Читать книгу Bridget Jones: poisi järele hull - Helen Fielding - Страница 5

Reede, 19. aprill 2013 (jätkub)

Viis aastat. Kas tõesti juba viis aastat? Alguses oli iga päev selline tunne, et õhtuni küll välja ei vea. Õnneks oli Mabel alles liiga väike, et midagi taibata, aga, oh, mälupildid Billyst, kui ta tormab majas ringi ja räägib: „Ma kaotasin issu!” Ukse juures Jeremy ja Magda, nende selja taga politseinik; nende näoilme. Jooksen vaistlikult laste juurde, tõmban nad hirmuga enda vastu. „Emme, mis juhtus? Mis juhtus?” Ametiisikud elutoas, keegi lülitab teleri sisse, uudistesaade, ekraanile ilmub Marki nägu ja tiiter:

Mark Darcy 1956–2008

Mälestused ähmastuvad segadikuks. Sõbrad, pereliikmed ümbritsevad mind üsana, Marki advokaatidest kolleegid kõike korda ajamas, testament, surmaga kaasnevad toimingud, uskumatu, nagu mingi film, mille tahaks kinni vajutada. Unenäod, Mark on neis ikka veel sees. Hommikud, ärkamine kell viis, murdosa sekundist on hea tunne, uni pühkis kõik minema, mõtlen, et kõik on endine, siis tuleb meelde – ja valu ajab mind vardasse, südamest oleks justkui vägev teivas läbi löödud, mis naelutab mind voodisse, ei saa liigutada, sest kui valu ärritada, valgub ta igale poole laiali; tean, et poole tunni pärast on lapsed üleval ja ma pean end käima tõmbama, mähkmed, pudelid, üritan teha nägu, et kõik on korras, hoian asju vähemalt kuidagimoodi joones, kuni keegi appi tuleb ja ma võin vannituppa ulguma minna, siis panen ripsmetušši juurde ja võtan end järjekordselt kokku.

Aga kui sul on lapsed, siis on nii, et sul pole aega kokku variseda; pead edasi tegutsema. RAE: rüga aga edasi. Billy ja hiljem ka Mabeliga aitas mul toime tulla terve armee leinanõustajaid ja psühhoterapeute: „tõe vastuvõetav variant”, „ausus”, „rääkida”, „ilma saladusteta”, „turvaline aluspõhi”, millele tuginedes asja käsitleda. Kuid soi-disant3 „turvalise aluspõhja” – ehk teisisõnu (püüdke mitte naerma hakata!) minu – vaatenurgast oli asi hoopis teisiti.

Peamine, mida ma nendelt seanssidelt mäletan, oli küsimus: „Kas tuled eluga välja?” Valikut polnud. Kõik need mõtted, mis pähe tungisid – meie viimased koos veedetud hetked, mis tunde tekitas Marki ülikond vastu mu nahka, mina öösärgis, õndsas teadmatuses vahetatud viimane hüvastijätusuudlus, püüan meelde tuletada, millise pilguga ta mind vaatas, uksekella helin, näod ukse taga, mõtted „ilmvõimatu …”, „kui ometi …” – need tuli ära blokkida. Hoolikalt dirigeeritud leinamisprotsessist, mida suunasid nukker-hooliva naeratusega mahehäälsed eksperdid, polnudki nii palju abi kui vajadusest ühtaegu mähet vahetada ja mikrolaineahjus kalapulka soojendada. Mõistsin, et üheksakümne protsendi ulatuses seisneb lahing selles, et laeva vee peal hoida, olgu ta pealegi väheke vildakas. Mark oli kõik ära korraldanud: finantsüksikasjad, kindlustuspoliisid. Tulime Holland Parki suurest mälestusi täis majast ära ja kolisime sellesse väikesesse ridaelamusse Chalk Farmis. Kooli õppemaksud, maja, arved, sissetulek – kõikide praktiliste küsimuste eest oli suurepäraselt hoolt kantud: mul polnud enam vaja tööl käia, üksnes Mabel ja Billy – minu miniatuurne Mark –, niipaljukest oli mulle veel abikaasast jäänud, et teda elavana säilitada. Ja mind ennast elus hoida. Ema, lesk, ikka jalg jala ette. Seesmiselt aga tühi kest, laastatud, mitte enam mina ise.

Nii möödus neli aastat, siis aga ei jaksanud sõbrad sellega kauem leppida.