas kuningas.

Tema hääle kaja hajus ja alles jäi hauavaikus. Nüüd oli aeg rääkida tõtt. Teha head. Seista valguses. Brand vaatas Jumalatekojas ringi ja sõnad sügelesid ta huultel. Ta nägi Rauki oma kohal naeratamas. Sordaf ka, ta tainanägu oli kui mask. Nad ei teinud piiksugi.

Ja Brand ka mitte.

„Raske on saata surma nii noort inimest.” Uthil tõusis Mustalt troonilt püsti, turvised kolisesid ja seelikud kahisesid, kui kõik peale kuninganna põlvitasid. „Aga ma ei saa õigelt teelt kõrvale astuda vaid seepärast, et see on valus.”

Isa Yarvi kummardas veel sügavamalt. „Ma viin sinu mõistetud õiguse seaduse järgi täide.”

Uthil sirutas käe Laithlinile ning koos astusid nad poodiumi astmetest alla. Astel Bathu asjus jäi viimaseks otsuseks kividega surnuksloopimine.

Brand seisis täielikus hämmelduses. Ta oli kindel, et keegi poistest kõneleb, sest nad olid selleks piisavalt ausad. Või et Hunnan räägib, milline oli tema osa selles, sest ta oli auväärne relvameister. Kuningas või kuninganna saavad tõele jälile, sest nad on targad ja õiglased. Jumalad ei lase sellisel ebaõiglusel sündida. Keegi võtab midagi ette.

Äkki nad ootavad nagu temagi, et keegi teine seaks asjad joonde.

Kuningas kõndis kärmelt, tupest tõmmatud mõõk käte vahel, raudhall pilk ei vilksanud ei paremale ega vasakule. Kuninganna vaevu märgatavad noogutused võeti vastu kui kingitused ning siin-seal pillatud sõnakestega andis ta märku, et sellele või teisele saab osaks au mingis tähtsas äriasjas tema kaalukoda külastada. Nad tulid üha lähemale ja lähemale.

Brandi süda peksis valjusti kõrvus. Ta suu avanes. Kuninganna pööras hetkeks oma tarretava pilgu temale ning häbistatult ja häbenevas vaikuses lasi ta kuninglikul paaril mööduda.

Tema õde ütles talle ikka, et pole tema asi maailmas korda luua. Aga kui mitte tema, siis kelle asi?

„Isa Yarvi!” purtsatas ta kaugelt liiga valjusti ja siis, kui minister tema poole pöördus, kraaksatas liiga tasakesi: „Ma pean teiega rääkima.”

„Millest, Brand?” See sundis ta vakatama. Ta ei arvanud, et Yarvi üldse teab, kes ta on.

„Astel Bathust.”

Pikk vaikus. Minister võis ju olla Brandist vaid mõni aasta vanem, heledanahaline ja heledajuukseline, nagu oleks värvid temast välja loputatud, ja nii kõhetu, et tugev tuul võis ta minema puhuda, sandist käest rääkimata, aga lähedalt vaadates oli ministri silmis midagi, mis tekitas külmavärinaid. Midagi, mis sundis Brandi tema pilgu all kössi tõmbuma.

Aga nüüd ei olnud enam tagasiteed. „Ta ei ole mõrvar,” pomises ta.

„Kuninga meelest on.”

Jumalad, ta kurk oli nii kuiv, aga Brand sundis end, nagu sõdalasele kohane. „Kuningas ei olnud seal liivaväljakul. Kuningas ei näinud, mida mina nägin.”

„Mida sa nägid?”

„Me võitlesime kohtade pärast sõjasalgas …”

„Ära enam kunagi räägi mulle midagi, mida ma juba tean.”

Asi ei läinud üldse nii sujuvalt, kui Brand oli lootnud. Aga nii see lootustega juba kord on. „Astel võitles minuga ja mina kõhklesin … Ta oleks pidanud selle koha saama. Aga meister Hunnan saatis talle veel kolm tükki peale.”

Yarvi heitis pilgu inimeste poole, kes jõudsalt Jumalatekojast välja voolasid, ja astus pisut lähemale. „Kolm tükki korraga?”

„Edwal oli üks neist. Astel ei tahtnud teda tappa …”

„Kuidas ta nende kolmega toime tuli?”

Brand pilgutas üllatunult silmi. „Noh … Ta tappis neid rohkem kui nemad teda.”

„Selles pole kahtlustki. Ma lohutasin hiljuti Edwali vanemaid ja tõotasin neile õiglust. Astel on kuusteist talve vana, eks?”

„Astel?” Brand ei saanud aru, kuidas see tema kohtuotsusesse puutus. „Ma … arvan küll.”

„Ja on kogu see aeg väljakul poistega silmitsi seisnud?” Ta mõõtis pilguga Brandi üles ja alla. „Meestega?”

„Ta teeb tavaliselt enamat kui seisab silmitsi.”

„Ta on kindlasti väga raevukas. Väga otsusekindel. Väga jonnakas.”

„Minu arust on ta pea läbinisti luust tehtud.” Brand sai aru, et sellest küll kasu pole, ja pomises hädiselt: „Aga ta ei ole halb inimene.”

„Keegi ei ole, kui nende emasid uskuda.” Isa Yarvi ohkas sügavalt. „Mida ma sinu meelest tegema peaksin?”

„Mida … Minu meelest?”

„Kas ma vabastan selle tülika tüdruku ja muudan Hunnani ja poisi vanemad enda vaenlasteks, või lasen ta nende rõõmuks kividega surnuks pilduda? Sinu lahendus?”

Brand ei olnud oodanud, et tema peab lahenduse pakkuma. „Ma arvan … et sa peaksid järgima seadust?”

„Seadust?” Isa Yarvi turtsatas. „Seadus on pigem Mereema kui Maaisa, ta on pidevas muutumises. Seadus on kometitegija käpiknukk, Brand, ja ütleb seda, mida isand käsib.”

„Ma mõtlesin, et ma pean kellelegi rääkima … noh, tõde.”

„Nagu oleks tõde midagi hinnalist. Ma leian iga sügislehe alt tuhat tõetera, Brand: igaühele oma. Aga sina ei mõelnud kaugemale, kui et saaks oma koorma minu õlule tõsta, ega? Minu sügav tänu, ega Göötimaa ja kogu Purumere sõja ärahoidmine ei ole ju piisav mure.”

„Ma mõtlesin … et ma teen head.” Heategemine ei tundunudki enam nagu ere valgus tema ees, selge nagu Päikeseema, vaid pigem nagu petlik helk Jumalatekoja hämaruses.

„Kellele head? Mulle? Edwalile? Sulle? Kuna meil kõigil on oma tõde, siis on meil ka igaühel oma hea.” Yarvi nihkus pisut lähemale ja rääkis pisut tasem. „Meister Hunnan võib oletada, et sa jagasid oma tõde minuga, ja mis siis saab? Kas sa tagajärgedele mõtlesid?”

Nüüd vajusid need Brandile peale, külmad nagu värskelt sadanud lumi. Ta tõstis pea ja nägi tühjeneva koja varjude vahel hiilgust Rauki silmis.

„Inimene, kes mõtleb küll heategemisele, aga mitte tagajärgedele …” Isa Yarvi tõstis oma kärbunud käe ja surus ainsa kõveriku sõrme vastu Brandi rinda. „See on ohtlik inimene.”

Minister keeras selja, ta haldjasaua ots toksis vastu aastatega klaasjaks häilitud kive ja Brand jäi pärani silmi hämarusse põrnitsema, rohkem mures kui iial varem.

Tal ei olnud üldse selline tunne, nagu seisaks ta valguses.