Читать книгу Pasodoble - Helen Eelrand - Страница 12

Kui te nüüd arvate, et muljetavaldavast esmakohtumisest selle pika nimega hispaanlasega sai kohe kinnisidee, siis pean teile pettumuse valmistama. Seisukoht „ei ja veelkord ei” ei muutunud ega tulnud isegi küsimuse alla, sest – tuleb siiani tunnistada – meie, eestlased, oleme aeglane tuli.

Oodake, kohe selgitan ka, miks mul oma uue tutvuse üle suuremat aega mõelda polnud. Selleks pean tegema lühikese kõrvalepõike oma suguvõsasse, kannatage ära!

Esimesed õpingukuud sattusid väga keerulisele ajale. Esiteks: mu poega ähvardas ootamatu välismaalt koju saatmine. Vähe sellest, mu õde viidi epilepsiale sarnanevate krampidega haiglasse.

Kellele on palju antud, sellelt palju nõutakse, kordasin iseendale, sest kui üleüldiselt ja pealtnäha tundus mu elu paljudele kadestamisväärne või vähemalt muretu, siis olid sellel ometigi oma mustad plekid. Sest vaadake, emaks sain ma juba palju enne Stella Kamilla sündi. Olude sunnil oli mul sel hetkel ka kuueteistaastane poeg Gerd. Sundivateks oludeks omakorda olid mu õde Diana ning tema mees Oliver, mõlemad täiskohaga alkohoolikud.

Jumaldasin Dianat, kui ma väike olin. Tegelikult jumaldan teda siiani, seepärast see kõik nii raske ongi: ärakuulamine, meeletu ind talle iga hinna eest igas olukorras appi tormata ning leppimine paratamatusega – kuidas ta elu kokku on varisenud ja kuidas ei mina ega keegi teine seda muuta ei suuda.

Vähestel teist on niisuguseid õdesid kui Diana. Kuigi kuus aastat vanem, ei teinud ta ennast kunagi tähtsaks suurte tüdrukute asjadega.

Minu esimesed mälestused Dianast on pabernukud. Ta joonistas oivaliselt ning paistis, et nukkude valmistamine oli tema jaoks sama suur nauding kui mulle. Diana joonistas nad valmis ning mitte lihtsalt ei värvinud masinlikult värvipliiatsitega üle, vaid kraapis žiletiga pliiatsiotstest süsi, et see siis paberitükiga nukkude näole laiali hõõruda – nii said joonistused kenad, loomuliku õhetusega põsed. Samasugune, pastelne, hajuvates värvides ning õrn oli ilmselt kogu Diana maailm.

Mina käisin tavaliselt innukalt pinda, et ta uusi nukke joonistaks, lõikasin oma kohmakate lapsekätega nad paberist välja ja mõtlesin neile ekstravagantseid nimesid, millega Diana alati päri oli. Aga ta tahtis alati teada ühe või teise nime põhjust. Siis võisime tundide kaupa mängida, ent mitte kunagi kodu, poodi või kooli, vaid need ekstravagantsete nimedega tegelased kohtasid üha uusi, peadpööritavaid ja romantilisi seiklusi. Ilmselt lõpetasin selle lapsiku tegevuse alles kaheteistkümneselt, ehkki selleks ajaks joonistasin juba ise.