Читать книгу Bridget Jones: poisi järele hull - Helen Fielding - Страница 2

Neljapäev, 18. aprill 2013

14.30 Just praegu helistas Talitha, hääl nagu ikka hästi salapärane ja dramaatiline. „Kullake, ma annan nüüd teada, et 24. mail on mul siis kuuekümnes sünna. Muidugi ei hakka ma KUULUTAMA, et just kuuekümnes. Ja hoia salajas, sest kõiki ma ei kutsu. Ütlen ainult selleks, et siis tead selle päeva vabaks teha.”

Läksin paanikasse. „Väga tore!” vastasin ülevoolava vaimustusega ja ebaveenvalt.

„Bridget. Absoluutselt välistatud, et sa tulemata jätaksid.”

„Noh, lihtsalt et …”

„Mis?”

„Just samal päeval on Roxsteri kolmekümnes sünna.”

Vaikus telefonis.

„Tähendab, vaevalt me selleks ajaks enam üldse koos oleme, aga kui oleme, siis …” jäi mu hääl järjest vaiksemaks.

„Ilmselt tuleb kutsetele kirjutada „ilma lasteta”.”

„Ta on selleks ajaks kolmkümmend!” vaidlesin nördinult.

„Kullake, ma tegin ju ainult nalja. Muidugi võta oma silmarõõm kaasa. Ma tellin täispuhutava lossi ka! Eetris tagasi. Jooksen-kalli-kalli-tsau!”

Üritasin telekat käima panna, et näha, kas Talitha helistas tõesti jälle reklaamipausi ajal otse stuudiost. Vajutasin huupi nuppe nagu moblaga pärdik. Miks läheb selleks, et telekat mängima panna, tänapäeval vaja kolme pulti ja üheksakümmet nuppu? Miks? Kahtlustan, et selle disaini taga on kolmeteistaastased tehnikanohkarid, kes, tuba sassis, püüavad üksteist üle trumbata, nii et igal normaalsel inimesel tekib tunne, et tema on terves maailmas ainuke, kes nende nuppude otstarvet ei jaga, ja nii põhjustavad tehnikanohkarid hulgale inimestele hingelisi kannatusi, lausa globaalsel määral.

Virutasin puldid turtsakalt diivanile, mispeale teler ärkas heast peast korraga ellu, näidates laitmatu välimusega Talithat, jalg seksikalt üle põlve, küsitlemas toda tumedajuukselist Liverpooli jalgpallurit, kellel on see probleem, et ta ei jaksa viha talitseda ja kipub hammustama. Kutt nägi nüüdki välja, nagu tahaks Talithat hammustada, ehkki teistsugusel ajendil kui mänguväljakul.

Nii. Paanikaks pole põhjust – Roxsteri/ Talitha sünnade küsimuse poolt- ja vastuargumente tuleb vaagida lihtsalt rahulikult ja küpsel moel.

MIS RÄÄGIB SELLE POOLT, ET ROXSTER PEOLE KAASA VÕTTA

• Talitha juurde minemata jätta oleks kohutav. Oleme sõbrad juba „Tõuse, Britannia” päevist saadik, kui tema oli võimatult glamuurne diktor ja mina võimatult ebapädev reporter.

• Roxster kaasa võtta oleks täitsa lõbus ja teeks hea enesetunde, sest kolmekümne/kuuekümne aasta sünna värk teeks lõpu tollele üleolevalt haletsevale suhtumisele „teatud vanuses” üksikutesse naistesse, justkui oleks naised määratudki elu lõpuni üksikuks jääma, kusjuures sama vanad vallalised mehed napsatakse ära veel enne, kui jõuavad lahutuse vormistada. Ja Roxster on kaunis nagu virsik, nii nummi, et eitab tõsielulist vananemisprotsessi juba üksnes oma olemusega.

MIS RÄÄGIB SELLE VASTU, ET ROXSTER PEOLE KAASA VÕTTA

• Roxster on parajalt isepäine ja paneks kahtlemata pahaks, kui teda koheldaks nagu naljanumbrit või mingit vananemisvastast imevahendit.

• Eriti oluline on, et võin Roxsteri endast eemale peletada, kui ümbritsen ta kuuekümnendale sünnipäevale kogunenud vanainimestega, mingil kombel rõhutab see täiesti ebavajalikult mu enda vanust, ehkki mina olen muidugi PALJU noorem kui Talitha. Ja ausalt, ma keeldun uskumast, kui vana ma tegelikult olen. Nagu ütleb Oscar Wilde, on kolmkümmend viis naisterahvale nii sobiv vanus, et paljud naised otsustavad sellele kindlaks jääda terveks ülejäänud eluks.

• Tõenäoliselt on Roxsteril samal õhtul plaanis enda sünna, söegrilliga rõdu tuubil täis noori, kes kuulavad naljapärast, puht „retro” mõttes, 1970. aastate diskomuusikat, ja küllap murrab ta hetkel pead, kuidas teha nii, et ei peaks mind sinna peole kutsuma, sest äkki saavad sõbrad teada, et ta semmib naisega, kes kõlbaks vanuse poolest talle emaks. Õigemini, kui arvestada piimas leiduvate hormoonide mõjul järjest rutakamalt saabuvat puberteeti, siis tehniliselt võttes – vanaemaks. Oi jumal. Miks küll säherdune mõte?

15.10 Aaaah! Kahekümne minuti pärast pean Mabelile järele minema, aga riisigaletid pole veel valmis pandud. Aaaah. Telefon.

„Kohe ühendan teid Brian Katzenbergiga.”

Mu uue agendiga! Pesuehtsa agendiga. Aga ma ei jõua Mabelile MINGIL JUHUL õigeks ajaks järele, kui ma nüüd muud asjad kõrvale jätan ja telefoniga rääkima kukun.

„Ehk võiksin Brianile pärastpoole tagasi helistada?” lõõritasin telefoni, püüdes vaba käega riisigalettidele võid peale määrida, koogikesi paarikaupa kokku vajutada ja suletavasse kilekotti paigutada.

„Teie käsikirja asjus.”

„Hetkel … olen … koosolekul!” Kuidas ma saaksin koosolekul olla ja samal ajal telefoniga rääkida, et olen koosolekul? Seda, et inimene on parajasti koosolekul, ütleb edasi tema assistent, mitte inimene ise, tema ei saa ju midagi öelda, sest viibib koosolekul.

Istusin autosse ja sõitsin lapsi koolist ära tooma, kibeledes tagasi helistama ja välja uurima, milles asi. Seniajani on Brian läkitanud käsikirja kahele produtsendifirmale, mõlemad lükkasid selle tagasi. Aga äkki nüüd näkkas?

Maadlesin tungiva sooviga Brianile helistada ja öelda, et „koosolek” lõppes ootamatult ruttu, kuid otsustasin, et Mabelile õigel ajal vastu jõuda on palju olulisem: just selline hooliv ema ma olengi, lapsed on alati esikohal.

16.30 Kooli juures valitses tavalisest veelgi suurem tohuvabohu, otsekui oleks tegu peitepildiraamatuga „Otsi meid!”: miljonid ülekäiguraja turvalisust valvavad liikluskorraldajad, käes hiiglaslik stoppmärk; kärus tited; valge furgoonautoga mehed ja üleharitud džiibiemmed tiiba ripsutamas; üks mees tiirutab jalgrattal, tuuba rihmadega selga seotud; rattaga sõidavad ka rohelise mõtteviisiga emmed, ratta ette kinnitatud traatkorv pilgeni lapsi täis. Sõiduteel totaalne ummik. Äkitselt kihutas jooksuga kohale üks naine, meeletu pilk silmis, ja kisendas: „Eemale, EEMALE! RUTEM! Miks keegi EI AITA?!”

Mõistes, et kusagil toimus mingi hirmus õnnetus, hakkasin autot tagurdama, ja samal ajal tagurdasid kõik teisedki, kes kõnniteele, kes mõnda aeda, peaasi, et kiirabiauto läbi mahuks. Kui sõidutee vabaks sai, kiikasin ettevaatlikult ringi, et näha kiirabi/veresauna. Ent polnud seal mingit kiirabiautot, tühjaks tehtud sõiduteel võttis möirates tuurid üles vaid must Porsche, rooli taga udupeen daam, kõrvalistmel koolivormi ja rahuloleva näoga lapsuke.

Selleks ajaks, kui ma eelkooli hoone trepi juurde jõudsin, oli Mabel seal peaaegu ainuke laps, kui mitte arvestada teist mahajäänut, Theloniust, kes koos emaga parajasti minekule asutas.

Mabel vaatas mind, hiigelsuurtes silmades kurb pilk.

„Tule, lähme, dõb’ake,” ütles ta lahkelt.

„Meie siin imestasime, kuhu te ometi jäite!” ütles Theloniuse ema. „Unustasite jälle ära või?”

„Ei,” vastasin. „Kooli juures oli totaalne ummik.”

„Emme on viidkendüks!” pahvatas Mabel järsku. „Emme on viidkendüks. Ise ütleb, et on kolmkendviis, aga tegelt on viidkendüks .”

„Tsst. Hahhahhaa!” reageerisin Theloniuse ema ainitisele pilgule. „Lähme nüüd jooksuga Billyt tooma!”

Kuidagimoodi läks mul korda Mabel autosse saada – ta kisas ikka veel: „Emme on viidkendüks!” – ja harjumuspärase kerepainutusega, mida on vanemaks jäädes järjest ebamugavam sooritada, lapse turvavöö kinnitada, milleks tuli istme seljatoe ja turvatooli vahelises prahti täis praos tublisti sõrmi väänata.

Billy algkoolihoone juurde saabudes nägin Täiuslikku Nicolette’i, klassi musterema (täiuslik maja, täiuslik abikaasa, täiuslikud lapsed – ainsaks pisikeseks ebatäiuseks ehk eesnimi, mille vanemad valisid välja ilmselt enne seda, kui leiutati populaarseks saanud suitsetamisvastane preparaat), ümberringi kari teisi algkooliemmesid. Täiuslik Nicorette oli täiuslikult riides ja täiuslikult föönitatud soenguga, kaasas hiigelsuur täiuslik daamikott. Nihkusin hingeldades juurde, et uusimast mureküsimusest osa saada, aga just siis vihistas Nicolette järsu liigutusega juukseid, nii et hiigelmõõtu õlakoti nurk oleks mul äärepealt silma välja löönud.

„Küsin sellelt härra Wallakerilt, miks on Atticus jalgpallis ikka veel varumängijate hulgas – teate, Atticus tuleb pidevalt koju, nutt kurgus, tõesõna –, ja tema vastab: „Sellepärast, et ta on koba. Oli veel küsimusi?””

Piilusin uusima mureküsimuse / kehalise kasvatuse õpetaja poole: heas vormis, pikka kasvu, minust pisut noorem, lühikeseks lõigatud juustega, väljanägemiselt üsna nagu Daniel Craig. Ta seisis, tusane ilme näol, rühma vallatute poiste juures, puhus siis äkki vilet ja kõmistas: „Tähelepanu! Riietusruumi marss, muidu tuleb Märkus.”

„Näete?” jätkas Nicolette, kui poisid asusid jalgu lohistades haneritta ja sörkisid koolimaja poole, skandeerides: „Üks ja kaks ja, üks ja kaks ja,” nagu mässuliste ridadesse värvatud ehmunud bušmanid, härra Wallaker vilega kentsakalt takti törtsutamas.

„Ikkagi – kena kutt,” märkis Farzia. Farzia on kooliemmedest mu lemmik, temal on prioriteedid paigas.

„Kena kutt, aga abielus,” nähvas Nicolette. „Tal on isegi lapsed, ehkki peale vaadates ei ütleks.”

„Minu arust on ta kooli direktori sõber,” tihkas üks ema öelda.

„Täpselt. Kas tal vastavat haridust üldse ongi?” lisas Nicolette.

„Emps.” Vaatasin ringi ja nägin Billyt, seljas kerge koolijakk, tumedad juuksed sassis, särk pükstest väljas. „Mind ei valitud malevõistkonda.” Needsamad silmad, needsamad tumedad silmad, pilk nii valulik.

„Välja valitud saamine ega võitmine ei tähenda midagi,” ütlesin ja tegin Billyle vargsi kiiresti kalli. „Loed vaid sina ise.”

„Tähendavad ikka.” Aaaah! Ütlejaks oli härra Wallaker. „Harjutada on tarvis. Välja valimine tuleb ära teenida.” Ta pöördus minekule, aga kuulsin selgelt, kuidas ta endamisi pomises: „Emade õigustamisvalmidus käib siin lausa üle mõistuse.”

„Harjutada?” kordasin reipalt. „Oi, selle peale poleks küll osanud tulla! Olete teie alles tark, härra Wallaker. Ma tahtsin öelda: õpetaja Wallaker.”

Ta vaatas mind oma siniste silmade jäise pilguga.

„Mis see üldse kehalisse kasvatusse puutub?” jätkasin lahke tooniga.

„Mina olen maleõpetaja.”

„Oi, kui tore! Puhute aga vilet?”

Hetkeks paistis härra Wallaker pisut rööpast välja löödud, siis aga kamandas ta: „Eros! Lillepeenrast välja! Silmapilk!”

„Emps,” sikutas Billy mind käest, „need, kes välja valiti, saavad koolist kaks vaba päeva, et maleturniiriks harjutada.”

„Ma harjutan sinuga ise.”

„Aga emps, sa oled males täitsa koba.”

„Ega ikka ei ole küll! Malet mängin ma hästi. Tegin sulle pähe!”

„Ei teinud.”

„Tegin jah!”

„Ei teinud!”

„Hästi, ma lasksin sul meelega võita, sest sa oled alles laps,” pahvatasin. „Ja üldse, see pole aus, sest sina saad koolis malet õppida.”

„Võib-olla soovite maletundi tulla, proua Darcy?” Oi JUMAL. Mis, kas see härra Wallaker kuulab meie juttu ikka veel pealt? „Vanusepiirang on muidu seitse aastat, aga kui vaimse arengu järgi võtta, siis peaksite kenasti sobima. Kas Billy jõudis seda teist uudist ka rääkida?”

„Oh!” lõi Billy näost särama. „Mul on tingud peas!”

„Tingud peas!” Jäin teda õudusega jõllitama ja käsi kerkis alateadlikult juuste juurde.

„Tingud jah. Neil kõigil on tingud.” Härra Wallaker lõi naeruse pilgu maha. „Mõistan, et Põhja-Londoni emmesid ja nende soenguid tabab nüüd tohutu vapustus, aga tegelikult tuleb lapsi lihtsalt täikammiga kammida. Ja ennast muidugi ka.”

Jumaluke. Viimasel ajal kippus Billy tõesti pead kratsima, aga olin sellest just nagu meelega mööda vaadanud, tundes, et lihtsalt ei jaksa. Mõtted hakkasid peas ringi tormama, ühtlasi aga tekkis tunne, nagu sibaks juusteski keegi ringi. Kui Billyl on tingud, siis võib arvata, et ka Mabelil on tingud, ja mul endal ka, mis tähendab omakorda seda, et … Roxsteril on tingud.

„Kõik korras?”

„Jah, ei, super!” kostsin. „Kõik korras, vinks-vonks, nii et head aega, härra Wallaker.”

Kõndisin minema, ühe käe otsas Billy ja teises Mabel, ja kuulsin mobiili kõlli. Panin kähku prillid ette, et sõnumit lugeda. Roxsterilt.

<Jäid täna hommikul väga hiljaks, kallis? Hüppan õhtul bussi peale ja toon hakklihaga vormirooga?>

Aaaah! Ei saa Roxsterit külla lasta, kui pean kõik täikammiga üle käima ja padjapüürid pessu panema. Kindlasti pole normaalne armukese küllatuleku takistamiseks ettekäändeid leiutada, sest kõigil on tingud peas? Miks mina endale kogu aeg sellised jamad kaela tõmban?

17.00 Rüsinal tormasime oma ridaelamumajja, kaasas tavaline kolu – seljakotid, kortsu läinud pildid, lömmi litsutud banaanid, lisaks suur kotitäis apteegist ostetud täitõrjevahendeid –, kiirustasime esimese korruse sohvabaarist/kodukontorist (järjest ebavajalikum ruum, kui mitte arvestada magamisasemena toimivat diivanit ja tühje John Lewise kaubamaja karpe-kaste) mööda ja ruttasime kingade kolinal trepist alla keldrikorruse sooja köök-elutuppa, kus veedame kogu kodus oldud aja. Panin Billy koduseid ülesandeid tegema ja Mabeli „Hellvania jänkudega” (Sylvania jänkudega) mängima, ise hakkasin Bologna kastmega spagette tegema. Nüüd aga pole mul õrnematki aimu, mida Roxsterile tänase õhtu kohta vastata ja kas ma ikka peaksin talle tingudest rääkima.

17.15 Ehk ikka ei peaks.

17.30 Jumaluke. Vaevu jõudsin sõnumisse kirjutada: <Nii tore oleks, kui sa siia tuleksid, aga pean täna õhtul tööd tegema, nii et parem ära tule>, kui Mabel kargas püsti ja hakkas Billyle laulma seda laulu, mida poiss silmaotsaski ei salli: „It’s not about the money, money, money !” Siis helises telefon.

Sööstsin kõnet vastu võtma, samal hetkel hüppas Billy püsti ja pistis kisama: „Mabel, ära laula Jessie J-d!” ja sekretär nurrus: „Teiega soovib rääkida Brian Katzenberg.”

„Ee … kas oleks võimalik, et helistan Brianile paari …”

„Ba-bling, ba-bling!” laulis Mabel ja ajas Billyt ümber laua taga.

„Ühendasin teid Brian Katzenbergiga.”

„Eiii! Palun, kas te saaksite …”

„Mabel!” huilgas Billy. „Jäta järeleleeeeeeeeee!”

„Tsst! Ma räägin praegu TELEFONIGA!”

„Heiiiiiiiii!” Briani reibas ja heatujuline hääl. „Nii! Hea uudis! Greenlight Productions tahab teie käsikirja ette võtta!”

„Mida?” Süda jõnksatas. „Kas see tähendab seda, et nad tahavad sellest filmi teha?”

Brian naeris valjusti ja südamest. „Nii need asjad filmiäris käivad! Teile antakse natuke raha, et käsikirja arendada, ja siis …”

„Eeee-maaaa! Mabelil on nuga käes!”

Katsin kuulari käega ja susistasin: „MABEL! Anna nuga siia! Otsekohe!”

„Halloo? Halloo?” kostis Briani hääl. „Laura, Bridget pole vist enam kuuldel …”

„Ei! Ma kuulen!” teatasin ja sööstsin Mabeli poole, kes ajas Billyt taga, ise nuga käes viibutades.

„Nad tahavad esmaspäeval kell kaksteist teiega sondeeriva koosoleku korraldada.”

„Esmaspäeval! Tore!” vastasin Mabelil nuga käest väänates. „Mida see sondeeriv koosolek endast kujutab? Kas see on umbes nagu töövestlus?”

„Eeee-maaaa!”

„Tsst!” Kõssitasin lapsed diivanile ja hakkasin pultidega pusima.

„Käsikirjaga seoses on paar küsimust läbi arutada, enne kui edasine ära otsustatakse.”

„Nii-nii.” Äkiline solvumistunne ja nördimus. Ah et juba tekkis minu käsikirjaga seoses paar küsimust? Ei tea, mis need siis ka olla võiksid?

„Nii et pidage siis meeles, et nemad …”

„Eeee-maaaa! Mul jookseb haavast verd!”

„Kas ma helistan mõne aja pärast uuesti?”

„Ei! Kõik on korras!” vastasin meelt heites, samal ajal kui Mabel kisendas: „Kutsu kii’abi!”

„Te ütlesite …?”

„Nad ilmselt ei taha kogenematut stsenaristi, kellega võib raskeks minna. Peate leidma võimaluse nende soovidele vastu tulla.”

„Nii-nii, neil ei tohi minuga jama tulla?”

„Täpipealt!” möönis Brian.

„Venna su’eb ä’a!” nuuksus Mabel.

„Ee … kas kõik on ikka …”

„Ei, hästi, super, esmaspäeval kell kaksteist!” ütlesin täpselt samal ajal, kui Mabel hüüdis: „Ma tapsin venna ä’a!”

„Olgu,” kõlas Briani hääl korraga närviliselt. „Laura saadab teile siis meili, kus on kõik täpsemalt kirjas.”

18.00 Kui tormiline segadus oli vaibunud, tibatilluke kriim Billy põlvel Supermani plaastri peale saanud, Mabeli käitumistabelisse mustad täpid kleebitud ja Bologna kastmega spagetid lastele sisse söödetud, tajusin, kuidas mõte tegeleb mitme asjaga korraga, umbes nagu uppujal, aga optimistlikumalt. Mis sinna koosolekule selga panna, ja kas ma võidan parima filmistsenaariumi eest Oscari? Oi, esmaspäev on Mabelil vist lühike päev, kuidas ma sel juhul lastele järele jõuan? Mis ma Oscarite tseremooniale selga panen ja kuidas Greenlight Productionsi tiimile öelda, et Billyl on tingud?

20.00 Tinge leitud 9, päris täisid 2, täimune 7 (v. h.)

Vannitasin lapsi ja kammisin neil täikammiga pead, selgus, et see on hirmus vahva. Billy juustest leidsin kaks päris täid ja kõrvatagustest seitse täimuna – ühe kõrva tagant kaks ja teise tagant lausa nii tubli saagi nagu viis tükki. Tore vaadata, kuidas need mustad täpikesed valgele täikammile ilmuvad. Mabel kurvastas, sest temal ei olnud ühtegi, aga läks rõõmsamaks, kui lasksin tal enda pead kammida, näitamaks, et minulgi ei ole. Billy vehkis täikammiga ja uhkustas: „Mul oli seitse tükki!”, aga kui Mabel nutma puhkes, pani vend talle lahkelt enda omadest kolm tükki juustesse, nii et Mabeli kammimisega tuli otsast pihta hakata.

21.15 Lapsed magavad. Koosolek ajab meeled metsikult ärevaks. Olen jälle tähtsal tööl ja hakkan koosolekutel käima! Panen tumesinise siidkleidi selga ja teen föönisoengu, vaatamata selle pagana härra Wallakeri üleolevale märkusele emmede soengute kohta. Ja närivale kahtlusele, et järjest süveneva harjumuse tõttu föönisoenguid teha muutuvad naised just nagu nendeks kaheksateistkümnenda (või seitsmeteistkümnenda?) sajandi meesteks, kes tundsid end avalikkuse ees mugavalt vaid siis, kui neil oli peas puuderdatud parukas.

21.21 Oh, äkki on ebaeetiline lasta juuksuri juures föönisoengut teha, kui mul võib olla peas täimune, mis on alles oma seitsmepäevase tsükli alguses?

21.25 Jah. See oleks ebaeetiline. Võib-olla ei peaks Mabel ja Billy praegu ka teiste lastega mängimas käima?

21.30 Ka tunnen, et peaksin Roxsterile tingude kohta tõtt rääkima, sest täid ei tee suhtele head. Aga ehk oleks praegusel juhul salgamine siiski parem?

21.35 Paistab, et tingud toovad endaga kaasa ületamatuid moodsa aja moraalseid dilemmasid.

21.40 Aaaah! Nüüdsama tuhnisin läbi kogu oma garderoobi (loe: velotrenažööri otsa kuhjatud rõivahunniku) ja lisaks riidekapid, kusagilt ei leia seda tumesinist siidkleiti. Koosolekule polegi nüüd midagi selga panna. Mitte kui midagi. Kuidas saab olla, et kapis on riideid kui palju, aga tumesinine siidkleit on ainuke asi, mis sobib olulise sündmuse puhul selga panna?

Võetud vastu otsus, et õhtuid tuleb hakata veetma teisiti: selle asemel, et riivjuustu pugida ja mõelda, kuidas vähem veini kulistada, peaks hoopis kõik riided rahulikult läbi vaatama, need, mida pole aasta jooksul kordagi kantud, vaestele andma, ja ülejäänutest moodustama omavahel kokku sobiva „tuumgarderoobi”, nii et hüsteerilise sahmerdamise asemel oleks riietumine edaspidi puhas rõõm. Ja sellele järgneks kakskümmend minutit väntamist velotrenažööril. Sest velotrenažöör pole ju ometi riidekapp, vaid ikkagi treeningratas.

21.45 Aga võib-olla sobiks kogu aeg seda meresinist siidkleiti kanda, nii nagu dalai-laama oma rüüd kannab. Kui ma ta üldse üles leian. Arvata võib, et dalai-laamal on mitu ühesugust komplekti või valveseisukorras keemiline puhastus, ja tema juba ei jäta oma rüüd kapipõrandale käkra, kui kogu kapp on täis Topshopist, Oasisest, ASOSist, Zarast jne ostetud riideid, mida ta kordagi selga ei pane.

21.46 Ega trenažöörile hunnikusse.

21.50 Käisin just üleval ja tšekkasin lapsi. Mabel magas, juuksed nagu ikka näo ees, nii et paistis, nagu oleks padjal hoopis kukal, ja Saliva1 oli tal kõvasti pihku pigistatud. Saliva on Mabeli nukuke. Minu ja Billy arvates segas ta teismelise nõia Sabrina ja jänkudeküla Sylvania nimed lihtsalt kokku, aga Mabeli enda arvates on Saliva imeilus nimi.

Musitasin Billy kuumavat põske, mille kõrval olid Mario, Horsio ning Puffle number üks ja Puffle number kaks, ja seepeale kergitas Mabel pead, sõnas: „Oi, kui ilud ilm,” ja laskis pea padjale tagasi.

Vaatasin lapsi, puudutasin nende pehmeid põski, kuulatasin nende norisevat hingamist – ja ilma mingi hoiatuseta tungis pähe saatuslik mõte „kui ometi …”. „Kui ometi …” Pimedus, mälestused ja kurvastus kohusid otsekui tsunami ning haarasid mind endaga kaasa.

22.00 Tormasin trepist alla kööki. Veel hullem: kõik vaikne, mahajäetud, tühi. „Kui ometi …”. Lõpeta ära. Selliseid mõtteid ei saa endale lubada. Lülita elektrikann sisse. Ära kuku üle ääre sellesse pimedusse.

22.01 Uksekell! Jumal tänatud! Aga kes seal nii hilja õhtul võiks olla?