Читать книгу Pasodoble - Helen Eelrand - Страница 9

Kui see kõva ja selge häälega välja öelda: „Ma armastan hispaanlast”, siis mis seoseid see teis tekitab? Paralleele klassikutega, kes armastasid, kes sakslast, kes venelast? Minu lugu ei ole suurmeistritega võrreldav juba üldistusoskuste poolest, niisiis jäävad ka seosed teistsugusteks.

Pakun, et assotsiatsioonid on samasugused nagu minul endal veel pool aastat tagasi – basseiniromaan turismireisil mõne geelitatud pea, pikkade ripsmete ja surfarilihastes ilu-Eediga, kes sulle lamedaid õrnusi kõrva sosistab. Ökk. Väkk. Aga miskipärast toimib pea alati. Tagantjärele tean, et basseini ja surfarilihaseid ei pea olemagi. Pikad ripsmed ja õrnused – mis pole muide üldse lamedad – võiksid aga jääda.

Aga alustame otsast peale. Kõigepealt ilmutas ärakeeramise märke Merit, hakates äkki särasilmi ühtelugu mainima kedagi Sergiot, kelle juures ta oma varjusurmas püsinud hispaania keele oskust täiendamas käib.

Aga selleks, et see teilegi imelik tunduks, peame esmalt rääkima Meritist.

Niisiis, Merit. Me kasvasime üles samal tänaval. Tema, rikaste, vanaldaste vanemate kahekordse eramaja ainuke pärijanna, ja mina, väike dresseeritud ahv üle tee asuvast puumajast, keskmine kolmest erineva mehega tehtud tütrest (tegelikult, kui detailide suhtes aus olla, polnud kolmas mees selleks ajaks mu ema ellu veel saabunud ega mu pisiõeke Dora veel valmis tehtudki).

Kolmandas klassis, kus minu ja Meriti jumal teab mis alustel siiani püsiv sõprus tekkis, oskas tema suurepäraselt taskuraha lugeda ja seda ka säästa ning mina laulda, kui mind arvukate prouade rõõmuks jälle mõne tabureti otsa tõsteti. Koduste ootused olid niisiis mõlema suhtes kõrged ning kui järele mõelda, ega me neid petnud olegi.

Praegu, kolmekümneviiesena, oskab Merit, magistriharidusega pangaametnik, raha jätkuvalt lugeda ja kokku hoida, kasutades selleks erinevat metoodikat, nagu üksnes jõukal järjel härrasid ööklubist magamistuppa lubada või pidada halastamatut ristisõda oma kümneaastase poja jõmmist isaga, et igakuist elatisraha välja nõuda.

Mina seevastu võin pidude käigus tänini toolile või lauale ronida, et joviaalseks muutunud seltskonda vana kooli diskoga lõbustada. Tõsi, teletähte või poplauljat, nagu ema oodanud oleks, minust ei saanud, kuid kindel ja usaldusväärne töökoht keeletoimetajana oli kindlasti edasiminek, võrreldes sellega, mis sai tema vanemast tütrest, minu õest Dianast.

Aga me pidime rääkima Meritist. Merit ja mina oleme karmid mutid, kutsudes teinekord trükimusta mitte kannatavate sõnadega või irvitades tagantjärele mõne enda arvates vahva, ent hiljem lambaks osutunud abielumehe üle, keda Meritil on läbi läinud õnneks võtta. Vahel on Merit mõne kauemaks tema ellu jäänud abielus lamba pärast siiski ka nutnud. Need on minu jaoks olnud keerulisemat sorti väljakutsed, sest oma 15 aastat väldanud kooselu juures polnud mul armukeserolli ja sellega kaasnevate hingeliste tragöödiate tarvis eriti asjalikku retsepti. Veel vähem mingi kahtlase latiinoloveri tarvis muidugi. Vähemalt varem ei olnud.

„Sergio on absoluutselt teistsugune kui eesti mehed! Tema naljad ... me vahel tundides ei teegi muud, kui naerame,” õhkas Merit korduvalt.

Pluss veel see oskus naistele komplimente teha, harjumus oma välimuse eest hoolitseda... ah, eks teate isegi, mida sellistel juhtudel suust välja aetakse.

Viimaks, ühel peol õnnestus mul toda Sergiot ka näha. Oma säravate mustade silmade, valgete hammaste, kareda hääle ja teravmeelsete kommentaaridega osutus ta kaunis silmatorkavaks latiinohurmuriks. Aga sellest hoolimata – et Merit moodustas osakese tema ümber tunglevast ja heledat kajakanaeru kriiskavast blondiinikarjast, tundus mulle absoluutselt taunimisväärne ja mõistetamatu. No kuulge! Veidi aru võiks kolmekümnendates naisterahval juba peas olla, eks ole? Isegi arvesse võttes asjaolu, et ühtki džiibiga meest su magamistoas parasjagu võtta pole. Ükski blondiin ei suudaks ka kõige uljama tormijooksuga saavutada, et särasilmne latiinohurmur tema magamistuppa kauemaks kui üheks ööks jääks, selge see, ehkki ta kogu selle kajakakarja magamistoad kindlasti järjepanu ära proovib.

Mõistagi oli mul kavas seda kõike Meritile öelda, kuid jumal teab mis ajenditel talitsesin oma teravat keelt. Vabad inimesed, las möllavad.

Hiljem selgus muidugi asjaolu, et Sergio polnud sugugi nii vaba inimene, kui mulje võis jääda, vaid oli juba mõnda aega kihlatud olnud ühe kena blondi ning kajakaparve keskmisega võrreldes oluliselt intelligentsema eesti tüdrukuga. Ning et see ei osutunud mingiks takistuseks, proovimaks ära erinevate blondiinide magamistube ja üsna mitmel korral ka keeltekooli diivanit. Kas ma ei öelnud, Merit, kohe alguses?!

Meritil jätkus mõistust jääda siiski keeltekooli diivaniprojekti juurde ning jätta oma magamistuba rikaste meeste ja unistused nende jaoks, kes talle kunagi luksusliku, kuid minimalistliku magamistoa ostavad. Ometi tundus veider, et naisterahvas, kes enamjaolt ei häbenenud seksi kohta kasutada sõna „nussima”, soigus ühtäkki „armatsemisest” ja isegi „elu kauneimast armuööst”.

„Eesti mehed – nende jaoks on see ainult saagimine. Nad ei oska naisega muud teha kui maha ja taha,” kõlas Meriti refrään.

Ma mitte ei tahtnud uuridagi, millised trikid ühel Don Juanil diivaniprojekti arsenalis võiksid olla, kuid miski hiilis mu hingele tasapisi ligi – Sergio lärmakas ja üksteisele pidevalt õlale patsutav sõpruskond (kohtasin tollel peol veel avala naeratuse ja tohutu pidutsemisjanuga noori hispaania poisse, kelle nimed korrapealt meelde ei jäänud), probleemivaba suhtumine (üks pidu nädalas on küllalt, aga see üks olgu siis ka tõeline!) ning hoog keeltekooli laua peal ja hiljem ööklubis tantsimisel tundusid midagi, mis oleks nagu eksootiline, aga kummalisel kombel ka tuttav ja omane.