Читать книгу Pool maailma - Harper Voyager - Страница 7

Astel istus ja põrnitses oma räpaseid varbaid, mis olid pimedas kahvatud nagu tõugud.

Tal polnud aimugi, miks talt saapad ära võeti. Tal polnud ju kuhugi joosta, ta oli vasakut pahkluud pidi ühe ja paremat rannet pidi teise niiskust õhkava müüri külge aheldatud. Ta ulatus vaevu oma kongi ukseni, rääkimata siis selle hingedelt rebimisest. Kui jätta kõrvale murdunud nina alt kärnade nokkimine, nii et need hakkasid lõpuks verd jooksma, ei olnud tal muud teha kui istuda ja mõelda.

Kaks asja, mida talle kõige vähem meeldis teha.

Ta hingas kähinal sisse. Jumalad küll, kuidas siin haises. Mädanenud õled ja rotipabulad haisesid ja see ämber, mida nad kunagi tühjendada ei viitsinud, haises, ja hallitus ja roostetav raud haises ning pärast kaht siinveedetud ööd haises ta ise veel kõige rohkem.

Igal teisel päeval oleks ta ujunud lahes ja võidelnud Mereemaga või roninud kaljudele ja võidelnud Maaisaga või jooksnud või aerutanud või harjutanud isa vana mõõgaga nende maja hoovis, võidelnud täkitud postidega ning kujutanud pindude lennates ette, et need on Göötimaa vaenlased: Grom-gil-Gorm või Saarte Styr või hoopis Suurkuningas ise.

Aga täna ta mõõka ei vibuta. Ta hakkas juba arvama, et tema vibutamised on vibutatud. Talle tundus, et see on õiglusest päris kaugel. Aga nagu Hunnan ütles, ei olnud õiglus asi, millele sõdalane võis loota.

„Sulle tuli külaline,” teatas võtmehoidja, kerekas naisterahvas, kelle kaela ümber oli tosinkond kolisevat ketti ja nägu meenutas kotitäit kirveteri. „Aga sa pead kiiresti tegema.” Ja ta lükkas raske ukse kriginal pärani.

„Hild!”

See üks ja ainus kord ei hakanud Astel oma emale ütlema, et sellest nimest loobus ta juba kuueaastaselt, kui ta isa tolle enda pistodaga torkas ja isa teda astlaks nimetas. Nõudis kogu jõudu, et jalad sirgu ajada ja püsti tõusta, valusalt, väsinult ja äkki asjatult häbi tundes selle üle, mis seisus ta oli. Isegi kui ta ise ei hoolinud, kuidas asjad välja näevad, teadis ta, et emale läheb see korda.

Kui Astel valgusvihku astus, surus ema ühe kahvatu käe oma suu ette. „Jumalad, mida nad sinuga küll teinud on?”

Astel viipas ahelate kolinal näo poole. „See juhtus harjutusväljakul.”

Ema tuli trellide juurde, silmad nutust punetamas. „Nad ütlevad, et sa mõrvasid ühe poisi.”

„See ei olnud mõrv.”

„Aga sa tapsid poisi?”

Astel neelatas ja ta kuivanud kurk klõpsatas. „Edwali.”

„Jumalad,” sosistas ema uuesti, huul värisemas. „Oh jumalad, Hild, miks sa ei võiks …”

„Olla keegi teine?” lõpetas Astel tema eest. Keegi lihtne, keegi normaalne. Tütar, kes ei taha tõsta midagi raskemat kui õmblusnõel, riietub turvise asemel lõunamaisesse siidi ega unista millestki enamast kui rikka mehe võtme kandmisest.

„Ma nägin seda ette,” sõnas ema kibestunult. „Sestpeale, kui sa sinna harjutusväljakule läksid. Sestpeale, kui su isa surnuna nägime, nägin ma seda ette.”

Astla põselihas tõmbles. „Lohuta end sellega, et sul oli õigus.”

„Arvad, et see pakub mulle mingit lohutust? Nad ütlevad, et mu ainuke laps loobitakse kividega surnuks!”

Astlal hakkas seepeale külm, väga külm. Ta pidi pingutama, et sisse hingata. Nagu oleks juba ta peale kive kuhjatud. „Kes ütles?”

„Kõik ütlevad.”

„Isa Yarvi?” Ministri suu läbi rääkis seadus. Minister ütleb otsuse välja.

„Ma ei tea. Vist mitte. Veel mitte.”

Veel mitte, enamat tal loota ei olnud. Astel tundis sellist nõrkust, et suutis vaevu trellidest kinni hoida. Ta oli harjunud vaprat nägu tegema, ükskõik kui väga ta ka ei kartnud. Aga emand Surmale on raske julgelt vastu astuda. Kõige raskem.

„Hakka minema.” Võtmehoidja sikutas Astla ema eemale.

„Ma palvetan,” hüüdis ema pisarsilmi. „Ma palvetan sinu eest Rahuisa poole!”

Astel tahtis öelda: „Kuradile see Rahuisa!”, aga tal polnud selleks õhku. Ta oli jumalatest lahti ütelnud pärast seda, kui nad tema palvetest hoolimata isal surra lasid, kuid tundus, et ime on tema parim võimalus.

„Mul on kahju,” ütles võtmehoidja ja lükkas õlaga ukse kinni.

„Mitte ligilähedaseltki nii kahju kui minul.” Astel sulges silmad ja langetas lauba vastu trelle ning pigistas tugevasti kotikest oma räpase särgi all. Kotikest, milles olid tema isa sõrmeluud.

Meil ei ole palju aega ja enda haletsemise peale kulutatud aeg on raisatud aeg. Astel hoidis iga isa lausutud sõna südame ligi, kuid kui üldse oli mõnd hetke, millal end haletseda, siis praegu oli see käes. Õiglane see küll ei olnud. Aga proovi Edwalile õiglusest rääkida. Vahet pole, kuidas süüd jagada, tema tappis Edwali. See oli ju Edwali veri, mis ta varrukale oli kuivanud.

Tema tappis Edwali. Nüüd tapavad nemad tema.

Ta kuulis teiselt poolt ust vaikseid hääli. Ta ema hääl – anuv, nuiav, nuttev. Siis mehe hääl, külm ja rahulik. Ta ei saanud sõnadest aru, aga need kõlasid kalgilt. Ta võpatas, kui uks avanes, hüppas kongi pimedusse tagasi, ja üle läve astus isa Yarvi.

Ta oli imelik. Mees ministrikohal oli peaaegu sama haruldane kui naine harjutusväljakul. Ta oli vaid mõned aastad Astlast vanem, kuid pilk oli tal vana. See pilk oli näinud palju asju. Tema kohta räägiti kummalisi lugusid. Et ta istus Mustal troonil, aga loobus sellest. Et ta oli andnud ränga kättemaksuvande. Et ta tappis oma onu Odemi selle kõvera mõõgaga, mida ta alati kandis. Räägiti, et ta oli kaval nagu Kuuisa, et teda ei tohi usaldada ega kunagi vihale ajada. Ja tema kätes – või õigemini tema ühes terves käes, sest teine oli kõverik könt – oli nüüd Astla elu.

„Astel Bathu,” sõnas ta. „Sind nimetati mõrvariks.”

Astel ei suutnud muud teha kui hingeldades noogutada.

„Kas sul on midagi öelda?”

Ehk oleks ta pidanud trotslikult sülitama? Surmale näkku naerma? Räägiti, et tema isa tegi nii, kui ta Grom-gil-Gormi jalge ees surevana veritses. Aga tema ei tahtnud muud kui elada.

„Ma ei tahtnud teda tappa,” lausus ta kurinal. „Meister Hunnan saatis nad kolmekesi minu vastu. See ei olnud mõrv!”

„Edwal arvab kindlasti teisiti.”

Tõsilugu, ta teadis küll. Astlal tulid pisarad silma, tal oli oma arguse pärast häbi, aga ta ei saanud sinna midagi parata. Kuidas ta nüüd soovis, et poleks kunagi harjutusväljakule läinud, et ta oleks õppinud ilusasti naeratama ja münte lugema, nagu ema oli alati tahtnud. Aga soovide eest ei osta midagi.

„Palun, isa Yarvi, anna mulle võimalus.” Ta vaatas mehe rahulikesse külmadesse hallikassinistesse silmadesse. „Ma võtan vastu ükskõik millise karistuse. Ma teen kahetsemiseks mida tahes. Ma vannun!”

Yarvi kergitas üht kahvatut kulmu. „Sa ole oma vannetega ettevaatlik, Astel. Igaüks neist on kui ahel su küljes. Mina vandusin, et maksan kätte oma isa tapjatele, ja see vanne rõhub mind endiselt raskelt. See vanne võib ka sind raskelt rõhuma hakata.”

„Raskemalt kui kivid, millega mind surnuks loobitakse?” Ta sirutas peopesad välja, niivõrd kui ahelad lasid. „Ma annan päikesevande ja kuuvande. Ma teenin nii, nagu sina sobivaks pead.”

Minister vaatas kortsus kulmul ta räpaseid käsi, mida ta ette sirutas. Ta silmitses kulmu kortsutades meeleheitepisaraid, mis üle Astla näo veeresid. Ta kallutas pea aeglaselt küljele nagu kaupmees, kes Astla väärtust hindab. Lõpuks ohkas ta pikalt ja õnnetult. „Oh, hea küll.”

Tekkis vaikus, mille vältel Astel seedis seda, mida Yarvi oli öelnud. „Sa ei loobi mind kividega surnuks?”

Yarvi lehvitas oma sandi käega, nii et üks sõrm edasi-tagasi lipendas. „Mul on raske suuremaid kive tõsta.”

Uus vaikus, piisavalt pikk, et kergendus annaks teed kahtlusele. „Mis siis … otsus on?

„Ma mõtlen midagi välja. Lase ta vabaks.”

Vangivalvur lutsis hambaid, nagu jätaks iga luku avamine talle haava ihusse, kuid tegi, nagu kästi. Astel kratsis raudvõru hõõrumisjälge randmel ja tajus end ilma selle raskuseta kummaliselt kergena. Nii kergena, et tal tekkis tunne, nagu oleks see uni. Ta pigistas silmad kinni ja mühatas siis, sest võtmehoidja viskas talle kõhule tema saapad. See ei olnud siiski unenägu.

Ta ei saanud neid jalga tõmmates naeratust näolt.

„Su nina oleks nagu murtud,” ütles isa Yarvi.

„Mitte esimest korda.” Kui ta pääseb sellest kõigest vaid murtud ninaluuga, siis võib ta end väga õnnelikuks pidada.

„Las ma vaatan.”

Minister oli kõigepealt ikkagi ravitseja, seepärast Astel ei võpatanud, kui ta lähemale tuli ning õrnalt tema silmade all olevaid luid kompis, kulm keskendunult kortsus.

„Aih,” pomises Astel.

„Vabandust, kas oli valus?”

„Ainult na…”

Yarvi torkas talle ühe sõrme sõõrmesse ja vajutas pöidlaga armutult ninajuurele. Astel ahhetas, vajus põlvili, kostis krõmps ja ta nägu haaras kuumvalge valu, pisarad voolasid sellise hooga kui iial varem.

„Korras,” ütles Yarvi ja pühkis käe tema särgi sisse.

„Jumalad!” halises Astel ja hoidis käsi tuikava näo ees.

„Mõnikord hoiab väike valu hilisema suure jama ära.” Isa Yarvi läks juba ukse poole, seepärast ajas Astel end püsti ja hiilis talle järele, imestades endiselt, kas see pole mingi petukaup.

„Tänan sind headuse eest,” pomises ta võtmehoidjast möödudes.

Naine põrnitses vastu. „Loodan, et sul ei lähe seda enam kunagi vaja.”

„Ära solvu, aga ma loodan sedasama.” Astel sammus isa Yarvi järel piki hämarat koridori trepist üles ja kissitas valguse käes silmi.

Käsi võis tal ju ainult üks olla, aga jalad töötasid väga hästi, samm oli tal üle kindlusehoovi minnes kiire ja tuul sosistas nende pea kohal vana seedri okstes.

„Ma peaksin oma emaga rääkima …” alustas Astel ja püüdis talle järele jõuda.

„Ma juba rääkisin. Ma ütlesin talle, et ei pea sind mõrvariks, aga sa andsid vande mind teenida.”

„Aga … kust sa teadsid, et ma …”

„Ministri asi on teada, mida inimesed teevad.” Isa Yarvi turtsatas. „Praegu ei ole sa kuigi sügav kaev, Astel Bathu.”

Nad läksid Ulguvärava alt läbi, kindlusest välja linna ja suurest kaljust alla Mereema poole. Nad sammusid vaheldumisi mööda treppe ja kitsaid käike, mis olid lähestikku kiilutud majade ja veel tihedamalt kokku surutud inimeste vahel ohtlikult kaldus.

„Ma ei lähe kuningas Uthili sõjakäigule, ega?” Rumal küsimus, kahtlemata, aga nüüd, kui Astel oli Surma varjust välja astunud, oli tal küllalt valgust, et oma purustatud unistusi taga leinata.

Isa Yarvi ei olnud leinameeleolus. „Ole tänulik, et sa maa alla ei lähe.”

Nad läksid mööda Alasite tänavat, kus Astel oli veetnud pikki tunde, kui piidles relvi ahnelt nagu kerjuslaps kooke. Siin oli ta sõitnud isa kukil ja tajunud uhkusevõbelust, kui sepad kutsusid isa oma tööd vaatama. Aga nüüd tundus ääside ette välja pandud sädelev metall teda vaid narrivat.

„Minust ei saa kunagi Göötimaa sõdalast.” Ta ütles seda vaikselt ja kurvalt, aga Yarvi kõrvad olid teravad.

„Niikaua kui sa elus oled, on see peamiselt sinu enda teha, kes sinust saada võib.” Minister hõõrus õrnalt oma kaelal olevaid vanu arme. „Alati on mingi võimalus, ütles kuninganna Laithlin ikka.”

Astel märkas, et ajas end paljalt selle nime peale veidi rohkem sirgu. Laithlin ei ole sõdalane, aga Astel imetles teda kõigist inimestest kõige enam. „Kuldset kuningannat ei julge keegi naeruks pidada,” sõnas ta.

„Seda küll.” Yarvi kõõritas Astla poole. „Õpi oma kangekaelsust arukusega segama ja ehk saab sinust kunagi samasugune.”

Näis, et see päev on endiselt väga kummaline. Igal pool kummardasid inimesed, kui nad möödusid, ja pomisesid vaikselt: „Isa Yarvi!”, nad astusid kõrvale, et Göötimaa ministrile teed anda, kuid vangutasid süngelt pead, kui nägid räpast ja häbistatud Astelt tema järel läbi linnaväravate rahvarohkesse sadamasse hiilimas. Nad tegid endale teed kõigi Purumere ning ka kaugemate maade madruste ja kaupmeeste vahel, Astel põikles kalameeste tilkuvatest võrkudest ning nende sädelevast ja visklevast saagist mööda.

„Kuhu me läheme?” küsis ta.

„Skekenhusi.”

Astel jäi järsult seisma, suu ammuli, ja mööduv käru oleks ta äärepealt pikali lükanud. Ta oli oma elus Thorlbyst vaid poole päeva jalgsitee kaugusel käinud.

„Sa võid ka siia jääda,” viskas Yarvi üle õla. „Neil on kivid juba valmis.”

Astel neelatas ja kiirustas siis uuesti talle järele. „Ma tulen.”

„Sa oled sama tark kui kaunis, Astel Bathu.”

See oli kas kahekordne kompliment või kahekordne solvang, Astel kahtlustas viimast. Sadamakai vanad plangud kolisesid nende saabaste all ja soolane vesi laksus vastu rohelisi, vetikatesse kasvanud talasid. Kai kõrval kiikus laev, väike, kuid sale, kõrge vööri ja ahtri otsas valgeks värvitud tuvid. Mõlemale pardale riputatud värviliste kilpide järgi otsustades oli see mehitatud ja valmis teele asuma.

„Kas me läheme kohe?” küsis Astel.

„Suurkuningas kutsus mind.”

„Suur…kuningas?” Astel heitis pilgu oma rõivastele, mis olid vangikongi saastast kanged ning ta enda ja Edwali kuivanud verega kaetud. „Kas ma võin vähemalt riideid vahetada?”

„Mul pole sinu edevuse jaoks aega.”

„Ma haisen.”

„Me veame sind laeva järele köie otsas, et lehka maha pesta.”

„Päriselt?”

Minister kergitas üht kulmu. „Naljasoont sul ei ole, jah?”

„Surmaga silmitsi seistes kaob naeruhimu ära,” pomises Astel.

„Siis on seda just kõige rohkem vaja.” Tugeva kehaehitusega vanamees lasi vööriotsa lahti ja viskas selle üle parda, kui nad tema juurde läksid. „Aga ära muretse. Selleks ajaks, kui me Skekenhusi jõuame, on Mereema sind rohkem loputanud, kui sa jaksad kannatada.” Ta oli võitleja – Astel nägi seda sellest, kuidas ta seisis, ja ta lai nägu oli ilmast ja sõjast laastatud.

„Jumalad pidasid heaks võtta minult tugev vasak käsi.” Yarvi tõstis oma väändunud jäseme ja võngutas selle ainsat sõrme. „Aga nad andsid mulle selle asemel Rulfi.” Ta patsutas vanamehe tursket õlga. „See pole küll alati kerge, aga ma olen vahetusega rahul.”

Rulf kergitas karvast kulmu. „Tahad teada, mida mina sellest arvan?”

„Ei,” vastas Yarvi ja hüppas pardale. Astel ainult kehitas halli habemega sõjameest vaadates õlgu ja hüppas järele. „Tere tulemast Lõunatuulele.”

Astel muigutas suud ja sülitas üle parda. „Ma ei tunne end väga teretulnuna.”

Umbes nelikümmend hatuse väljanägemisega aerumeest istus oma meremehekastidel ja põrnitses teda ja tal polnud kahtlustki, mida nad mõtlevad. Mida see plika siin teeb?

„Samad koledad mustrid korduvad ikka ja jälle,” pomises ta.

Isa Yarvi noogutas. „Selline see elu juba on. Harva juhtub, et viga tehakse vaid üks kord.”

„Kas ma tohin midagi küsida?”

„Mul on tunne, et kui ma keeldun, siis sa küsid ikka.”

„Ma ei ole vist kuigi sügav kaev.”

„Räägi siis.”

„Mida mina siin teen?”

„Oh sa, pühad mehed ja kavalad naised on tuhat aastat sedasama küsinud, aga vastuse ligi pole jõudnud.”

„Räägi sellest palvepunuja Brinyolfiga,” ühmas Rulf ja tõukas aluse odaotsaga kaist eemale. „Ta paneb sul oma jutu, mikside ja seksidega kõrvad huugama.”

„Kes see ometi on,” pomises Yarvi ja kortsutas kauge silmapiiri poole kulmu, nagu näeks seal pilvedesse kirjutatud vastust, „kes näeks läbi jumalate suurtest plaanidest? Sama hästi võiks küsida, kuhu haldjad läksid.” Ning vana ja noor mees vaatasid teineteisele naeratades otsa. See etendus ei olnud nende jaoks ilmselgelt midagi uut.

„Väga tore,” ütles Astel. „Ma mõtlen, et miks sa mind siia laevale tõid.”

„Aa.” Yarvi pöördus Rulfi poole. „Mis sa arvad, miks ma selle asemel, et minna lihtsama vastupanu teed ja lasta ta kividega surnuks loopida, riskisin meie kõigi eluga ja tõin oma laevale kurikuulsa mõrtsuka Astel Bathu?”

Rulf toetus hetkeks odale ja kratsis habet. „Mul ei ole õrna aimugi.”

Yarvi vaatas Astla poole, silmad pärani. „Kui ma ei jaga oma mõtteid isegi oma vasaku käega, miks ma peaksin neid siis sinusugusega jagama? Mõtle ise, sa ju haised.”

Astel hõõrus meelekohti. „Ma pean maha istuma.”

Rulf asetas isalikult käe ta õlale. „Ma saan aru.” Ta tõukas Astla nii tugevasti lähimale kastile, et tüdruk lendas selili üle kasti ja maandus tagumise mehe süles. „See siin on sinu aer.”