Читать книгу Veriapelsin - Harriet Tyce - Страница 5

Tekiila? Jah, tekiila. Veel üks naps. Jah, kolmas ka. Muusika tümpsub. Tantsin nüüd Roberti ja Sankariga, nüüd abidega, nüüd näitan praktikantidele, kuidas asi käib, naeratan, võtan nende käest kinni ja keerlen ja tantsin uuesti omaette, käed pea kohal lehvimas, taas kakskümmend ja mitte ühtegi muret. Veel üks naps, džinn toonikuga, pea liigub rütmiliselt tahapoole, juuksed katavad näo.

Patrick on kuskil siin, aga mul on ükskõik, ma ei otsi teda, kindlasti pole mul õrna aimugi, et ta tantsib väga lähedaselt Alexiaga, näol naeratus, mis peaks seal olema ainult siis, kui ta on minuga. Ma võin seda mängu mängida. Kõnnin jõnksataval sammul baari. Näen hea välja. Tumedad juuksed stiilselt näo eest minema lükatud, peaaegu neljakümnese kohta vormis – võrdne mistahes kahekümnendates tegelasega siin ruumis. Isegi Alexiaga. Eriti Alexiaga. Patrick näeb, oi, tal on kahju, tal on nii kahju, ta kaotas oma võimaluse, rikkus selle ära …

Algab uus laul, valjem biit, ja kaks meest pressivad end minust mööda tantsupõrandale. Kõigun jalgadel ja kukun, võimetu hetke peatama, mu telefon kukub taskust. Kukun ühe naise vastu, kel on käes punane vein, mis pritsib nüüd igale poole, tema kollasele kleidile ja minu kingadele. Naine silmitseb mind ärritunult ja läheb minema. Mu põlved on mahaläinud märjukesest niisked ja üritan end koguda, enne kui püsti tõusen.

„Tõuse püsti.”

Vaatan üles ja siis uuesti maha. „Jäta mind rahule.”

„Mitte sellises seisukorras. Tule nüüd.”

Patrick. Ma tahan nutta. „Lõpeta minu üle naermine.”

„Ma ei naera su üle. Tahan lihtsalt, et sa püsti tõuseksid ja siit ära läheksid. Aitab nüüd selleks õhtuks.”

„Miks sa mind aidata tahad?”

„Keegi peab. Kõik su kolleegid on laua leidnud ja valavad kõrist prosecco’t alla. Nad ei märka, kui me ära lähme.”

„Sa tuled minuga?”

„Kui sa sellega algust teed.” Ta ulatab käe ja tõmbab mind püsti. „Mine välja, ma tulen sinna.”

„Mu telefon …” Silmitsen põrandat.

„Mis sellega on?”

„See kukkus maha.” Näen seda ühe laua all tantsupõranda serva ääres. Ekraan on mõranenud ja õllega kokku kleepunud. Tõmban selle seeliku vastu puhtaks ja liigun baarist välja.

Patrick ei puuduta mind, kui kontorisse kõnnime. Me ei räägi, ei aruta seda. Teen ukse lukust lahti, kolmandal katsel sisestan õige alarmikoodi. Ta järgneb mulle minu kabinetti, tõmmates mu riideid, ta ei suudle mind, vaid lükkab mind näoga vastu mu lauda. Tõusen üles ja vaatan talle otsa.

„Me ei peaks seda tegema.”

„Sa ütled seda iga kord.”

„Ma mõtlen seda.”

„Sa ütled seda ka iga kord.” Ta naerab, tõmbab mind enda vastu ja suudleb. Pööran pea kõrvale, aga ta tõstab käe ja pöörab mu näo enda vastu. Hetkeks on mu suu ta huulte vastas kange, aga tema lõhn, maitse saavad võitu.

Tugevamini. Kiiremini. Mu pea vajub mütsuga laual olevatesse kaustadesse, kui ta tagant minusse tungib, peatub hetkeks ja liigutab end.

„Ma ei öelnud …” alustan ma, aga ta naerab, ja annab häälega märku, et oleksin tasa. Üks käsi tõmbab mu juukseid ja teine lükkab mind vastu lauda ja mu sõnad muutuvad nuukseks, hingetõmbeks. Uuesti ja uuesti vastu lauda ja siis kukuvad kaustad ja kukkudes tabavad need pildiraami ja ka see kukub ja klaas puruneb ja see on liig, aga ma ei saa teda peatada, ja ma ei taha teda peatada, aga ma tahan, ja uuesti ja uuesti, ja ei, ära lõpeta, ära lõpeta, lõpeta, see on valus, ära lõpeta, kuni kuulen oiet, ja ta on valmis, ta tõuseb end pühkides ja sirgu ajades.

„Me peame selle ära lõpetama, Patrick.” Tulen laualt maha ja tõmban püksikud ja sukad üles, lükkan seeliku põlvedeni ilusti sirgeks. Ta tõmbab püksid üles ja topib särgi püksi. Proovin oma pluusi kinni nööpida.

„Sa tõmbasid nööbi eest,” ütlen ma, sõrmed värisemas.

„Olen kindel, et saad selle tagasi õmmelda.”

„Ma ei saa seda praegu tagasi õmmelda.”

„Mitte keegi ei märka. Siin pole kedagi. Kõik magavad. Kell on peaaegu kolm öösel.”

Vaatan põrandal ringi ja leian nööbi. Lükkan jalad kingadesse, komistades vastu lauda. Kabinet pöörleb, pea on uuesti uimane.

„Päriselt ka. See peab lõppema.” Üritan mitte nutma puhkeda.

„Nagu ma ütlesin, ütled sa seda alati.” Patrick tõmbab jaki selga ega vaata mulle otsa.

„Ma lõpetan selle. Ma ei saa sellega enam hakkama.” Hakkan ihust ja hingest nutma.

Ta kõnnib minu juurde ja võtab mu näo oma käte vahele.

„Alison, sa oled lakku täis. Sa oled väsinud. Sa tead, et sa ei taha, et see lõppeks. Mina ka mitte.”

„Seekord ma mõtlen seda.” Taganen ja üritan näida otsusekindel.

„Vaatame, kuidas sellega läheb.” Ta kallutab end ettepoole ja suudleb mind laubale. „Lähen nüüd. Järgmine nädal räägime.”

Patrick läheb minema enne, kui jõuan argumenteerima hakata. Vajun nurgas olevasse tugitooli. Kui ma poleks vaid nii purju jäänud. Pühin jakivarrukaga näolt tatti ja pisaraid, kuni mu pea vajub kõike unustades õlale.