Читать книгу Pool maailma - Harper Voyager - Страница 8

„Sa jäid hiljaks.”

Rinil oli õigus. Kuuisa naeratas heledalt, tema lapsed, tähed, särasid taevakangal ja kitsast sara valgustasid üksnes tulest jäänud söed, kui Brand madala ukseava alt kummardudes sisse astus.

„Anna andeks, õde.” Ta läks kummargil oma pingi juurde ja vajus pika oige saatel istuli, tõmbas valutavad jalad saabastest välja ja sirutas varbaid soojuse poole. „Aga Harper pidi veel turvast lõikama ja siis ma aitasin vanal Fenil puid sisse kanda. Ega ta neid ise ei jaksanud lõhkuda ja kirves oli ka nüri, nii et ma pidin seda teritama, ja siia tulles läks Lemi vankril telg pooleks, nii et me pidime paari mehega aitama …”

„Sinu häda on selles, et sa teed kõigi teiste hädadest oma mured.”

„Inimesi tuleb aidata, kui endal abi vaja, siis ehk aitavad nemad sind.”

„Võib-olla.” Rin osutas peaga sütel oleva poti poole. „Seal on süüa. Jumalad teavad, et ei olnud kerge osa sulle jätta.”

Brand andis õele laksu vastu põlve ja kummardas söögi poole. „Aga ole sa selle eest õnnistatud, õeke.” Brand oli hirmsasti näljane, kuid tal oli meeles toidu eest Maaisale tänusõnad pomiseda. Ta mäletas küll, mis tunne on, kui üldse süüa pole.

„Väga maitsev,” ütles ta ja sundis end neelama.

„Siis oli parem, kui valmis sai.”

„Ikka on hea.”

„Ei ole.”

Brand kehitas õlgu ja noolis poti tühjaks ning soovis, et sööki oleks rohkem. „Nüüd hakkab teistmoodi olema, kui ma katsed läbi tegin. Sellistelt sõjakäikudelt tullakse rikkana tagasi.”

„Enne iga sõjakäiku käib sepapajas selliseid, kes räägivad, kui rikkaks nad saavad. Mõnikord nad ei tule tagasi.”

Brand naeratas talle. „Minust sa nii lihtsalt lahti ei saa.”

„See ei olegi minu eesmärk. Loll sa ju oled, aga rohkem mul peret pole.” Rin otsis midagi oma selja tagant ja ulatas talle. Loomanahkadest pundar, plekiline ja narmendav.

„Minule?” küsis Brand ja sirutas käe läbi kustuva koldesoojuse seda võtma.

„Sulle suurtel seiklustel seltsiks. Meenutuseks kodust. Meenutuseks perekonnast. Nagu see on.”

„Sa oled kogu perekond, mis mul vaja.” Puntra sees oli nuga, selle poleeritud tera sädeles. Võitluspistoda, millel oli pikk ja sirge tera, käekaitse kujutas kaht kokkukeerdunud madu ning pidemenupp möirgavat lohepead.

Rin kummardus lähemale, et vaadata, mis ta kingitusest arvab. „Kunagi ma teen sulle mõõga. Praegu ma rohkem ei oska.”

„Sina tegid selle?”

„Gaden aitas pidemega. Aga teras on kõik minu tehtud.”

„See on peen töö, Rin.” Mida lähemalt ta vaatas, seda parem see paistis, madudel olid kõik soomused välja joonistatud, lohe paljastas hambaid, teras olid haljas nagu hõbe ja nuga surmavalt terav. Ta julges seda vaevu puudutada. See näis tema räpaste käte jaoks liiga hea. „Jumalad, see on meistri töö!”

Rin naaldus seljatoele, hooletult, otsekui oleks seda algusest peale teadnud. „Ma vist leidsin sulatamiseks parema viisi. Kuumema. Peaaegu nagu savipotis. Luu ja süsi seovad raua teraseks, liiv ja klaas meelitavad mustuse välja ja jätavad selle puhtaks. Aga nipp on kuumuses … Sa ei kuulagi.”

Brand kehitas kergelt õlgu. „Ma oskan sepahaamrit vibutada küll, aga ma ei saa selle maagiast aru. Sa oled kümme korda parem sepp, kui mina iial olin.”

„Gaden ütleb, et mind on puudutanud Tema, kes Lööb Alasile.”

„Küllap tal on hea meel, et ma sepapajast ära läksin ja ta sind õpilaseks sai.”

„Mul on annet.”

„Sa oled tagasihoidlik.”

„Tagasihoidlikkus on neile, kellel pole millegagi kiidelda.”

Ta kaalus pistoda pihus, tundis selle parajat raskust ja tasakaalu. „Minu väike õde, sepapaja emand. Paremat kingitust pole mul iial olnud.” Mitte et ta oleks neid palju saanud. „Ma tahaksin, et mul oleks sulle midagi vastu anda.”

Rin viskas pingile pikale ja heitis õhukese tekinartsu üle jalgade. „Sa oled mulle andnud kõik, mis mul on.”

Brand krimpsutas nägu. „Palju seda just pole.”

„Mina ei kurda.” Rin sirutas oma tugeva, korpas ja sepatööst mõhnalise käe üle tuleaseme, Brand võttis selle ja nad pigistasid teineteise kätt.

Brand köhatas kurgu puhtaks ja vaatas põranda kõvakstambitud mulda. „Kas sa saad hakkama, kuni ma sõjakäigul olen?”

„Nagu ujuja, kes just turvise seljast raputas.” Rin saatis talle pahase pilgu, aga Brand nägi sellest läbi. Rin oli viisteist aastat vana ja Brand oli tema ainus sugulane, ja Rin kartis ja seetõttu kartis ka Brand. Kartis võitlemist. Kartis kodust ära minna. Kartis Rini üksi jätta.

„Ma tulen tagasi, Rin. Enne kui sa arugi saad.”

„Kindlasti aardekoorma all lookas.”

Brand pilgutas talle silma. „Laulud räägivad mu suurtest tegudest ja mul on kaasas tosin tublit saareorja.”

„Kuhu me nad magama paneme?”

„Suurde kivist majja, mis ma sulle kindluse juurde ostan.”

„Mul on siis oma riiete jaoks tuba,” ütles Rin ja torkis sõrmeotsaga sõrestikseina. Nende kodu oli kehvake, aga jumalad teadsid, et nad olid selle eest tänulikud. Olid ajad, kui neil polnud muud katust pea kohal kui taevas.

Brand heitis ka pikali, põlved kõverdatud, sest ta jalad ulatusid nüüdseks pikalt üle pingiotsa, ja hakkas haisvat tekiräbalat lahti harutama.

„Rin,” avastas ta end ütlemas, „ma vist tegin ühe lolli asja.” Ta ei osanud eriti saladust pidada. Eriti mitte Rini eest.

„Mis siis seekord?”

Brand näppis üht tekiauku. „Rääkisin tõtt.”

„Millest?”

„Astel Bathust.”

Rin tõstis peod näo ette. „Mis sul ometi temaga on?”

„Mis mõttes? Ta isegi ei meeldi mulle.”

„Ta ei meeldi kellelegi. Ta on nagu pind maailma perses. Aga sina muudkui näpid teda.”

„Mul on tunne, et jumalad tõukavad meid kokku.”

„Kas sa oled proovinud teises suunas minna? Ta tappis Edwali. Tappis ta! Edwal on surnud, Brand.”

„Ma tean. Ma olin seal. Aga see ei olnud mõrv. Mida ma oleksin pidanud tegema? Ütle mulle, sest sina oled ju tark. Hoidma suu kinni nagu kõik teisedki? Hoidma suu kinni ja laskma ta kividega surnuks loopida? Ma ei saa sellist koormat kanda!” Ta taipas, et peaaegu karjub, viha pulbitses temas ja ta tasandas häält. „Ma ei saa.”

Tekkis vaikus, nad vaatasid teineteisele süngelt otsa ning tuli turtsatas ja lasi üles sädemepahvaku. „Miks pead sina alati olema see, kes korra majja lööb?” küsis Rin.

„Vist seepärast, et keegi teine seda ei tee.”

„Sa oled alati hea poiss olnud.” Rin vaatas läbi suitsuaugu paistvat tähistaeva tükikest. „Nüüd oled sa hea mees. Selles ongi sinu häda. Ma ei tea ühtki paremat meest, kes teeks häid asju ja saaks halbu tulemusi. Kellele sa oma loo rääkisid?”

Brand neelatas ja suitsuauk tundus ka talle väga huvitav. „Isa Yarvile.”

„Oh jumalad küll, Brand! Sina ei tee ka midagi poolenisti.”

„Sellel poleks mõtet,” pomises Brand. „Aga äkki saab kõik korda?” See oli vaevaline ja meeleheitlik katse, et Rin ütleks talle jah.

Rin ainult lebas ja vaatas lakke, seepärast võttis Brand tema pistoda uuesti pihku ja vaatas, kuidas ere teras tule värvides säras.

„See on tõesti peen töö, Rin.”

„Jää magama, Brand.”