Читать книгу Veriapelsin - Harriet Tyce - Страница 8

Nad lahkuvad enne, kui ma üles ärkan, üheskoos lossi, nagu näen lühikeselt teatelt, mille Carl jättis. Ma ei suutnud sind üles ajada. Pidime minema. Sul on nagunii tööd teha. Pesin nõud ära. Mitte ühtki suudlust lõpus. Pahur, mitte pahurad. Ma olen ka pahur – lubasin kaasa minna. Nad oleksid pidanud mind kaasa võtma. Kui saan aru, et nad on läinud, proovin helistada, aga telefon on välja lülitatud. Laman voodis, kuulan tema häält kõnepostis. Ei saa su kõnele vastata. Ei saa su kõnele vastata.

Pigem ei taha.

Viimaks saan ta kätte: „Miks sa mind üles ei ajanud?”

„Ma proovisin. Jõllitasid mind, saatsid mind kuradile. Arvasin, et parem on lasta sul magada.”

Ma ei mäleta seda üldse. „Ma ei ärganud enne ühteteist. See ei ole minu moodi.”

„Olid eelmisest õhtust audis.”

„Sa oleksid pidanud rohkem vaeva nägema, et mind äratada. Või oleksid pidanud ootama.”

„Ma proovisin, Alison. Aga mitte miski ei mõjunud. Läksime üheksa ajal. Kui oleksime hiljem läinud, poleks mingit mõtet olnud minna.”

„Õigus. Igatahes mul on väga kahju. Ma ei teinud seda meelega. Saan ma Matildaga rääkida?”

„Ta mängib praegu. Ma ei taha teda mängu pooleli jättes ärritada. Ta oli nii nukker, et sa ei tulnud, aga nüüd on tal parem. Las see olla.”

„Ma ei saa aru – ma ei maga kunagi nii kaua. Ma ei kavatsenud. Palun ütle talle vähemalt, et mul on kahju.”

„Asi on nii, nagu on,” vastab Carl. Paus ning siis vahetab ta teemat, ma ei saa enam vastu vaielda. „Saad sa tööd tehtud?”

„Ma alustan. Teen õhtusöögiks hautist.”

„Hästi, lasen sul sellega alustada.” Ta lõpetab enne, kui jõuan hüvasti jätta. Hoian sõrme helistamise ikooni kohal, aga vajutan selle asemel koduikoonile, katkestades kogu protsessi. Räägime hiljem mõnusa õhtusöögi ajal. Ütlen Tillyle, et mul on kahju, ja et ma ei tahtnud väljasõidust ilma jääda. Raputan pea selgeks ja astun voodist välja, tõmban pidžaama selga ja lähen alumisele korrusele tööd tegema.

Pärast kahte kohvi avan portfelli, pilgutades silmi uduse peavalu tagant, mis on seadnud end sisse mu parema silmamuna taha. Regina versus Madeleine Smith. Keskkriminaalkohus. Rahukohtust üle viidud Camberwell Greeni, kuriteopaigale kõige lähemasse kohtusse – rikaste elurajooni Lõuna-Londonisse.

Telefon piiksub. Võpatan, lootes, et Carl on valmis ära leppima.

On sul mõtteid juhtumist?

Patrick. Nauding läbib mu keha, seejärel viha. Kuidas ta söandab mulle nädalalõpul sõnumit saata, eriti nüüd, kus ma olen temaga lõpu teinud. Siis jõuab ta sõnum mulle kohale.

Mis juhtum? küsin vastu.

Madeleine Smith. Su esimene mõrv, või mitte?

Enda arust ei maininud ma seda talle. Vaikselt jõuab see mulle kohale ning pööran pilgu portfellile. Seal see on, tagumisel lehel, mu esimest mõrva nõustav jurist. Saunders & Co. Patricku firma. Mõtlen hetkeks, mida ma täpsemalt selle juhtumi heaks teinud olen, kui kaugele ma olen läinud, kui mitu korda. Kui tugevalt, kui kiiresti. Aga ma tean, et see pole põhjus. Patrick ei nussiks tööd. Ainult mind.

Uus piip.

Hmm, jah, pole tänu väärt. Ta on kangekaelne.

Ma tegin sinuga reedel lõpu. Tunnen end taas nagu viisteist.

Ma tean, et ma tean. Aga see on töö. Nõupidamine järg näd. Klient tahab sinuga kohtuda ASAP . Broneerin kohtumise.

Vestluse lõpp. Mitte armuloo lõpp. Mitte midagi reede kohta, mitte midagi, mille pärast muretseda. Kui ta oleks kellegi teisega vahekorras olnud, oleks ta seda mulle öelnud. Mitte et see mulle korda läheks. Vaatan uuesti oma teksti: Ma tegin sinuga reedel lõpu. Kustuta see. Kustuta kogu vestlus. Võib-olla peaksin keelduma meie abielu pärast Patrickuga töötamast, aga olen selle nimel kogu oma karjääri vaeva näinud. Peletan ta oma mõtteist, teen dokumendid lahti ja hakkan lugema. Teen oma tööd ja see on kõik.

Hiljem panen portfelli eemale ja hakkan õhtusööki valmistama. Hakin aeglaselt sibula. Viimased päikesekiired tabavad noatera ja sirutan selle välja, vaadates seda ühe ja teise nurga alt, lastes selle peegeldusel seintel ja lael tantsiskleda. See on üks suurtest kööginugadest, mille pulmakingituseks saime. Andsin ruttu kinkijale, oma koolisõbrale Sandrale, mündi vastu. „Ma ei taha armastust lõigata – oleme teineteist liiga kaua tundnud,” ütlesin naeratades, kui ta raha taskusse pani.

Madeleine Smith ei ole mitte ainult armastust lõiganud, ta on seda hakkinud ja viilutanud ja torganud, tekitades oma abikaasale nende magamistoas Claphamis viisteist haava. On mitu vigastust, millesse ta oleks võinud surra, kuigi süüdimõistmise kokkuvõtte järgi järeldas patoloog, et kõige tõenäolisem oli torkehaav tema kaelal, mis oleks peaaegu kaelaveeni vigastanud. Punased plekid on ilmselged valgel voodilinal, kust surnukeha leiti ja mis on näidatud kriminaalametniku saadetud fotodel.

Valin veel ühe sibula ja hakin selle korralikult peeneks.

Selle aja peale, kui Carl ja Matilda koju jõuavad, on hautis täiuslikkuseni keenud. Matilda vaatab korraks toitu ja ütleb, et kõht on tühi, aga ta ei taha süüa liha.

„Sa sõid eile lambaliha,” ütlen ma.

„Kui ma täna issiga sõitsin, küsisin ma, kuidas kanu tapetakse, ja mulle ei meeldinud ta vastus.”

„Sulle ei meeldi väga paljud köögiviljad,” lausun ma.

„Ma tean, aga ma ei taha, et loomad sureksid.”

Vaatan abiotsivalt Carli poole, aga too kehitab õlgu.

„Ok, kallis, teen sulle omleti. Aga võib-olla sa peaksid selle rohkem läbi mõtlema,” ütlen ma ja ta noogutab. Segan hautist ja ulatan kulbi Carlile. „Tahad proovida?”

Ta võtab lusika, vaatab seda ja nuusutab. Siis tõmbub ta suu kortsu ja ta pistab lusika tagasi minu kätte. „Ei, tegelikult mitte. Ma pole nii näljane.”

„Oleksin tahtnud, et oleksid öelnud … Sa ei hakka ka ometi taimetoitlaseks?” Üritan mitte tõredana kõlada.

„Ei, asi pole selles,” vastab ta. „See lihtsalt lõhnab natuke …”

„Natuke kuidas?” Surun viha vähem alla.

„Natuke … Kuule, ära muretse. Tähtis on see, et sa üritasid. Ja mis puudutab Tilly taimetoitlust, siis ma toetan iga valikut, mis ta teeb. See on tore, kas pole nii? Leiame palju uusi toite, mis sulle meeldivad.” Carl naeratab Matildale. Siis astub ta pliidi juurde ja segab hautist. „See oli proovimist väärt, Alison, aga võib-olla las mina jään kokkamise juurde? Ma tean Matilda lemmikuid. Ja ma teen talle omleti.”

Ma ei vasta, vaid kõnnin temast mööda roani ja tõstan selle tulelt. Jätan poti kaane pilukile, et hautis jahtuks ja saaksin selle sügavkülma panna. Võtan selle lõunaks kaasa ja külmutan ülejäägid. Selle imal lihane lõhn käib minuga nädalaid kaasas. Viskoossest lihakastmest punnitavad välja porgandikamakate peanupud, mille ma nii hoolikalt pulkadeks lõikusin. See tundub haige. Tunnen end haigena. Minu pakkumine, mis ei kõrbenud isegi põhja, on tagasi lükatud.

Matilda tuleb minu juurde ning ma põlvitan ja kallistan teda.

„Mul on kahju, et ma täna sinuga ei tulnud, kullake.” Räägin temaga vaikselt, need sõnad on mõeldud ainult temale. Sirutan käe ja silitan tema põske, enne kui ta oma embusesse tõmban. Ta kallistab mind tugevalt vastu. Lükkan ta õrnalt käe kaugusele ja hoian tema õlgadest, vaadates talle otsa. „Ma luban, et lähme varsti välja. Ainult sina ja mina. Lähme kuhu iganes sa tahad. Ma luban. Okei?”

Matilda noogutab.

„Ma luban.” Siis tõmban ta enda vastu tagasi ja kallistan teda uuesti. Ta keha lõdvestub, pea minu õla vastas soe. Sõlm minu sees annab järele.

Carl vaatab, kui ma Matildat vannitan. Harjan ta juuksed ja kuivatan need, loen talle juttu ja laulan talle, kuni ta magama jääb. Kui oleme Matilda magamistoa ukse kinni pannud, ütleb Carl: „Laste lubaduste hoidmine on väga oluline.”

„Ma ei kavatse seda murda.”

„Vaata, et seda ei juhtuks.”

„Pole vaja mind ähvardada, Carl. Annan oma parima. Kas sa saaksid olla toetavam?”

„Ära käi mulle peale, Alison. Sul ei ole mingit põhjust olla süüdistav.”

Viha mu sees leegitseb, annab järele. „Ma tean. Mul on kahju. Mul on kahju …”

Ta tuleb minu juurde ja puudutab ühe sõrmega mu nägu. Võtan ta käe oma kätte ja suudlen seda, võtan teise käega tema kaela tagant, et tema nägu lähemale tõmmata. Hakkame peaaegu suudlema. Siis tõmbub ta eemale.

„Vabandust, ma ei saa.” Ta kõnnib elutuppa ja paneb ukse kinni. Ootan korraks, et näha, kas ta muudab meelt, siis lähen oma kabinetti ja panen ukse kinni. Proovin tööd teha, kasutades argumente ja norme, et vaigistada eemaletõukamise torget, õhus vänge hautise lõhn.

Hiljem samal õhtul, kui oma külma lurri väikestesse plastnõudesse tõstan, tuleb Carl kööki ja paneb ukse enda järel kinni.

„Olen sellele kogu päeva mõelnud, kas peaksin seda sulle näitama,” ütleb ta.

„Näitama mida?” Miski tema toonis paneb mu käe värisema ning kaste valgub karbist mööda.

„Tahan, et sa mõistaksid, milline meie olukord on, kui me tülitseme.”

„Mida sa tahad, et ma mõistaksin?” Panen suure lusika tagasi haudepotti ja sulgen karbikaane.

Carl ei vasta. Ta sõrmitseb oma telefoni. Tõstan karbid sügavkülma, ilusti järjekorras, lükates külmutatud hernepakid ühte nurka. Puudutades sügavkülma seintesse tahkunud jääd, kuulen „Rolling in the Deep” avanoote ja naeratan, valmis liituma lauluviisiga mu peas. Vaimselt hinge tõmmates kuulen end juba laulmas. Kui seda saab laulmiseks nimetada. Virutan sügavkülma ukse kinni ja pöördun Carli poole. Ta ulatab mulle sõnagi lausumata oma telefoni, silmis midagi kaastunde taolist.

Eile õhtul olin ma imeline, lauldes ilma igasuguse muretundeta. Mis siis, et keegi minuga ei ühinenud, ise teavad, millest nad ilma jäävad! Ma olin staar, tantsides muusika rütmis, mis viis mind eemale kogu sellest mõttetust nägelemisest, mis oli domineerinud pärastlõuna lõpus. Täna ma näen, mida nemad nägid – nokastanud naine, rinnahoidja kleidi alt paistmas, meik pooleldi näolt maha tulemas. Vaatan teda eemaletõukavalt. Ta hääl rebestab end läbi minu, noodid, mida ma muidu nii hästi teadsin, ei pea pooltki paika. Rütm kadunud, tantsimine veel kohutavam. Ja mis on kõige kohutavam – laste näoilme, kui ta üritab kutsuda neid endaga tantsima. Ei, see pole kõige hullem – kõige hullem on summutatud hääled salvestisel. Isegi naer. Dave, Louisa – jumal küll, kas seal kõlab ka Carli naer?

„Miks sa mind ei peatanud, kurat võtaks?”

„Ma proovisin, aga sa ei kuulanud.”

„Selle asemel mõtlesid sa mind filmida, kui end narriks teen?”

„Ma ei teinud seda ebaviisakusest. Tahtsin lihtsalt, et sa näeksid, mida tähendab mõnikord sinuga elamine. Mitte alati, aga kui sa oled selline, on see väga raske.”

Vaatan uuesti telefoni. Naine ekraanil – mina ekraanil – on kindlasti valmistunud pikaks õhtuks. Ta vaarub diivanile ja vajub raskelt istuma, et laulda Prince’i. Ja siis finaal – the Smithsi laul, milles ma olin kindel, et olen äss. See ei ole kaunis. Mu käed mobiili ümber on külmad ja värisevad. Punetus paneb mu näo turritama, häbi väänlemas mu kõhus. Sulgen silmad, aga kuulen endiselt oma häält karjumas ja lalisemas sõnu, mida ma enda arvates eelmisel õhtul nii hästi esitasin. Proovides oma värisevaid käsi kontrollida, vajutan pausile ning olen peaaegu vajutamas kustuta, kui Carl mobiili tagasi võtab.

„Proovisin lihtsalt lõbutseda,” ütlen ma.

„See pole lõbus, kui see kõiki teisi ärritab,” vastab Carl, pilk maas.

„Ma ei saanud aru, et nad olid ärritunud.”

„Selles asi ongi, Alison. Sa ei saa kunagi aru.”

Carl läheb ära ja ma kraabin ülejäänud hautise karpidesse. Kui olen sellega lõpule jõudnud, pühin ääred puhtaks ja panen nõudepesumasina tööle. Kustutan tule, seisan pikalt pimeduses ja kuulan kõigi seadmete mühinat, lootes, et see rahustab mind ja summutab mu enda hääle. Kuulen seda endiselt purunemas nagu katkiläinud klaas.