Читать книгу Pasodoble - Helen Eelrand - Страница 10

Olin hispaania keelt õppinud sel aastal pärast keskkooli, mille vältel üritasin oma elu ja selle eesmärkide suhtes selgusele jõuda ning mis päädis sellega, et Marteniga kokku kolisime.

Toona õpetas mind Isabel, vööni lokkidega habras andaluusia kaunitar, kes aga oma leebe loomu poolest ei vastanud just ootustele ühe hispaanlase suhtes. Tegelikult ta lausa tunnistas, et tuli põhjamaale lärmi ja ülesuhtlemise eest pakku ning koliski aasta hiljem Soome edasi. Tuld pilduvate silmadega hispaania poistega puudus mul siiani kokkupuude, see-eest oli olemas raudne seisukoht, või hea küll, eelarvamus, mis lühidalt kokku võttes kõlanuks „ei ja veelkord ei!”

Olime Isabeli juhatusel omandanud lisaks portsule grammatikale nimestiku majapidamistarbeid ja lugesime raamatut, mille peategelaseks oli kass. Teadsin Isabeli eraelust vaid nii palju, et ta mängib võrkpalli, armastab lumistel teedel jalutada, raamatuid lugeda ja osaleb vahel oma eri rahvustest sõbrannade korraldatud ontlikel õhtusöökidel. Et pöörast seltsielu tema eestvedamisel ei toimunud, jäid mu keeleõpingud mingil hetkel kahetsusväärselt katki.

Muidugi lubasin igal sügisel nii endale kui ka tuttavatele, kes mind järjekindluse puudumises süüdistasid, et kohe-kohe võtan asja uuesti käsile, aga see „kohe-kohe” ei tahtnud kuidagi saabuda. Pealegi muutus vahepealse ajaga mu elus palju: läks nii, et sain omale pubekaealise poja ja mõned aastad hiljem sündis Stella Kamilla, väike jonnakas ingel.

Sergio tekkides oli Meritil muidugi kihutustööks seda rohkem põhjust.

„Kuule, sa ei pea kellegagi nussima hakkama, õpid oma lõbuks ja näed, kui lõbus see on,” käis ta mulle peale. „Sergio ütleb, et see tema sõber, kes sügisest õpetama tuleb, on inimesena hästi tore, pealegi on tal kaks kõrgharidust. Mida sa passid seal kodus, vanaeit?”

Olgem ausad, sõnad nagu „kodus” ja „vanaeit” tegid mind märksa rohkem rahutuks kui pidulikult kahe kõrgharidusega saabuv hispaanlane.

Asi oli selles, et ma olin juba mõnda aega rahutu. Kaheaastase tütre kõrvalt kodus võõraste tekstide korrigeerimine ja kolm korda päevas perekonnale sooja eine valmistamine oli kahtlemata mõnda aega tore, aga mitte lõpmatuseni.

Vähem nörritav polnud ka asjaolu, et Meriti hispaania keele oskus Sergio ümber kudrutades tundus ladus võrreldes sellega, et mina mäletasin öelda „Puede hablar mas despacio?” ^[1.]ja „Donde esta la plaza mayor?”^[2.] Kumbagi neist väljendeist polnud mul teadliku elu jooksul reaalses situatsioonis vaja läinud.

Et hispaania keel ainult näiliselt kerge on, selle olin kaunis varakult selgeks saanud, aga kes ütles, et keel või elu üleüldse peaks kerge olema? Otsustasin, et lähen ja õpin, jumal teab, milleks see kunagi vajalikuks võib osutuda.

Muide, võtke mu kogemusest õppust ja ärge laiake iial: kes ütles, et elu peaks kerge olema?! Võib väga kergesti minna nii, et te oma kerget elu ühel päeval veel taga nutate.

1 Kas te võiksite pisut aeglasemalt rääkida?[ ↵ ]

2 Kus asub keskväljak? [ ↵ ]