Читать книгу Veriapelsin - Harriet Tyce - Страница 6

„Emme, emme, emme!”

Mu silmad on kinni, ma olen soe ja ma laman oma voodis ja nii armas, et Matilda on siin mulle tere ütlemas.

„Emme! Sa magasid toolis. Miks sa oma toolis magasid?”

Toolis. Mitte voodis. Toolis.

„Tee silmad lahti, emme. Ütle mulle ja issile tere.”

See pole unenägu. Teen ühe silma lahti ja panen selle uuesti kinni. „Liiga ere. Siin on liiga ere. Palun kustuta tuli ära.”

„Tuli ei põle, rumal emme. Hommik on.”

Teen silmad lahti. See on minu kontor, koht, kus veedan oma töönädala, täis portfelle, pretsedendiõigust, eelmise õhtu segadust. Mu tütar ei peaks siin minu ees seisma, üks käsi mu põlvel. Ta peaks kodus voodis olema või istuma köögilaua taga ja hommikust sööma. Sellegipoolest on ta siin. Sirutan käe välja, võtan tema kätest kinni, enne kui üritan end korda sättida.

Olen tugitooli ühte nurka tõmbunud, tunnen, et mu vasak jalg on surnud. Liigutan jalgu ja tõmbun kössi, enne kui veri jäsemetesse valgub. See ei ole see, mis kõige rohkem haiget teeb. Eelmise õhtu katked jõuavad mõtteisse. Näen Matilda pea kohal lauda, mälestused Patrikust tulvavad minusse, kui laps kummardab ja mind kallistab. Panen käed Matilda ümber ja hingan sisse tema pea lõhna. See rahustab mu pekslevat südant natuke. Pole tarvis muretseda. Olen kontorisse magama jäänud pärast seda, kui joomisega natuke liiale läksin, see on kõik. Kõik, mis juhtus. Ja olen Patrickuga lõpu teinud. Kõik saab korda. Võib-olla.

Viimaks tunnen, et olen piisavalt tugev Carlile otsa vaatamiseks. Ta on nõjatunud uksepiidale, näol täielik pettumus, nina- ja suujooned selgelt eristatavad. Tal on seljas teksad ja kapuutsiga jakk nagu tavaliselt, aga hõbedane läik tema juustes ja tema tõsine näoilme jätavad mulje, nagu oleks ta minust kümneid aastaid vanem.

Köhatan, suu kuivab, otsides sõnu, mis pühiks selle kõik minema.

„Tulin klubist tagasi, et uus portfell kaasa võtta ja tahtsin korraks maha istuda ja järgmisena …”

Carl ei naerata. „Seda ma arvasin.”

„Mul on kahju. Ma tõesti tahtsin varem koju tulla.”

„Ole nüüd, ma tean, milline sa oled. Aga ma tõesti lootsin, et käitud seekord nagu täiskasvanu.”

„Mul on kahju, ma ei tahtnud …”

„Lootsin, et sa oled siin, arvasin, et tuleme sulle järele ja viime sind koju.”

Matilda hakkab kabinetis ringi kõndima. Enne kui arugi jõuan saada, ronib ta laua alla. Ootamatu kiljatus, ta roomab välja, otse minu juurde.

„Emme, vaata mu kätt, emme, mu käsi, see valutab, see valutab …” Nuuksed varjutavad ta sõnad. Carl tormab minust mööda ja võtab tema käest kinni, pühib seda taskurätikuga ning näitab seda mulle. See on verine.

„Miks on põrandal katkine klaas?” Ta hääl on pinges isegi Matildat lohutades.

Tõusen aeglaselt püsti, kummardun laua alla ja võtan sealt pildiraami, mis eelmisel õhtul sinna kukkus. Matilda naeratab mulle klaasiteravike tagant.

„Mu pilt oli maas. Miks see maas oli?” küsib ta veel valjemini nuuksudes.

„See pidi kogemata maha kukkuma. Mul on kahju, kallis.”

„Sa pead ettevaatlikum olema.” Carl on vihane.

„Ma ei teadnud, et sa siia tuled.”

Carl raputab pead. „Ei tohiks olla mingit probleemi Matildat sinu kontorisse tuua.” Ta jääb korraks vait. „Ja asi pole selles. Ma ei oleks pidanud Matildat su kabinetti tooma. Sa oleksid pidanud eelmisel õhtul kodus olema. Nagu iga korralik ema.”

Mul pole midagi öelda. Koristan ülejäänud klaasikillud ja pakin need vana ajalehe sisse, enne kui need prügikasti viskan. Matilda foto ei ole kahjustada saanud. Võtan selle katkise raami seest välja ja toetan oma arvuti serva vastu. Panen pluusi seeliku sisse. Carli ilme on maruvihane, kulmud kortsus, enne kui see sügavaks kurbuseks vaibub. Tunnen kurgus pakitsust, sügavat kahetsus- ja süütunnet, mis on piisavalt tugevad, et pohmelli haput maitset varjutada.

„Mul on kahju. Ma ei teinud seda meelega.”

Carl on pikalt vait, näol väsimus.

„Sa näid kurnatud. Mul on nii kahju, Carl.”

„Ma olen kurnatud. Ootasin sind eile öösel liiga kaua. Oleksin pidanud teadma, selle asemel, et vaevuda sind ootama.”

„Sa oleksid pidanud helistama.”

„Ma helistasin. Sa ei võtnud vastu.”

Arvestades tema tooni, võtan kotist telefoni. Kaksteist vastamata kõnet. Viisteist sõnumit. Vajutan kustuta. Liiga palju, liiga hilja. „Mul on kahju, ma ei tee enam kunagi nii.”

Carl hingab sügavalt sisse. „Ärme vaidleme Tilly ees. Sa oled nüüd siin. Oleme koos.” Ta kõnnib minu juurde ja paneb käe mu õlale ja tõstan hetkeks käe tema juurde, siis haarab ta minust tugevamini ja raputab mind. „On aeg koju minna.”

Siis märkab ta mu telefoni. Ta võtab selle kätte ja uurib mõra. „Päriselt ka, Alison. Seda parandati ainult paar kuud tagasi.” Ta ohkab. „Ilmselt pean selle jälle korda ajama.”

Ma ei vaidle vastu, vaid järgnen talle alandlikult kontorist välja.

Sõit Archwaysse on kiire, autod ja bussid sõidavad tuules tühjadel tänavatel. Toetan pea vastu akent, vaadates eelmise öö varemeid. Burgeripakendid, pudelid, ja siin-seal edasi liikuvad väikesed prügimasinad, harjased liikumas, koristades reede õhtu jäänuseid.

Grey’s Inn Road. Malmkäsipuud varjavad vaate muruväljakule. Rosebery Avenue, Sadler’s Wells – meenuvad ammu loetud raamatud. „Wellsis kastanjette pole”, „Veronica Wellsis”. Mis see teine oligi? See. „Maskiball Wellsis”¹. Ma tean sellest kõike – maskidest, topelteksistentsist. Pigistan käed kokku, sõrmenukid lähevad valgeks. Üritan mitte mõelda, kuidas võis mööduda Patricku ülejäänud õhtu. Kas ta uskus mind, kui ütlesin, et kõik on läbi? Kas ta läks koju või tagasi välja, et otsida mulle asendajat? Carl pöördub rooli tagant ja paneb oma käe mu käele.

„Sa näid pinges. Varsti oleme kodus.”

„Mul on lihtsalt nii kahju, Carl. Ja ma olen väsinud. Oleme kõik väsinud, ma tean.”

Pöördun temast eemale, üritades süütunnet eemale tõrjuda, vaatan endiselt aknast välja. Angelist oleme möödas, Upper Streeti restoranid, mis on alguses head ja lähevad kehvaks seal kuskil Wether spoonsis Highbury Corneris. Holloway Roadi ääristavad lilleamplid, tudengibaarid karrirestoranide kohal ja lateksiriidepoodide read, mis ilmselt teenivad sama maitset nagu Patrick.

„Kas kohtuprotsess läks hästi?” küsib Carl, katkestades vaikuse, kui hakkame sõitma mäest üles kodu poole. Olen jahmunud, tema toon on sõbralikum kui tavaliselt. Võib-olla ei ole ta enam vihane.

„Kohtuprotsess?”

„See, millega sa see nädal tegelesid. Rööv.”

„Sain selle poolajal lahendatud …” Mu sõnad kostavad kusagilt väga kaugelt, nagu läbiksid need meetreid vett, pea on raske ja uimane.

„Sa oled siis järgmine nädal vaba? Oleks kena, kui saaksid natuke aega Tillyga veeta.”

Enam ei ole ma eemal. Järsku veepinnale sööstnud, võitlen turtsudes õhu pärast. Ta on endiselt vihane.

„Kas sa üritad millelgi vihjata?”

„Sul on viimasel ajal väga kiire olnud.”

„Sa tead, kui oluline see minu jaoks on. Meie jaoks. Palun ära hakka pihta.”

„Ma ei hakka pihta, Alison. Ütlesin ainult, et see oleks kena. See on kõik.”

Holloway lõpus jääb liikus aeglasemaks ja juba paistabki tagasipööre enne Archwayd. Kodu. Seal, kus on süda. Katsun oma taskut, et olla kindel, et telefon on endiselt seal. Hoidun vaatamast, kas Patrick on mulle kirjutanud. Lähen autost välja ja pöördun Matilda poole, näol kindel naeratus. Ta võtab mu käest kinni, kui majja kõnnime.

Käin duši all, hõõrudes maha kõik jäljed Patrickust. Proovin mitte mõelda oma laua vastu surutud peast, tema enesekindlalt minu peal, surve, mis jättis igasse mu pehmesse kehapinda tugevad servad. Söön peekonivõileiba, mille Carl on jätnud mulle köögitasapinnale, ja keskendun aias mängiva Matilda häälele, kes murul ja läbi lehtede tuhatnelja edasi-tagasi jookseb. Tema on see pendel, mis liigub selle ja teise reaalsuse vahel, kus mulle pole endiselt sõnumit saadetud, kuid siiski ütlen endale, et ma ei hakka kontrollima. Avan mõrvakausta ja panen selle siis uuesti kinni. Ahvatlus portfelli kaduda on peaaegu vastupandamatu – taganeda väidete ja kokkuvõtte taha selle asemel, et seista silmitsi oma elu reaalsusega ja selle segadusega, mis ma sellest olen moodustanud, sellega, kuidas ma ärritan Carli ja Tillyt. Aga ma tean, et kui praegu tööle hakkasin, muudaksin olukorra veel hullemaks. Hiljem.

Sõbrad lõunal, Carl teeb süüa – parimat nende inimeste jaoks, keda ta on tundnud alates ülikoolist. Lambajalg ahjus podisemas, õhus terav rosmariini hõng. Köök puhtaks küüritud, raam, mis ootab oma pilti. Carl on juba laua katnud, jäigalt volditud salvrätikud kõrvaltaldrikutel nugade ja kahvlite kõrval. Nurgas olev tahvel on nädala tegevustest puhtaks tehtud – ei mingit rodu ujumisest, poeskäimisest ja Carli meestegrupi kohtumistest; nüüd on seal Matilda hoolsa käekirjaga kirjas „Ma armastan nädalalõppu”, kõrval joonistus kahest käest kinnihoidvast inimesest, üks pikk ja teine lühike.

Köök on puhas, kapiuksed kinni, valgete pindade rivi mu ees tuhm. Üritan kohendada valgete liiliate kimpu, mille Carl on vaasi pannud, aga lauale langevad suured kollase õietolmu plekid. Tõmban need ruttu oma varruka külge ja liigun kiiresti eemale.

Lähen Matilda juurde aeda, imetlen mustsõstrapõõsast katvat ämblikuvõrku ja oksapundart astelpõõsas, mis on kindlasti linnupesa, Emme, näed sa seda? Võib-olla elab seal punarind? Võib-olla.

„Peame süüa vaatama, emme. Linnule, et ta saaks oma lapsi toita.”

„Olgu, kallis. Lähme ostame pähkleid.”

„Mitte pähkleid. Sellest räägiti koolis. Lindudele meeldivad rasvapallid, kuhu on asju torgatud.”

„See tundub jälk. Missuguseid asju?”

„Ma ei tea, seemneid, võib-olla usse.”

„Küsime issilt, kullake. Võib-olla tema teab. Või võime ise välja uurida.”

Carl kutsub meid sisse. Külalised on kohale jõudnud ja ta võtab ahjust lambaliha. Imetlen ta oskusi, kõnnin külmkapi juurde, et juua pakkuda – kumbki täitmas loomulikult oma rolle, kui Dave ja Louisa külla tulevad. Oleme nendega alates laste-eelsest ajast nädalalõputi lõunat söönud, päevad, mil lõuna läheb üle õhtuks, istudes laua taga ja juues pudel pudeli järel, kõhud täis Carli valmistatud sööki. Annan nende tütrele Florale klaasi mahla ja võtan veinipudelilt korgi.

„Dave sõidab. Aga mina võtan natuke.” Louisa sirutab välja klaasi, kuhu olen just valanud.

„Kas sa jood, Alison?” Carl paneb kaussi krõbekartulid, olles katnud just lamba fooliumiga.

„Jah, miks mitte? On laupäev.”

„Ma lihtsalt arvasin, et pärast eilset õhtut …” Ta ei pea oma lauset lõpetama.

„Pärast eileõhtust mida?”

„Võib-olla sellest piisas? Igatahes see oli kõigest mõte. Ära muretse.”

„Ma ei muretsegi.” Valan endale rohkem kui plaanitud, nii et Sauvignon Blanc läigatab üle serva. Louisa kallutab pea ühele poole, nägu uudishimulik.

„Mis eile õhtul juhtus?”

Vaatan tema nägu, lootes, et kujutlen tema hääletooni pealetungivust ette. „Mitte midagi, oli reede, tead küll …”

„Emme oli nii väsinud, et ta jäi kontoris oma tooli magama! Pidime talle täna hommikul järele minema. Issi ütles, et peame tema järele vaatama,” hüüatab Matilda. Panen käed näo ette ja hõõrun silmi.

„Emme jäi kontoris magama? Ta oli ilmselt väga väsinud. Äkki sa viid mõned kartulid Florale? Ma tean, et tal on kõht tühi,” ütles Louisa, lükates krõbekartulite kausi Matilda kätte ja juhatades ta ukse juurde.

Jah, väsinud, see on kõik. Üdini väsinud.

„Sulle anti siis viimaks mõrv? See on suurepärane uudis. Sa pidid vist oma kontoris kellelegi küll tohutu teene tegema, et see teoks saaks.” Dave irvitab.

„Kõik on teenitud tema enda raske tööga, Dave. Olen kindel, et ta on seda väärt.” Louisa jõllitab teda ja tõstab minu auks klaasi.

„Milles mõrv seisneb? Palju verd ja veristamist? Lase aga käia, räägi meile kõigist värvikatest detailidest.”

„Dave, mitte laste ees …” ütleb Louisa.

„Ausalt öeldes ei ole ma jõudnud seda detailselt lugeda. Alustan sellega homme, üritan selle käsile võtta, mis iganes see ka poleks.” Tõstan oma klaasi Louisale vastu ja kummutan selle tühjaks.

„Arvasin, et lähme homme päeval välja,” ütleb Carl, nägu morn. „Tilly, kas ma ei öelnud mitte, et lähme kõik välja?”

„Jah, ma tahan lossi minna, sinna, kus on labürint. Sa lubasid, et me kõik lähme, issi.” Matilda ajab alahuule ette ja ta suutäis kaob.

„Hea oleks, kui sa kõigepealt küsiksid, kas ma …” Neelan sõnad alla. Saan siis töötada, kui koju jõuame, kui ta magama läheb. See on lõbus. Matilda jookseb labürindis ja ma lähen talle järgi, pöörates paremale, vasakule, paremale, kuni saame aru, et oleme eksinud, ja hüüame abi, isekeskis naerdes. „Muidugi lähme lossi, kallis.” Mida rohkem me mängime õnnelikku perekonda, seda enam on see tõsi.