Читать книгу Veriapelsin - Harriet Tyce - Страница 7

Dave’i töö. Louisa töö. Carli teraapiakliendid – mitte ühtegi nime, ainult mõned ebamäärased detailid tema uuest nädalastest kohtumistest seksisõltlastest meestega, mis paneb Dave’i ja Louisa närviliselt naerma. Kuulan pooleldi – tegelen tööl piisavalt seksijuhtumitega, et olla huvitatud. Enam minu mõrvast ei räägita. Hoides kinni klaasijalast, võtan ühe joogi, siis järgmise, lootes, et suudan summutada pealetungiva sumina oma kõrvas, mis puudutab kohtuprotsessi ja seda, kui kaua aega selle ettevalmistamiseks läheb.

„Kas proovime karaoket?” küsin ma.

„Proovime natuke juustu. Ostsin portveini.” Carl, võõrustaja, kes pakub maksimumi. Tema majapidamisoskusteni ei küündiks ma kunagi.

„Brie?” pakun, lõigates juustust kuubiku.

„Alison, vaata, mida sa tegid. Sa lõikasid nina ära,” ütleb Carl.

Silmitsen Brie’d ja tükki noal. Ma ei saa sõnagi suust ja panen juustu tagasi kandikule, lükates tükid tagasi kokku. Kuulen Carli ohkamas, aga olen liiga väsinud, et midagi öelda.

„Päriselt ka, tahab keegi karaoket proovida?” Laulmine tõstaks mu tuju. Esitan Adel’i.

„Peame varsti minema. Kas karaoke jaoks ei ole natuke liiga vara?” küsib Dave.

„Jumal küll, sa oled alati nii tundlik. Lase siis käia. Ma teen seda ise.”

„Ära ärritu, kell on peaaegu seitse. Oleme siin tunde olnud,” lausub Louisa.

Peaaegu seitse? See on hilja. Aeg on jälle läinud. Ma ei suuda meenutada poolt meie vestlusest. Lükkan end oma toolilt maha ja kummutan klaasi tühjaks. Kallutades klaasi tugevalt suu vastu, tilgub kaks punast niret suunurgast alla mu valgele topile. Panen klaasi tagasi lauale ja kõmbin ukse suunas.

„Mina igatahes proovin karaoket. Igavlege siis, kui tahate. On nädalalõpp, paganama päralt.”

Täna õhtul olen vormis. Lapsed vaatavad mind suurisilmi, kui ma taban „Wuthering Heightsi” kõik kõrged noodid. Nad on vaimustuses. Heathcliff laseks mind kindlasti sisse. Veeren sügavuses Adele’iga, noogutan Prince’ile ja tema väikesele punasele Corvette’ile, jõudes siis oma muusikalise tipphetkeni – „There is a Light That Never Goes Out”. Keegi ütles kunagi, et seda lauldes kõlan ma viirastuslikult, ja see on alati minu lõpulugu. Mitte mingit „My wayd”, see on minu viis lõpetada, seljatades Morrisseyd ennast. Võib-olla. Hoian viimast tooni nii kaua, kuni suudan, ja vajun kurnatult diivanile. Olen peaaegu üllatunud, et keegi ei plaksuta, minu meelest on selge, kuidas Carl ja David ja Louisa kuulavad innukalt, imetledes mu lauluoskust.

„… kuidas sa seda kannatad.” Louise hääl on mu laulule järgnenud vaikuses selge. Siis sosistav hääl. Kas nad räägivad minust? Ma ei olnud nii halb … Nõjatun tagasi kreemjale nahkdiivanile ja sulgen silmad. Uks lajatatakse kinni ja ma võpatan, sättides end siis tagasi patjadele, silmad kõvasti kinni.

Veidi hiljem ärkan järsku üles. Pole kuulda mitte ühtki häält. Lähen kööki ja hakkan musti taldrikuid ja klaase laualt kraanikaussi laduma. Carl on häid klaase kasutanud, raskeid klaase, mis näivad tugevad, aga mis purunevad kohe, kui nad üksteise vastu puutuvad. Viin ühe portsu kraanikaussi ja lähen järgmisi võtma.

Olen segaduses, kuidas pärastlõuna lõppes, olin kindel, et kõik tahavad kaasa lüüa. Kuskil mu ajusopis varitseb hirm, et keerasin kõik nässu kuidagi; mu mõtted joogist hägused, hinnanguvõime puudulik. Asjad ei ole enam nii nagu tavaliselt. Klaase köögiuksest mööda kandes hakkab mulle silma koridoris rippuv Temple’i kiriku gravüür – Carl andis selle mulle, kui esimest korda rendikoha sain ja ma olin nii tänulik tema tähelepanelikkuse eest. Peaksin tema suhtes tähelepanelikum olema. Tema enesekindlus ei ole pärast koondamist enam sama, kuigi nõustamise koolitus läks nii hästi ja tema poole kohaga psühhoterapeudi töö on väga hästi sujunud. Ta eesmärk ei olnud kunagi saada koduseks abikaasaks.

„Ära kanna neid nii. Ma olen sulle öelnud,” ütleb Carl. Võpatan, pillates klaasid peaaegu põrandale. Klaasid kõlisevad üksteise vastu.

„Proovisin ainult aidata.”

„Pole vaja. Mine istu. Ma ei suuda taluda, kui sa midagi katki teed.”

Pole mõtet vaielda. Silmitsen teda oma tuka alt. Veresoon ta meelekohas tuksleb ja ta põsed õhetavad. See värv lisab talle järsku noorust ja poiss, kes ta kunagi oli, seisab nüüd minu ees, vaid hetkeks, juuksed tumedad ja lehvivad, silmad naeratusest kortsus. See vaatepilt kaob ühes juuksepiiriga ja seisan taas silmitsi reaalsusega – pahur õhukeste hallinevate juustega neljakümnendates mees, kannatamatu ilme näol. Kuid see mälestus viibib, poiss saab mehest võitu, ja minus tärkab pisike armastuseimpulss.

„Lähen loen Matildale.”

„Ma ei taha, et sa teda segaksid.”

„Ma ei segagi teda. Loen talle ainult ühe loo.” Proovin vältida kaeblikku häält. Impulss on alla andnud.

„Ta teab, et sa oled purjus. See ei meeldi talle.”

„Ma ei ole purjus. Tunnen end hästi.”

„Hästi? Kui sa oled mu sõpru nii palju ärritanud, et nad läksid varem piinlikkust tundes ära? Kui pidin sind täna hommikul kontori põrandalt ära koristama?”

„Ma olin toolis. Ja see ei olnud nii vara.”

„Sa tead, mida ma silmas pean.”

Ma tean, aga ma ei nõustu. „Ma ei arva, et see on õiglane. Nad ei läinud minu pärast minema. Nad oleksid võinud karaoket proovida.”

„Jumal küll, Alison … Ma isegi ei tea, kust alustada.”

„See pole õiglane.”

„Ära karju mu peale. Ma ei kavatse sinuga rääkida, kui sa selline oled.”

„Ma tean, et olen sind ärritanud, ja mul on kahju. Meil oli varem ju kogu aeg lõbus. Ma ei saanud aru, et kõigil nii igav on. Mis iganes. Ma loen Tillyle.” Lähen köögist minema, enne kui Carl midagi lisada jõuab.

Matilda istub voodis ja loeb Clarice Beani raamatut. Seitsmeaastane, aga ikka minu beebi. Ta kallistab mind ja pomiseb: „Head ööd, head ööd, emme, ma armastan sind.”

„Ma armastan sind ka,” vastan ma ja mässin ta lillelise teki alla. Carl tuleb sinna, kui olen tuld ära kustutamas, ning korraks seisame seal koos, vaadates meie loodud last. Pöördun tema poole ja sirutan käed välja, ta peatub hetkeks, nagu tahaks ta peaaegu mu kätest võtta, kuid taandub siis, käsi osaliselt välja sirutatud, aga sõrmed tugevalt peopesas.

„Tegin sulle tassi teed. See on elutoas.”

„Aitäh.” Ta on läinud, enne kui jõuan oma lause lõpetada, aga see on algus, väikseim kõigist liigutustest. Võib-olla liigub ta teosammul tagasi minu poole. Kuigi ma tean, et see on rohkem, kui ma väärt olen. Kõigest kakskümmend neli tundi tagasi lubasin endale, et teen ainult ühe dringi ja lähen koju. Tunnen hetkeks sügavat masendust. Ma ei suuda isegi ühest dringist kinni pidada, ma ei suuda minna koju, nagu peaksin. Vaatan pikalt tühjusesse, kahetsen oma meelekindluse kõikumist, kuid raputan end siis sellest välja. Joon tee ja lähen voodisse, emotsioonidest ja väsimusest ülekurnatud. On olnud pikk nädal. Jään magama kerge kolina ja pladina saatel, kui Carl nõusid peseb. Vähemalt pakkusin abi.