Читать книгу Pasodoble - Helen Eelrand - Страница 6

Ma ei ole hea ema, kaugel sellest. Ma ei ole isegi mitte normaalne ema ja mõned teist, lugedes seda lugu, jõuavad varem või hiljem veendumusele, et vanemlikud õigused tuleks mult ära võtta. Emasüda on teadupoolest „õrn, kindel ja muutmata”, murdumatusest rääkimata.

Emadel ei ole õigust ennast tappa. Või kui just peab, siis äärmisel juhul SMS-laenu koorma, vallandamise häbi või talumatuks muutunud ülemuse pärast. Aga jumala eest mitte mingi kolm kuud väldanud abieluvälise suhte pärast. Seda kohe kindlasti mitte.

See, mida kohe rääkima hakkan, on minu jaoks traagiline ja teie jaoks piinlik, seetõttu on teil parem teha nägu, nagu poleks te seda kuulnudki. Saan teist mõningal määral ka aru, lõppude lõpuks olen ise samuti eestlanna. Taktitunne ennekõike! Aga mu tunded mitte ainult ei aja üle ääre, vaid ähvardavad tappa, kui ma neid kellegagi jagada ei saa, seetõttu – äkki lubate mul mängida niisugust mängu, otsekui oleks mul jube palju kaastundlikke sõpru, kellele see lugu kohutavalt korda läheb? Eeldades, et need sõbrad olete teie?

Üks asi veel – selles loos tuleb kõrvalepõikeid. Mitte ainult paksu, nõretavat ja traagilist armastust, vaid ka oma päritolu tahan ma teile selgitada, sest muidu oleks veel raskem kõike mõista. Ja andke mulle andeks ootamatused ja kiirustamine – selline ma olen, keegi teine oskaks teile kahtlemata rääkida ilusama, põhjalikuma ja detailsema loo, kuid see oleks siis ka hoopis teistsugune lugu. Niisiis.