Читать книгу Veriapelsin - Harriet Tyce - Страница 4

Oktoobritaevas mu kohal on hall ja ratastega kohver raske, aga ma ootan bussi ja olen tänulik. Kohtuasi on läbi, ebapiisavale tõendusmaterjalile tuginedes poole peal lõpetatud. Alati on meeldiv hagejat võita ja mu klient juubeldab. Ja asja kõige suurem pluss – täna on reede. Nädalalõpp. Aeg kodus olla. Olen seda planeerinud – täna teen teistmoodi. Üks drink – kõige rohkem kaks – ja siis koju. Buss peatub ja sõidan üle Thamesi tagasi.

Kontorisse jõudnud, lähen otsejoones administraatorite ruumi ja ootan, kuni nad mind helisevate telefonide ja töötava paljundusmasina taustal märkavad. Viimaks vaatab Mark üles.

„Õhtust, preili. Advokaat helistas – nad on rahul, et sa selle rööviga ühele poole said.”

„Aitäh, Mark,” vastan ma. „Isiku tuvastamise tõendusmaterjal oli jura. Aga mul on hea meel, et see on möödas.”

„Tubli töö. Esmaspäevaks pole midagi, aga sulle tuli see.” Ta viipab oma laual õhukesele paberikuhjale, mis on roosa lindiga kokku seotud. See ei näi just muljetavaldav.

„Suurepärane. Aitäh. Mis see on?” küsin ma.

„Mõrv. Ja sina juhid seda,” vastab ta ja ulatab paberid silma pilgutades mulle. „Päris kobe tükk, preili.”

Enne kui vastata jõuan, kõnnib Mark minema. Seisan, paberid käes, administraatorid ja praktikandid mööduvad minust tavapärases reedeses rutus. Mõrv. Juhin oma esimest mõrvakaasust. Kogu oma karjääri jooksul olen selle nimel töötanud.

„Alison. Alison!”

Suure pingutusega keskendun rääkijatele.

„Kas tuled teed ka ühe dringi? Me lähme.” Sankar ja Robert, mõlemad kolmekümnendates vandeadvokaadid, salk praktikante nende selja taga. „Saame Patrickuga Dockis kokku.”

Sõnad jõuavad mulle kohale. „Patrick? Missugune Patrick? Bryars?”

„Ei, Saunders. Eddie on just koos temaga juhtumi lõpetanud ja nad tahavad tähistada. Pettus sai viimaks lahendatud.”

„Õigus. Viin ainult need ära. Seal näeme.” Haaran oma portfelli ja kõnnin ruumist välja, pea maas. Mu kael õhetab soojusest ja ma ei taha, et keegi mu punaseid laike näeks.

Turvaliselt kabinetis, panen ukse kinni ja vaatan oma nägu: huulepulk peale, õhetus puudriga maha. Silmalaineri jaoks värisevad käed liiga palju, aga kammin juuksed ja pihustan uuesti lõhna, pole mingit põhjust surnud rakkude haisu kaasas kanda.

Lükkan paberid laua tagaossa, kohendan fotoraami, mis on paigast ära läinud. Reedeõhtused joogid. Aga ma teen ainult ühe.

Täna õhtul läheb kõik nii, nagu plaanitud.

Meie seltskond on hõivanud poole keldribaarist, luitunud koha, kus käivad tihti kriminaaljuristid ja nende abid. Trepist alla kõndides viipab Robert klaasiga minu suunas ja ma istun tema kõrvale.

„Veini?”

„Veini. Kindlasti. Aga ainult üks klaas. Tahan täna õhtul varakult kodus olla.”

Mitte keegi ei kommenteeri. Patrick ei ole tere öelnud. Ta istub minu vastas teisel pool lauda, süüvinud vestlusesse ühe praktikandiga – selle Alexiaga –, käes klaas punast veini. Väljapaistev, kena. Sunnin end mujale vaatama.

„Näed hea välja, Alison. Käisid juuksuris?” uurib Sankar elavalt. „Kas ta ei ole teie arust kena, Robert, Patrick? Patrick?” Uuesti rõhutatult. Patrick ei vaata üles. Robert katkestab vestluse advokaadi abiga, noogutab ja tõstab minu auks oma pindisega toosti.

„Tubli töö! Mõrva juhtimine ja puha. Enne kui arugi oled saanud, oled kuninganna määratud advokaat – kas ma ei öelnud sulle, kui sul eelmine aasta apellatsioonikohtus nii hästi läks?”

„Ärme satume hoogu,” vastan. „Aga aitäh. Sul on vist hea tuju?” Mu hääl on rõõmus. Mul on ükskõik, kas Patrick nägi mind tulemas või mitte.

„On reede ja ma lähen nädalaks Suffolkisse. Peaksid proovima millalgi puhkust võtta.”

Naeratan noogutades. Muidugi peaksin. Nädal aega rannikul, võibolla. Kujutlen end hetkeks lainetes hüppamas nagu rõõmsatel portreedel, mida võib kohata teatud tüüpi puhkemajades. Põhja rannikult puhuva oktoobrijaheduse vastu sissepakitult sööksin hiljem rannal istudes kala ja friikartuleid ning pärast süütaksin oma laitmatult varustatud majas ahjus halud. Siis meenuvad mulle mu lauda katvad kaustad. Mitte praegu.

Robert valab mu klaasi veini lisaks. Joon. Vestlus mu ümber kihab, Robert hüüab midagi Sankarile ja Patrickule ja siis uuesti mulle – halbade naljade ja naeru tõusud ja mõõnad. Veel veini. Teine klaas. Meiega liitub advokaate, kes laua ääres sigaretipakiga viipavad. Teeme väljas suitsu, veel üks, ei, ei, las ma ostan sulle ma ju aina võtan sinult ja peenraha otsimine ja kobin ülemisele korrusele, et osta baarist, ja Marlboro Lightsi pole, ainult Camel, aga kellele see praegu korda läheb, jah võtame veel veini, ja järgmine klaas ja veel üks ja naps midagi kleepuvat ja tumedat ja see ruum ja jutt ja naljad vihisevad mu ümber üha kiiremini ja kiiremini.

„Ma sain aru, et sa lähed varakult ära.” Keskendun. Patrick, otse minu ees. Ta meenutab mõne nurga alt hallinevate juustega Clive Owenit. Otsin halle salke, kallutades pead ühele ja teisele küljele.

„Jumal, sa oled lakku täis.”

Otsin tema kätt, aga ta taandub järsku ja vaatab enda ümber ringi. Nõjatun tagasi toolile, lükkan juuksed näolt eemale. Kõik on läinud. Kuidas ma seda ei märganud?

„Kus kõik on?”

„Klubis. Seal Swishis. Tahad ka minna?”

„Mulle näis, et rääkisid Alexiaga.”

„Sa siis ikkagi märkasid mind siia tulles. Ma mõtlesin …”

„Sina olid see, kes mind vältis. Sa isegi ei vaadanud üles, et tere öelda.” Proovin varjata oma nördimust, aga see ei õnnestu.

„Kuule, pole põhjust stressata. Andsin Alexiale natuke karjäärinõu.”

„Vean kihla, et seda sa just tegidki, kurat võtaks.” Nüüd on liiga hilja, kogu armukadedus paiskub välja. Miks ta minuga alati nii käitub?

Kõnnime koos klubisse. Proovin paar korda Patricku käest kinni võtta, aga ta tõmbub eemale ja enne sissekäiguni jõudmist lükkab ta mind kahe kontorihoone vahele pimedasse nurka, ja võtab mu lõuast kinni. „Hoia oma käed minust eemale, kui sisse lähme.”

„Ma ei pane kunagi oma käsi su külge.”

„Jama, Alison. Viimati, kui siin käisime, üritasid sa mind kobada. Tegid selle nii ilmselgeks. Ma üritan sind ainult kaitsta.”

„Pigem ikka kaitsed ennast. Sa ei taha, et sind minuga koos nähakse. Ma olen liiga vana …” Mu hääl jääb vaikseks.

„Kui sa nii rääkida kavatsed, peaksid koju minema. Ma üritan su mainet kaitsta. Kõik su kolleegid on siin.”

„Sa tahad Alexiaga semmida, minu koristad lihtsalt teelt eest.” Mu silmist valguvad pisarad, igasugune väärikus ammu kadunud.

„Ära tee sellist stseeni.” Patricku suu on mu kõrva ääres, sõnad vaiksed. „Kui sa stseeni korraldad, ei räägi ma sinuga enam kunagi. Nüüd lase minust lahti.”

Ta lükkab mind eemale ja kõnnib ümber nurga. Komistan kontsadel, toetan käe vastu seina, et mitte kukkuda. Kareda tsemendi ja tellise asemel jääb mu peopesa alla mingi kleepuv mass. Kindlalt jalgel, nuusutan oma kätt ja öögin. Kurat. Keegi naljavend on kogu vahekäigu seina sitaga kokku määrinud. See hais muudab mind palju kainemaks kui ükskõik mis sõna, mida Patrick mulle sisistas.

Kas peaksin suhtuma sellesse, kui märki lahkuda? Kuradi päralt, ei. Ma ei jäta mitte mingil juhul Patrickut ööklubisse iseenda hooleks, kõigi näljaste naiste hulka, kes üritavad meeleheitlikult kontori ühele kõige olulisemale õigusnõustajale muljet avaldada. Pühin kõige suurema pasa seina puhtale osale ja kõnnin enesekindlalt Swishi, naeratades uksehoidjale. Kui piisavalt kaua käsi pesen, saan haisu maha. Mitte keegi ei saa teada.