Читать книгу Pool maailma - Harper Voyager - Страница 9

„Kui kahtled, siis põlvita.” Rulfi kui tüürimehe koht oli Lõunatuule ahtris platvormi peal, tüüriaer ühe kaenla alla kiilutud. „Põlvita sügavalt ja põlvita tihti.”

„Põlvita,” pomises Astel. „Selge.” Tema käes oli üks tagumistest aerudest, koht, kus tuli teha kõige rohkem tööd, aga mis tõi kõige vähem au, otse Rulfi pidevalt valvel pilgu all. Astel vahtis ringi ja püüdis üle õla vaadata, et ometi Skekenhusi näha, aga õhus oli vihmaudu ja ta ei näinud midagi peale hämaruses luuravate kummituste. Kuulsate haldjamüüride kõrguvad fantoomid. Vaid õrn vari hiiglaslikust ministeeriumihoonest.

„Kõige parem oleks, kui sa siin kogu aeg põlvili püsiksid,” ütles Rulf. „Ja jumalate nimel, hoia keel hammaste taga. Kui sa vanaema Wexenit kuidagi solvad, siis on kividega surnuksloopimine selle kõrval kerge karistus.”

Kui nad lähemale liuglesid, märkas Astel sadamasillal kogusid. Kogudest said mehed. Meestest said sõdalased. Auvahtkond, ehkki pigem jäi neist mulje kui vangivalvuritest, kui Lõunatuul kai külge seoti ning isa Yarvi ja tema läbiligunenud meeskond vihmast libedale kaile ronisid.

Kuueteistkümne talve vanusena oli Astel enamikust meestest pikem, kuid seda, kes nüüd ette astus, võis vabalt hiiglaseks pidada, sest mees kõrgus temast terve pea jagu üle. Tema pikad juuksed ja habe olid vihma käes tumenenud ja hallisegused, ta õlgu kattev valge karusnahk kastepiiskadega kaetud.

„Kas tõesti isa Yarvi.” Tema meloodiline hääl oli võimsa kehakujuga kummalises vastuolus. „Aastad on sestpeale mitu tiiru teinud, kui me viimati sõnu vahetasime.”

„Kolm aastat,” vastas Yarvi kummardades. „See päev Jumalatekojas, mu kuningas.”

Astel pilgutas silmi. Ta oli kuulnud, et Suurkuningas on kössis vanamees, poolpime ja kardab omaenda toitugi. See hinnang paistis väga vale. Ta oli õppinud harjutusväljakul mehe jõudu hindama ning kahtles, kas on kunagi näinud kedagi tugevamat. Lisaks ka sõdalane, kui armide järgi otsustada, tema kullaga üle löödud vöö küljes rippus mitu terariista. See mees nägi tõesti kuninga moodi välja.

„Ma mäletan hästi,” vastas ta. „Kõik olid minu vastu väga-väga ebaviisakad. Göötimaa külalislahkus, mis, ema Scaer?” Tema kõrval seisev paljaks aetud peaga naine põrnitses Yarvit ja tema meeskonda sellise näoga, nagu oleks nad sõnnikuhunnikud. „Ja kes see on?” küsis mees, kui ta pilk Astlale langes.

Kakluste algatamises oli Astel asjatundja, aga igasugune muu etikett oli talle saladuseks. Kui ema püüdis talle selgitada, kuidas üks tüdruk peaks käituma, millal kummardama ja millal põlvitama ja millal võtit hoidma, siis Astel noogutas ja mõtles mõõkadest. Aga Rulf oli käskinud põlvitada, seepärast langes ta kohmakalt kaid katvatele märgadele kividele, pühkis märjad juuksed näolt ja peaaegu et komistas omaenda jalgade otsa.

„Mu kuningas. Mu suur…kuningas, ma tahtsin öelda …”

Yarvi turtsatas. „See on Astel Bathu. Minu uus narr.”

„Kuidas tal välja tuleb?”

„Seni pole naerma ajanud.”

Hiiglane muigas. „Mina olen kõigest madaluke kuningas, laps. Mina olen Vanstrimaa väike kuningas ja minu nimi on Grom-gil-Gorm.”

Astlal tõmbusid soolikad kõhus keerdu. Aastaid oli ta unistanud, et kohtub mehega, kes tappis ta isa. Ükski unistustest ei näinud ette midagi sellist. Ta oli põlvitanud Mõõkademurdja, Orbudetegija, Göötimaa hirmsaima vaenlase ees, kes praegugi nende piiril sõjakäike sooritas. Ta nägi neli korda ümber tema kaela mässitud ketti, mis oli tehtud langenud vaenlaste mõõkade küljest murtud pidemenuppudest. Ta teadis, et üks neist on mõõga küljest, mida ta kodus hoidis. Tema kõige kallim varandus.

Ta ajas end aeglaselt püsti ja püüdis kokku koguda viimastki räbalat oma rüvetatud väärikusest. Tal polnud mõõgapidet, millele kätt toetada, aga ta ajas lõua õieli, otsekui oleks see mõõk.

Vanstrimaa kuningas vaatas alla nagu suur koer turritava kassipoja peale. „Ma olen göötide põlastusega harjunud, kuid see siin on iseäranis külma pilguga.”

„Tal oleks nagu mingid arved õiendada,” tähendas ema Scaer.

Astel haaras kaela ümber olevast kotikesest kinni. „Sa tapsid minu isa.”

„Aa.” Gorm kehitas õlgu. „Neid lapsi on palju, kes võivad seda väita. Mis ta nimi oli?”

„Neemenuka Storn.”

Ta ootas mõnitusi, ähvardusi, raevu, aga selle asemel ilmus mehe pahklikule näole naeratus. „Oo, aga see oli ju kahevõitlus, millest võib laule laulda! Ma mäletan selle igat sammu ja igat lööki. Neemenukk oli suur sõdalane, väärikas vastane. Sellistel külmadel hommikutel tunnen ma endiselt seda haava, mis ta mulle jalga lõi. Aga Sõjaema oli minu poolt. Ta hingas mu peale, kui ma hällis lamasin. On ennustatud, et mind ei tapa ükski mees, ja nii on see ka läinud.” Ta naeratas Astlale säravalt ja keerutas üht mõõganuppu oma suure sõrme ja pöidla vahel ringiratast. „Neemenuka Storni tütar ja nii pikaks kasvanud! Kuidas küll aastad lendavad, mis, ema Scaer?”

„Ikka ja alati,” vastas minister ja vaatas Astelt oma sini-siniste kissis silmadega.

„Aga me ei saa ju päev läbi vanu aegu meenutada.” Gorm viipas laialt käega ja näitas neile teed. „Suurkuningas ootab, isa Yarvi.”

Grom-gil-Gorm läks nende ees mööda märga kaid ja Astel hiilis kõige lõpus järele – külmetades, märjana, kibestununa ja võimetuna, kogu põnevus Purumere rikkaima linna nägemisest oli nagu käega pühitud. Kui inimest oleks võimalik tappa vaid tema selga põrnitsedes, oleks Mõõkademurdja sel päeval verisena läbi Viimse ukse langenud, aga kortsus kulm ei ole mõõgatera ja Astla viha ei lõiganud kedagi peale tema enda.

Lõunatuule meeskond vantsis läbi kõrge kahepoolse ukse koridori, mille seinad olid poleeritud põrandast kuni kõrge laeni kaetud relvadega. Iidsed, roostest näritud mõõgad. Murtud vartega odad. Täkitud ja mõranenud kilbid. Relvad, mis olid kunagi lebanud laibakuhjas, üle mille Bail Ehitaja esimese Suurkuningana sellesse paika turnis. Relvadega, mis kuulusid sõjavägedele, mille tema järeltulijad hävitasid, kui levitasid oma võimu Jüütmarkist kuni Madalmaadeni, Inglefoldini ja poolele teele üle Purumere. Sajad võidukad aastad, ja ehkki mõõkadel, kirvestel ja mõlkis kiivritel polnud häält, kõnelesid need koos selgemini kui ükski ministri sosin, kõrvulukustavamalt kui ühegi relvameistri hüüd.

Suurkuningale vastu hakata on väga halb mõte.

„Ma pean ütlema, kuidas mind üllatab, et Mõõkademurdja Suurkuninga uksehoidjaks on,” sõnas isa Yarvi parasjagu.

Gorm kõõritas tema poole. „Me kõik peame kellegi ees põlvitama.”

„Mõned meist põlvitavad siiski kergemini kui teised.”

Gormi kulm tõmbus veel rohkem kortsu, kuid tema minister hakkas esimesena rääkima. „Vanaema Wexen võib olla äärmiselt veenev.”

„Kas ta veenis teid juba Üht jumalat teenima?” küsis Yarvi.

Scaer turtsatas plahvatuslikult, ime, et tal ninast tatti rinnale ei lennanud.

„Miski ei kisu mind välja Sõjaema verisest embusest,” urises Gorm. „Nii palju ma sulle luban.”

Yarvi naeratas, otsekui lobiseks ta sõpradega. „Minu onu kasutab neidsamu sõnu. Göötimaal ja Vanstrimaal on palju ühist. Me palvetame samamoodi, räägime samamoodi, võitleme samamoodi. Meid eraldab vaid kitsas jõgi.”

„Ja sajad aastad surnud isasid ja poegi,” pomises Astel endamisi.

„Kuss!” sisistas Rulf tema kõrval.

„Meil on verine minevik,” sõnas Yarvi. „Aga head juhid peavad jätma möödunud ajad selja taha ja vaatama tulevikku. Mida rohkem ma selle peale mõtlen, seda enam näib, et meie võitlused üksnes nõrgestavad meid mõlemaid ja toovad kasu teistele.”

„Nii et pärast kõiki lahinguid ühendame jõud?” Astel nägi, kuidas Gormi suunurk naerule kerkis. „Ja tantsime koos üle surnute sinu vaprasse tulevikku?”

Naeratused ja tantsimine – Astel heitis pilgu seintel rippuvate relvade poole ja mõtles, kas ta saaks mõne mõõga sealt lahti kiskuda ja Gormi pealuu sisse lüüa, enne kui Rulf teda takistada jõuab. See tegu oleks Göötimaa sõdalase vääriline.

Aga Astel ei olnud ju Göötimaa sõdalane ega pidanud selleks ka kunagi saama.

„Sa punud ilusa unenäo, isa Yarvi.” Gorm ohkas puhkides. „Aga sa punusid kord varemgi mulle ilusa unenäo. Me kõik peame ärkama ja meeldigu meile põlvitada või mitte, aga koidik kuulub Suurkuningale.”

„Ja tema ministrile,” lisas ema Scaer.

„Eeskätt temale.” Mõõkademurdja lükkas koridori lõpus suured uksed pärani.

Astel mäletas seda üht korda, kui ta oli seisnud Göötimaa Jumalatekojas ja põrnitsenud oma isa kahvatut ja külma surnukeha, püüdes ema kätt nii kõvasti pigistada, et ema enam ei nutaks. See tundus talle siis maailma kõige hiiglaslikum saal, liiga suur, et olla inimkätega ehitatud. Aga Sosinate kambri olid ehitanud haldjakäed. Sinna oleks mahtunud viis Jumalatekoda ja ruumi oleks jäänud ka selleks, et külvata korralik põllutäis otra. Selle siledad haldjakivist ja haldjaklaasist seinad tõusid kõrgele-kõrgele ning kadusid üleval peadpööritavasse hämarusse.

Kuus suurt Kõrgete jumalate kuju vaatas süngelt allapoole, kuid Suurkuningas oli nende kummardamisest ära pöördunud ja tema müürseppadel oli palju tööd olnud. Nüüd seisis nende kõigi kohal seitsmes. Lõunamaalaste jumal, Üks jumal, ei mees ega naine, ei naerev ega nuttev, käed lämmatavas embuses laiali aetud, vaatas ta alla täis ilmetut ükskõiksust inimkonna tühiste tegemiste vastu.